Uued ajad

 

"Nägid?"

"Mida? Kuhu ma vaatama pean?"

"Vaata sinna!" Juhan tõstis käe ja näitas langetatud puude poole. Kustas oleks võinud vanduda, et Juhani käsi värises. Muidugi oli see võimatu, Juhan oli mees kui kivi. 

"Puu, noh. Laasima on vaja hakata, puu on pikali, sa ise lasksid ju...?"

"Jajah, lasin -lasin. Vaata!"

"Midagi pole seal, hakkame nüüd pihta, ega meil kroonu aeg pole."

Kustasel hakkas imelik. Kaks täiskasvanud meest, kiivrid peas ja saed käe otsas rippumas passivad kuuske kännu kõrval. Oleks  seal siis mõni loomahing või miskit, ei, ainult vaarikavõsa ja sõnajalad.

"Aitab küll," sai Kustasel mõõt täis, "laseme edasi" tõmbas mees sae käima.

Kohe kui saag esimese kärina kuuldavale lasi, kuusk liigutas. 

Alguses võpatas nagu kohkunud loom ja siis laskis end kükki.

Kustas ei taibanud saagigi seisma panna, seisis kui Loti naine, silmad pärani ja keha kange. Juhani sõrmed olid Kustase õlga klammerdunud jõuga millega laadal hobuseraudu kokku väänatakse, aga seda Kustas isegi ei tundnud. 

Kuusk laskis end okstel, mille peale ta kummuli kukkudes oli püsima jäänud, kükki. Teisiti ei saanud seda liigutust nimetada. Varitsev kass teeb niimoodi - teeb end madalaks-madalaks enne kui hüppab, Või siis palli viskamist ootav koer, Lidutab natuke allapoole, et oleks hoogsam palli järele jooksma hakata.

Kuused nii ei tee. Mitte kunagi. Kuused on kummuli ja lasevad end rahus laasida. Isegi kui mõni saemees puu alla jääb ei ole see kuuse viga, ikka mees on ise midagi valesti teinud...

Aga see puu igatahes kükitas. Kustase saag jauras, Juhan karjus midagi, võibolla oli see lihtsalt pikk ja vali "aaaaaaa..aaaa" ja kuusk hakkas jooksma. Kõik vastu maad olnud oksad olid korraga jalad. mõni jalg oli pikk ja sirge, teine kõveravõitu, mõne küljest pudenes kuivanud raagusid ja mõni jalg ei ulatunud sugugi iga sammu ajal maha. Algul näis, et puu tormab otse meeste suunas, pea poolemeetrise läbimõõduga tüve ots sööstis Juhani ja Kustase poole kui vedur, viimasel hetkel puu pööras natuke ja kadus mühinal padrikusse. Kustase saag jäi seisma kui mööda kihutava puu oksad mehe pikali lõid, Juhan jäi imekombel püsti, kuid ta kiiver oli kadunud. Tõenäoliselt oli see puuokstesse takerdunud ja juba kusagil kaugel Kindlasti kaugel. Puu kiirus oli muljetavaldav, vast ainult mõnda metskitse olid mehed nii väledalt jooksmas näinud. 

"aaaaaa.aaaaaaa.a..aaaa"

Juhan ei jäänud enne vait kui Kustas talle lahtise käega vastu pead lajatas. 

"Mis kurat see nüüd oli?"

"Nägid? Kas sa nägid? Kuusk.. minema, näe, sinna.."

"Ära sa nüüd räägi, nägin muidugi. Mis see kurat see õige oli..."

"Lähme ära, läheme minema siit, välja, läheme ära.."

"Oota nüüd äkki oli koerapöörirohust või millestki, äkki oli keravälk või..."

Kustas proovis asjale mingitki seletust leida.

"Ja kust see känd siia siis sai? Ma ju saagisin ise selle puu maha, ise!"

Juhan oli ikka päris läbi omadega, käed värisesid, jutt hakkis - ei jälgegi endisest asjalikust ja tuimavõitu sellist 

"Oota, mees, enne ei lähe, kui.."

