Nõrkusehetk

 

Ärge muretsege, pealkiri ei käi minu kohta. Klassikuid tsiteerides:  minuga on kõik korras, kõik korras, kuigi mulle tundub, et ma vist suren ära. 

Teatris käisin jälle.

Noarootsi teatrigaraaž, Donald Churchilli "Nõrkusehetk"

Selle aasta üks toredamaid etendusi. Ei saa salata, et suur osa teatris saadavast emotsioonist sõltub teatrivälistest oludest. Noarootsi kant oli meile kõigile võrdlemisi võõras, tuuseldasime sealkandis pool päeva ringi, vaatasime oma ööbimiskoha üle, käisime suhteliselt juhuslikus kohas söömas ja saime igalt poolt positiivsust kotti ajamiseks ja kohapeal tarbimiseks. 

Sestap jagus ka särtsu etenduse esimese vaatuse aeglase käimamineku rahulikuks jälgimiseks ja teise vaatuse üsna käre tulevärk tegi meele lõbusaks.

Kuigi, laske ma nüüd natuke virisen, näidendi naisrollidele kirjutatud tekst oli kohati pagana puine ja ebaloomulik. Kui Harriet Toompere suutis sellega toime tulla, siis Miia Toomingu esitatu näis vähemalt alguses õudsalt sünteetiline ja nätske. 

Meespeaosalist mängis Argo Aadli ja tema äratab vist pea iga teksti ellu, ma isegi ei mäleta kui hästi see vastas inimese loomulikule kõnele, lihtsalt rollisooritus oli äge.

Nii, et kui tahate teada, kuidas teineteist vaimse vägivallaga piinav paar kuidagi normaalselt üksteisest lahti ei taha lasta, siis minge teatrisse!

Teatrigaraaž on sellise kõrvalise koha kohta väga üllatav leid. Pool hiigelkuurist on kõrts ja teine pool teatrisaal, ümberringi põllud ja metsad. Enne õhtut tegime metsateid pidi pikki sõite, me auto oli hiljem parkimisplatsi konkurentsitult räpaseim isend. Samas - isegi piinlik ei olnud, metsas oli pööraselt tore ja ilus ning pori oli paratamatu. 

Muide, mobiililevi on Nõva ja Noarootsi pool kohati erakordselt nigel ja normaalse gepsu (parandus: google mapsi) asemel on seal ametis sussaanin. Oma majutuskoha koordinaate kaardirakendusse sisestades juhatas see elukas meid korduvalt näiteks bussipeatuse ümber ringe tegema või käskis metsa keerata kohas kus teed ei olnud praegu, ei ole ilmselt olnud minevikus ja kuhu seda ka tulevikus keegi ei tee.  Aa, kas te teate, et Nõva ümbruses ei ole kortermajadel numbreid, vaid on nimed? Kupja, Mõisa, Jalaka.... Ilus ju.

Ning lõpus ringiga Jääaja juurde tagasi tulles:

Laupäev, 03.08. 2024

 
Oli päikeseline augusti laupäeva õhtupoolik, peale tööd, kui hakkasin sisenema oma paneelika trepikotta. Trepikojast väljus kaks mulle tundmatut kolmekümnendates slaavikeelset naist, kes oleks justkui välja astunud pigem aasta 1994 moelavalt kui minu trepikojast. Siin elavad ainult igavad ja ontlikud ja võrdlemisi vanad inimesed. Õnneks. 

Naistel olid värvilised suuremustrilised kleidid, suured päikeseprillid, mis inimesele kärbse ilme annavad, eriti kui inimesed omavahel sumisevad ja kontsaga kingad. Kindlasti oli neis veel midagi tähelepanuväärset, aga ma ei jõudnud vaadelda. 