Kustas tõmbas sae uuesti käima. Väike talvise lumekoorma all loogaks paindunud kask kukkus hetkega.

Sama kiiresti kadus puu kuhugi laande. Kui kuusk oli jooksnud okste peal nagu kuuekümne jalaga kits, siis kask liikus kui päevakoer, look kord sirutus ette, kord tõmbas jälle kõveraks.

Mehed seda eriti ei näinud, üle õla nad ei vaadanud, Juhani saag jäi kuhugi mätaste vahele, Kustas ei lasknud enda omast lahti ka sihile jäetud auto rooli karates. Maanteeristis jäid nad korraks pidama, seal kraavi sõitnud harvesteri juht sööstis nende autosse. Küsimused olid ülearused. 

"Niikui kännu pealt maha sai, hakkas rabelema, lükkas ennast okstega käppade vahelt välja nagu kass läbi ukseprao ja kadus. Jooksis minema."

Too mees oli veel enam liimist lahti kui Juhan. Kustas oleks võinud vanduda, et nägi pisarate jälgi harvesteri juhi põskedel.

Auto aknast välja visatud sae otsa õnneks keegi ei sõitnud. 

Tee ääres olevate majade kuuridest läksid puuhalud kui vainuköied üle heinamaade. Majad ise krigisesid vaevatult. Saja-aastased palgid alles mõtlesid, kas ennast lahti tõmmata või jääda harjunud ja turvaliselt tuttavate naelte juurde.

Hiljem räägiti, et linnades olid ummisoksil ringi tormavad puud nii mõnegi auto ära mõlkinud ja vaateaknaid sisse löönud...

Ajad muutusid järsult.

***

Siit peaks kuidagimoodi edasi minema või on eestpoolt otsast midagi puudu, aga kellaaeg on nagu on....

Kaarna tehtud pilt jäi pähe kinni, vabandust mõttevarguse eest!

Kõik olid kohal

 

Olin ka mina Lendava Konna üritusel osalejate masside hulgas, maanteel tekitasin rongkäigus tõenäoliselt koguni skandaali.

Umbusaldades oma navigeerimisoskust ja teeviitu olin navigatsiooniseadme sisse unustanud ja kui kaunis, kuid koleda aktsendiga meeshääl mulle ootamatult röögatas, et "pööra paremale tänavale, teele!" katkusin rooli ja tampisin pidurit nagu hämilton, kõrvalteele sööstes näis koguni, et mu autolaadne triikraud viskab külje ette....

Nii hullusti ei läinud. 

Kabli vahel tekkis teine orienteerumisintsident - mu nõder mälu keeldus reetmast millist teed pidi pidupaika peab minema. Ahistasin Kabli pagari töötajaskonda, nemad oskasid saladust hoida ega reetnud kedagi, sõitsin niisama mööda küla edasi-tagasi ja siis otsustasin, et lõpetan mõtlemise ja sõidan kõhutunde järgi. Kõht oli mul suur ja tunnet täis ja kohale sain lausa esimese valitud teed pidi.

Nagu ikka jõudsin ma kohale kohalikku peoplatsi korrastavate tööde lõpuks. Kahjuks loorberipärgasid ei jagatud. Õnneks noomida ka ei saanud.

Seejärel algasid sport ja suvemängud.

Ja üleüldse...teate kui huvitav on inimestega rääkida? Me proovisime klatšimist (ei tulnud välja, vist on külajuttude elunorm meil kõigil juba täis), poliitikaklubi (ei tulnud välja, mis sa loomaaiast ikka kõneled), ilmast (aga ilm oli porinaks liiga hea) ja siis leidsime kõiki ühendava teema: me rääkisime iseendist. Pikalt. Nii pagana pikalt, et teenisime ära noorima seltsilise hääletu märkuse - meile näidati kell pool kaks öösel etteheitva näoga kella. See oli ilmatu tore hetk, elu esimene märkus liigpika ärkveloleku kohta endast natuke vähem kui pool sajandit noorema inimese käest. Ilma naljata, naudin seda tunnet siiani.

Konjak oli mõnus, Proseccot sain ka elus esmakordselt mekkida, jutt oli nauditav ja inimesed erakordselt armsad, kõlagu see sõna kui imalalt tahes. 

Järgmine hommik oli värske, päikesepaisteline, vaikne. Lendav Konn peaks avama varahommikuse selfipunkti oma sauna trepil, isegi mulle halastas päike sel moel, et tahaks pildistamise tulemust passipildiks. 

Nii, et... 

Sellised nädalavahetused teevad meid õnnelikumaks.

Tõsijutt.

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, teine osa

Veel lõputuid teid

Pardakaardil olev nr juhatas meid pikka koridori. Silusin juukseid ja kergitasin pükse - mingi varjatud kaamera värk käib, peab ilus olema, kui asi läheb viraalseks, siis tuttavad näevad.

Koridori põrandal oli värviliste, kuid pisut luitunud vaipade väljapanek ja mu samm läks reipamaks - lootsin, et leian jõehobude ja maasikatega vaibamustri. 

Mul väikesena oli sellise mustriga importpidžaama. Peale seda kui vanemad olid mu Saue köögiviljakasvatuse näidissovhoosi vahelt ööriietes kinni püüdnud, sain ma õudse peapesu, et pidžaamaga inimeste hulka ei minda, ükskõik kui äge see ka poleks. Nagu ma üldse oleks läinud. Ega ma loll ole. Tormasin lihtsalt õue mustlase hobusele leiba andma, enne kui ta edasi longib, aga et ka see oli keelatud tegevus, siis pidin kombeloengu vaikides vastu võtma. 

Peale triipude, plekkide ja korvpalli moodi rõngaste ei leidnud ma vaipadelt midagi. 

Kajut 

Olime otsustanud priisata ja osta akna ning muude mugavustega, nagu vaikus, kajuti - töötavad keskealised heaoluühiskonna inimesed saavad seda endale lubada. Nagu veel igasugu asju: juustu, torti, krõpsu, pitsat ja friikartuleid. See andis tunda. Duširuum tundus kui telefoniputka, kraanikauss ja WC-pott olid vist nukkudele mõeldud. Mõistsin, miks meie poliitikud peavad reisima äriklassis. 

Mul tuli jube hirm peale, otsustasin oma toitumusharjumused reisi ajaks kontrolli alla võtta, sest kui mind tabaks kõhulahtisus hetkel, mil maakas on pesus, siis ei aitaks ka eneste seina vastu litsumine ja kõhtude sissetõmbamine ära hoida sündmuste jada, mille järel ei jääks mul muud võimalust kui enese suurest häbist Läänemerre uputamine. 

Kuna väljumiseni oli veel aega, andsin maakale kodus lambikarbipapist välja lõigatud puzzled kokku panna. Ühte neist, neljast tükist koosnevat, millest tuleb kokku panna T-täht, olin kunagi näinud ja katsetanud Nobeli muusemis. Ma kaalusin seal Eesti saatkonda helistamist ja tugiisku palumist, sest inimene, kes nelja klotsi kokku ei pane, võib süldile äädika asemel Torusiili kallata ja ära surra. 

Maakas pusis puzzlede kallal, kerge see ei olnud, eriti, et ma telefoni pealt aega kõõritasin, kuid enne kui ma kusagile helistada jõudsin, oli asi tehtud ning maakas sai keskenduda järgmisele müsteeriumile.

Nimelt olin ma end vahepeal, lestad laiali, voodisse lapiti sättinud ning surfasin netis; tema aga kügeles külla tulnud ämma diivanil, mille ise voodiks peab tegema. 

Inimesed, isegi ämmad, võtavad neid laevas üldiselt lahti ühe liigutusega, kuid puzzled olid maakal adrenaliini ja kortisooli lakke löönud ning ta ründas aset raevukalt. Tiris, tõmbas, vajutas, lohistas, tõstis ja tassis. Vahepeal itsitas kummaliselt. Lõpetatud sai ka see puzzle, kuigi kuidagi põiki keset tuba. 