"Kak diela?" küsis üks, nagu me tunneksime. Või oleks ta joogine. Võib-olla oligi. Aga kogu mu tähelepanu koondus kenasti trimmitud klähvivale rihmastamata Yorkshire'i terjerile, kes lähenes mulle kui põrkepall. Elukal olid sinised traksid ja sinine eee ... lipsu tüüpi juukseklamber peas, et tukk silma ei läheks. Et ta ikka hästi näeks. Nunnu ja hooliv ju. 

Järgmisel hetkel selgus, et see on lärmakas hammastega põrkepall, mis vaimustunult pisut allpool põlve mu teksasäärde hambus, seal rippus ning ilmselt ette kujutas, et on puu otsa riputatud autorehviga võitlev amstaff- või pitbullterjer. Ma ei osanud selle ülekasvanud roti rünnakule kuidagi reageerida, eriti, et ta rippuski vaid pükstes, kogu mu nahk ja liha oli puutumata. 

Iga liigutuse tegemine võib selle paarikilose olevuse osas ületada enesekaitse piire... 

Tardusin.

"Võtke oma koer ära!" ütlesin slaavitaridele. Kes vastasid röögatusega "davai, sidi!". 

Ma ei saanud aru, kellele, aga igaks juhuks ei istunud, et priske näriline ei saaks võimalust end näiteks mu nina või kõrva külge riputada. Kui mul siiani nina- ja kõrvarõngaid ei ole, siis ei soovi ma piercingut kadunud kopratalendilt, kes eluski hambaid pesnud ei ole. 

Naerdes sammus üks naistest minu juurde ja krabas lipsuga raevuka olevuse kaenlasse. 

"Net problema!" 

Vist ei olegi probleemi. Ühtegi füüsilist, materiaalset ega psühholoogilist traumat ei saanud. 

Koguneb

 

Tasapisi koguneb äng. 

Miks see sunnik koguneb - ei tea. Kuidas rahu saada - ei tea.

Äng on ju põhimõtteliselt rahu, eksole. Kiirkeedukatel on väljastpoolt vaadates väga rahulik,  mõnikord ventiil vilistab, ei midagi enamat. Kui on ventiil. Kui ventiil pole kogemata mõnest katlas üles-alla hüppavast rupskitükist ummistunud. Siis surve muudkui koguneb. 

Ma olen ju kirjeldanud oma esimest kogemust kiirkeedukatlaga, kus pärast vahelduvat vilistamist arvasin, et nüüd on roog valmis ja tõmbasin kaanelt ventiili eest. 

Hea küll, see, et tilli ja petersell kauni mustrina lage katsid oli mulle mõistetav, aga kuidas pealtnäha terve porgand end peaaegu lakke sisse löönuna end seal süütult edasi-tagasi kõlgutas on mulle siiani arusaamatu. Ventiiliava oli ju peenike, peenem kui porgand igal juhul.

Ilus oli, kui aus olla. Värvid, muster...

Kui ma peaksin plahvatama oleks see palju koledam. Laeks oleks siis teised inimesed.

Tehase söökla puhkus sai läbi. Aknast tuleb kapsasupi lõhna, veel natuke ja ma lähen lükkan selle poti kummuli, mulle ei meeldi kapsasupp. 

Kolleegidel saavad puhkused läbi, parkimisplats on igal hommikul aina tihedamalt täis. Mis mõttes ma pean majast viiekümne meetri kaugusele parkima, ah? Mõttes külvan naelu platsile.

Inimesed tahavad minuga rääkida. Niimoodi lähedal olles rääkida, hästi lähedal. Peaks küüslauku sööma. Ja sibulat. Ja heeringat. Ja pesemise jätaks mõneks nädalaks ära. Ja shiiiiisss ma vhessstleksssinh nendega...

Miks see kaktus mu sees sel moel kasvab, ma ei tea. Nagu ma juba ennustasin - minust saab mutt, kelle vormirõivaks on kolme puuduva nööbiga võidunud sitsikittel ja aksessuaariks jalutuskepp mille otsa on installeeritud raudnael.  Muudkui sõidan bussides- trammides jänest ja nõuan istekoha vabastamist, sest ma vajan just seda ainsat kohta millel istub ainus reisija sõidukis peale minu. Sest ta on noor. Ja ilus. Ja terve. Sellepärast.