Muide, see tasuline kajuti aken ei käi isegi lahti. 

Hüvasti Tallinn

Otsustasime väljasõidu ajaks kodumaad mõnelt avatud tekilt vaadelda. 

Hoiatasin oma kunagise traumaatilise kogemuse põhjal, et paadiankru kerkimisel avatavatesse poodidesse ei tohi kohe minna - seal on loomad! 

Isoleerituses elanud inimesed ründavad poode grupeeringutena ja nad on erutatumad kui kui kitsed innaajal. Erinevalt kitsedest, kes kõigest iseend näkku, habemesse, kubemesse ja mujale haisva rasuse nõrega pritsivad, et ka teistele erutav olla, võivad need laevaloomad ka suvalisi kõrvalseisjaid millegagi pritsida ja küsida “kas see lõhn on hea”. 

Või enesele viinamarjakarpi pähe sobitada, uurides, kas see on tänase päeva moodsaim aksessuaar. 

Poodidega sama korruse tekile jõudes nentis maakas poodide hõredat uksetagust liiklust nähes pettunult "need ei ole loomad, need on pensionärid". Aga tuli minuga siiski õue.

... järgneb

***

Vihje autori äraarvamise hõlbustamiseks: viimati kirjutas ta oma blogisse tänase päeva seisuga neli aastat, kuus kuud ja kakskümmend neli päeva tagasi (aeg lendab, õudne), kuid ta blogi on mu rullis kenasti konserveeritud.

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, esimene osa

 

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et minu unenägudesse tekkis välismaa. See on selline koht, kust saab Tupla šokolaadi, tuubis kalmaaripasteeti, siivutut aluspesu ja muud defitsiitset kaupa, mida pärast kõva vaheltkasuga tuttavatele müüa.
Hommikul teatas Une-Mati "väike tüng oli,  stringid ja ananassid on ammu su maja kõrval Selveris piiramatult saadaval."
Minu Une-Mati ei olnud üldse selline meresinine padjakujuline olevus nagu Dagmar Normeti lastejuttudes. Oli hoopis ülikonnas ja kaabuga ning haihtus hetkel kui orav mu magamistoa rõdule hüppas. Jäin ringutama ja pead sügama.

Aga ikkagi lähen välismaale, seal on äkki Minionide pildiga nr 42-45 sokke. Selveris ei ole.
Sõelusin mõttes läbi tuttavad, keda ei ole aastaid näinud. Väga sageli ei julge ju sõpru kusagile kutsuda, 2 või enam korda aastas on juba nagu kerge ahistamine ja stalkeri vibe; ma ei ole pervert.
Ühte sõpra ma nägin alles käesoleva mais, jäi automaatselt kõrvale; ülejäänud kahest oli esimene kohe ettepanekuga nõus - tema tahtsis surströmmingut. Mida enne Aegna taga paadist lahkumist avatuna voodi alla jätta.

Kaua oodatud äreval reisipäeval saatsin üle Skype sõnumi, et ootan ja hängin Nautica keskuse postiautomaatide ees.  Maakas lähenes keskusele muidugi tagumisest küljest ja tundis end varsti kui ekspeditsioonil kompassi kaotanud ja hukule määratud maadeavastaja 19. sajandi alguses. Ohkasin ta SOS sõnumi peale ja lubasin kangelaslikult Rimi ette päästemissioonile minna - just sinna olevat ta maha istunud.
No kurat, oleks see siis nii lihtne! Sattusin ka ise kaubanduskeskusega ühendatud lõputu küünlapäeva anomaaliasse, kus kõik teed viivad kohtadesse, mis kindlasti ei ole Rimi.

Mul on üks probleem, millest ma väga sageli ei räägi - ma ei tunne vahel inimesi ära.
Sel asjal on peene nimega diagnoos ka. Nii et lõpuks Rimini jõudes, nähes, et keegi maas ei istu, kaalusin veidi, kellele õlale koputada, et malbelt küsida: "Tere, kas sa tunned mind?" Ütle veel, et pervert ei ole. Kui vabandada ja lahkuda enne küsimus "aga kas sa tahaksid?" siisi ei ole, onju? Vähemasti juhul kui intsident ei leia aset ses neetud seksaluspesu osakonnas.
Aga joppas, üks pisut eksinud ja otsival pilgul möödujaid skaneeriv maakas oli täitsa tuvastatav.

Õnneliku taaskohtumise järel, teineteiselt dokumenti küsimata, suundusime Rimisse - vesi!
Laeva poes on vesi ca 3x kallim kui õlu või vein. Päriselt. Mis ei takistanud mind Rimist ka õllepurki + sinna kõrvale käivat haaramast.

Minu Saku Rock, minu kalakonserv, minu üksik banaan - minu  Maltsveti Valge Laev ootab mind!
Esialgu ei paistnud üldse mingit laeva, ei valget, ei lillat.
Sadamahoone viitade järele minnes sattusime hoopis tunnelisse, mis paistis ulatuvat läbi igaviku. Kas see Kolgata tee viibki meid Unistuste Laeva varjatud sissepääsuni? Õnneks oli  tunnel hästi valgustatud ning meie ees avanes pikk käik, mille põrandatest kasvasid aeg-ajalt välja istekohad. Ootamatult ja järsku nagu uusarenduste paarismajad.
Pinkidega pikitud performance galerii, kus liiguvad väga erivärviliste kohvritega modellid on juba täitsa välismaahõnguline. 

Lõpuks nägime ka laeva ja jõudsime sissepääsuni, kus tuli härra ametnikule dokumenti näidata. Härra olid tõsise olemisega ja läks veel tõsisemaks kui asiaadid temast mööda lipsata tahtsid. Härra nr2 tuli appi ja surus Tiim Kollased tagasi dokumendikontrolli.
Mul hakkas härradest ametnikest kahju ja ma oleks tahtnud nende lõbustamiseks passi asemel flamingo kujulist õhupalli demonstreerida, aga mul ei olnud seda kaasas.
Nii näitasin rutiinselt vaid oma dokumenti ning saime loa siseneda väljamaale viivasse laeva.

... jätkub

 

 

***

Avatud on äraarvamismäng: kes on salapärane reisikaaslane?

Blogisaurustel on ede, nad on KINDLASTI tema blogiga tuttavad.

Auhinnaks surströmmingut ei paku, aga anname uduseid lubadusi järgmisel dekaadil toimuval reisil osalemiseks.

Reisikiri proua Favell Lee Mortimeri stiilis

 

 

Täiesti kohutav, kuidas inimesi peetakse. Kõik need poolsaare moodi saared ja püramiidskeemid ja mugavused, mida ei pakuta, kuigi ma olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada.

Võtame näiteks reisi üle mere. Sõbralik välisriik, skäärid, surströmming. Mhm, puhas reklaam, ei enamat. Skäärid on lihtsalt kaljude ja saarte vahel loksuv meri, surströmmingu lõhnagi ei kusagil ja sõbralik?

Olge ikka mõistlikud, juba laevareis ise oli kohutav. Ei mingit kõigutamist ehk et siis tegu oli säästureisiga, lainete pealt hoiti kokku (niikuinii meretuulepark süüdi, mis see muu oli), laeva jälitas pidevalt teine, suurem laev, mis enne sadamat ette rebis ja medalist võisime suud puhtaks pühkida – onju, laevad saavad sadamas medali? Ja räägime tollest teisest laevast õige veel: olete kuulnud vanadekodulaevadest? Sellistest, kuhu kolivad vanurid pärast oma maise vara mahaparseldamist, sest maal asuv hooldekodu on kallim kui kajut laevas? Mis te arvate, kuidas need vanurikruiisid kliente hangivad? Õige, näppavad sadamatest neid, kelle kaelad on kortsus ja maksaplekid põskedel. Ja miks merel eelpool kirjeldatud jälitamine käis? Jälle õige, klientuuriseire! Tolle laeva trümmis on niikuinii ka morg, ettevalmistavat ruumi enne sinna jõudmist nimetatakse basseiniks, seal toimub klooriveega immutamine veel toore nahaga kundedele.