Olge hoiatatud.

Kuulge, see pole hea märk - ma lasin AI-l teha pilte koledatest kurjadest muttidest ja ma ei saanud ühtegi valitud, sest nad olid mu meelest liiga ilusad ja leebed. 

Ma lähen pauguga põhja. Või, olgu, lakke.

Veetše

 

Koosolek, koosolek, kolmeharulise kännu juures teeme koosoleku, kõik kokku, kõigil on sõnaõigus! Oluline teema, kindlasti tulge kohale! 

Sõna levis harakate nokast ja värvukeste laulust, viimastega pidi ettevaatlik olema, kes liiga hooletult kännu poole vonkles nokiti lihtsalt ära.

Pilvikutes elavad seenesääskede tõugud kui keskmiselt lihtsamates oludes elavad tuulepead kaotasid sel moel oma hääleõiguslikult seltskonnast päris suure protsendi. 

Aga noh, ega nad loetud ei olnud, nendesuguseid oli ikka palju. PALJU. P.A.L.J.U.

Mitte nagu kukeseente jalgades elavaid krõbisevaid ussikesi. Need tulid ühekaupa, jalad alla värisemas ja silmad punased peas. Nii toksilises keskkonnas elamine ei olnud sugugi kerge, ainus hüve oli puuküüriliste puudumine. 

Kännu juures oli suur trügimine käimas, isegi mõned nälkjad olid end kohale hiivanud. Tatikate - riisikate - puravike elanikest nagu ka juba eelpoolmainitud pilvikute rahvast ei olnud mõtet rääkidagi. 

Kännu serval kõõlusid tõugud, kelle kodu oli kärbseseentes. Valge ja rohelise kärbseseene asukad olid üsna tülpinud moega, plaanis olev rahvakoosolek ei näinud puudutavat nende muresid, punasest kärbseseenest saabunud asukail oli muretsemiseks rohkem põhjust, kuigi nad eriti murelikult ei käitunud. Iseloom oli selline. Või kui mitte iseloom, siis eks kärbseseen ise, teate küll...

"Kallis rahvas!"

Kerekas Bolitophilidae Larva, otse kivipuraviku kübara alt, tõusis saba peale püsti ja proovis kolleegiumi tähelepanu.

"Kallis rahvas! Nagu me teame, on metsa taas ilmunud inimesed!"

Oh, see mõjus kohe. Kõik vakatasid, murelaine libises kui rähni vari üle kogunenute nägude. 

"Taas oleme silmitsi ohuga, et meie elamufond väheneb drastiliselt ja juba asustatud elamurajoonid paisatakse segi. Meid endid ja eriti järeltulevaid põlvi ähvardab kodutus!"

Tumedale rähnivarjule lisandus sügav mägraohe.

"Kas kellelgi on ettepanekuid kuidas me lähenevat katastroofi ära saaksime hoida?"

Vaikus. Kõik piidlesid naabreid, ehk keegi toob mingigi näite. Keegigi?

"Ärge hoidke end tagasi, mure on ühine, palun jagage ka neid mõtteid, mis omale lootusetud näivad!"

"Seda, et..."

Kõik teritasid kõrvu.

Diadocidiidae, kärbseseenest. Esimestes ridades olijad võinuks vanduda, et tal oli peas kirjutriibuline tam-kufi. 

Ilmselt oligi.

"Seda, et.... ma vaatan, et kraavid on sel aastal vett kangesti täis..." Diadocidiidae vakatas. Millegipärast näis mõte enne väljaütlemist kuidagi sisukam.

"Et jah, ma muud ei tahtnudki.."