Pff, hingetuks võttis, ma olen nii erutunud... 

Bingo. Me peame veel bingost ka rääkima. Müüakse praakpileteid, meie seltskonnas ei võitnud MITTE KEEGI, kumbki ei saanud midagi. Skämm. Röövimine.

Teler. Ainult siivutud täiskasvanute kanalid. Kas siis midagi, mida nad nimetavad loodusfilmideks, kus tehakse kõlvatusi või siis „Alasti ahvatlus“, millest korralikud inimesed isegi ei mõtle, vaatamisest rääkimata. Vähemalt kahe silmaga vaatamisest rääkimata. Võeh. Fuih.

Hommikusöök. Surmarelv. Vaagnasuurused taldrikud mis vihjavad pidevalt, et „kuule, mul siin üks vaba serv!“ ja „Vaata, munapudru ja peekoni peale mahub veel paar lihapalli!“ Inimene kaevab omale hauda ju hammastega. Laevas sai auk mulda ikka mitu tolli sügavamaks tõmmatud.

Naaberriigi sadamas tekkis lootus, et läheb paremaks. Ilm oli ilus (mis oli ka tüssamine, sest milleks ma siis pagasis kümnegrammist vihmakeepi terve päev kaasas tassisin? Milleks, ma küsin?), buss täitsa sõitis, hiljem, jala käies tuli pärast punast tuld foori roheline. Aga siis...

Skansen. Kesssssse selle mäe otsa ehitas? Kes mõtles välja väravakaare ajalukku sisse rammiva disaini? Kus on eskalaatorid või kandetoolid? Ma olin üles jõudes nagu Jürgen Ligi pärast triatloni. Pärast kahte triatloni ikka. Majad, mida seal eksponeeriti olid vanad, mõni, kui kirjutatut uskuda koguni neljateistkümnendast sajandist, mis on korraliku turisti jaoks hoomamatu vanus ja tekitab küsimusi, kas siis tõesti on viisakas midagi nii eakat teistele näidata?  Neis hoonetes ei olnud isegi Ikea panne, ma mööblist ei räägigi!

Loomad Skansenis. Ilmselgelt on nemad läbinud eriväljaõppe, sest kohe kui keegi võttis pildistamise poosi keerasid loomad pildistaja poole oma tagumiku. Mul on telefonis massiliselt pepupilte ja need on sellised, millega isegi onlifansis pole midagi teha. Ahmi tagapaled? Sea pepu? Põdra kannikad? Eh... Isegi kalad tegid fotograafide eest sääred. Sõnatu. Peaks kassast raha tagasi küsima.

Ma ei hakka sellest, et hiljem vanalinnas kuningas oma fännidega ei kohtunud, rääkimagi. Ei mingit kuningat. Kuigi kõik need massid tänavail ootasid mis hirmus. Isegi ei ühtegi punnpõskset printsi või printsessi. Teisalt – need printsid ja printsessid hakkavad tasapisi oma viiekümnendale juubelile lähenema, kuningas võib veel vana olla, aga kortsus printsess pole eksponeerimiseks. Skanseni kuuesaja aastased majad tulevad meelde, eksole.

Kojusõit oli ....kojusõit. Teleris sama siivutus, tantzuzaalis pensionäride disko, kuu paistis, seegilaev jälitas, sea pubis (lugeda eestipäraselt) laulis kauboi oma raskest elust kuuepealisele publikule, hommikul pargiti laev Aegna taha ja sealt tulid inimesed piki kõmisevat tunnelit Tallinna poole.

Irmus, irmus.

Hommepäev läheks uuesti.

Aga ma kuulsin, et see oli tolle laeva eelviimane reis, veel üks ja ristluslaev läks remonti. Ausõna, mina ei teinud midagi!