Bolitophilidae Larva hammustas keelt. Oli ta ju ise öelnud, et iga mõte... kärbseseenlase mõte ei olnud küll päris see, mida ta isegi "iga mõtte" all silmas pidas, aga hea küll.

"Aitäh, niisiis, ots on lahti tehtud, eksole, kellelgi on veel ideid?"

"Seeeedaaa, et...."

"Kellelgi? Kellelgi peale Diadocidiidae?"

Pagana pilves hipi, kirus Bolitophilidae mõttes.

"Meil tähendab, ei ole tavaliselt, tähendab, muresid, pean vajalikuks mainida. Meil tähendab, kes me elame valges ja rohelises kärbseseenes, et te teaksite. Jah, muresid on vähe, meid ei torgita, kardetakse surra, tähendab."

Hääletoon oli Keroplatidae esindajatel upsakas ja üleolev. Materiaalselt kindlustatud tõukude asi, peen puutumatu eramurajoon, jajah.

Bolitophilidae tundis kerget kadedust läbi sisikonna kihvatamas. oli ju kivipuravik alati ohus, mitte nagu neil tõusikutel...tema kodu kisti maast ilma lõikamata ja kuivatati supiks tihti tükkis ussidega. Õudne risk, mis teha, aga ega see enda valida ei olnud.

"Seeedaa, eeetttt..."

Diadocidiidae diktsioon oli aina arusaamatum.

Kukeseene jalas elav ussike, kelle nime, kui aus olla, ei teadnud õigupoolest mitte keegi, köhatas murelikult.

"Ma ütleks, et minul küll nii ohutu olla pole, see on ausalt öelda metsik kuidas minu elupaigale tormi joostakse!  Sammal tõmmatakse metsa alt üles, minusugused lihtsalt tõmmatakse toast välja ja visatakse maha... mure on suur, pean ütlema.."

Jah, nii see oli, igal aastal sama lugu, aga ideid pole kopika eest. Kuuldavasti oli kukeseen pisut mürgine, ussikese intelligents või õigemini selle väiksus oli tolle fakti kindel tõestus. Üks ajurakk, täis muret oma maja populaarsuse pärast, jajah.

"Ideid,  ma ootan ideid mu kallis liigikaaslased!"

Kõnejuhataja häälepaelad olid juba krampis, sumin kogukonnas kippus summutama tema pöördumisi, kuid ei ühtegi värsket ideed.

"Seeedddddd....aaa... ett...ttt..."

"Värskeid ideid, ootan! Võivad vanad ideed ka olla, võibolla on midagi kahe silma vahele jäänud?"

Bolitophilidae hääles kõlas meeleheidet. Ühte serva kogunenud nälkjate kamp irvitas avalikut, nad olidki siia tegelikult meelt lahutama tulnud, seeneusside mure neid eriti ei puudutanud. Seda küll, et mõned delikatessid võeti nina alt ära, aga kodutus ja nälg neid ei ähvardanud. 

"...seda, et..."

Diadocidiidae oli end vahepeal kogunud ja ei lasknud end enam vaigistada,

"...seda, et, kraavides on vett palju ja loomad kakavad metsas ja ehinokokid ja maksakaanid on kaka sees ja kui inimene neist ussitama läheb, ei hooli ta enam seentest, teate, arvan, teate..."

Lärm koosolekuplatsil oli juba väga vali, vähe, kes Diadocidiidae häält üldse kuulsid, tähele ei pannud teda ammu enam keegi.

"Jah, seda ma tahtsingi... Seda, et..."

Igatahes öeldud see sai!

Ussikeste massid olid ammu enne koosoleku lõppu laiali minema hakanud. Mõni jõudis enne sääseks sirguda kui koju tagasi jõudis, mõne nokkis tihane ära, oli neidki, kes koju jõudes avastas, et koduseen oli korjaja korvi sattunud või uute ussikestega asustatud. 

Rahul ei olnud keegi. Eriti tõre oli Bolitophilidae, suur vaev koosoleku kokkukutsumisega ja null tulemust pluss see tobe kärbseseene-hipi oma "seda-etitamisega".

Järgmine aasta vedagu üritust mõni teine liik.

"Mul ükskõik, olgu või nälkjas koosolekut vedamas" oli  Bolitophilidae viimane mõte enne kui seenekorjamise väits ta pooleks lõikas.

Oeh

 

Mis need seitse surmapattu olidki?

Aplus ja liiderlikkus ja veel mingid viis vigurit, ööaeg, kes neid mäletab. Isekus võiks seal ka olla, ei mäleta täpselt, kas on, aga vähemalt võiks.

No ja kui polegi, siis isekus ei õnnista, see on kindel.

Kes itkudele allergiline on, see lõpetab lugemise siin ära 

Mu pensioniealine telefon oli juba pikemat aega puhta vigane. Puuteekraan reageeris näppimisele ainult siis kui telefon oli sabapidi laadijas ja teate, see oli rämedalt tüütu. Ma ei saanud helistada, kõnesid vastu võtta, isegi äratuskella kinni panna enne kui massin nabanööri pidi seinas oli. Seega - ma vajasin uut. Ja pühapäeval läksin ma uut ostma. 

Kuidas see isekusega seotud on? Ah, juba tõsiasi, et läksin poodi midagi ainult endale soetama näis isekas. Näis, mitte ei olnud - ma lihtsalt pole oma lasterikka ema sündroomist ikka veel korralikult välja kasvanud. Emad ei vaja uusi asju. Punkt.

Telefoniliigud tegin Babybackis, kaks pisimate hulka kuuluvat lapselast ja tütar olid ka ühes. Sinnamaani oli kõik justkui korras. Jätkasime šoppamisega (ei midagi kaootilist, paar kindlat ostu)

Nüüd tuleb see isekuse koht.

Juuksurisalongis, millest möödusime,  ei olnud ÜHTEGI KLIENTI. Mu suhe juuksurlusega on vilets. Karvu pole eriti ja olemasolevad on enamasti välja veninud sorakad. Juuksureid kodu lähiümbruses pole ja laisk olen veel pealekauba. Aga nüüd - puhta ripakil juuksur oli valmis mulle korraliku lõikuse tegema.

Kui kaua võtab aega üks poisipea? 

Jep, teil on õigus. Kaks ja pool tundi. 

Ma ei ole oma elus mitte kunagi nii kaua juuksuritoolis kössitanud. Juuste pesu, palsam, peamassaaž, mingi palsam veel juuksuritoolis, juuksevaht, lõikus suisa karvhaaval, kammimine, veel lõikamist, kammimine, veel lõikamist. Mu peanahk valutas, valutab siiani sellest rookimisest. Mulle ei ole kunagi meeldinud juuksuris käia, aga seda käiku ma vihkasin ja ma ei kasuta nii kõva väljendit kergelt.

Lõikus sai tegelikult pärast seda piina lõpuks päris hea, on hullemaid olnud. Protsess ise oli õudne 

Aga...AGA - AGA.

Kogu selle aja mil ma ennast maapõhja kirudes lasin end rehitseda pidi tütar kahe mugulaga aega surnuks lööma hoogsalt areneva toidumürgituse saatel. Kala, mis algul näis "imelikult maitsestatud" oli tõenäoliselt lihtsalt matuse eelse meigiga ja ei oleks toidu sisse tohtinud jõudagi. 

Minu isekuse pärast oli tütre õhtupoolik tuksis. Meie mõlema õhtu tegelikult, sest ei ole emalgi hea olla kui laps on katki.

Ah, ja telefoni häälestamine jäi ka pooleli. Too on puhas oma viga, ma läksin seadistuse näppimise ajal päris korralikult närvi, lõin käega ja nii se apastraat pelgalt helistamise riistaks praegu jäigi. Internet igas masinas, häh, see on niikuinii nõrkadele.