Nuku lugu

Barbie pole ikka minu teema. 

Läksin filmi vaatama eelarvamustevabalt, vähemalt ise arvasin nii, aga ju see oli lihtsalt üks veider vale iseendale. 

Pajude arvustuste ja loetud kogemuspõhiste muljete järgi ootasin korralikku feministlikku taldrikutäit roosas kastmes, aga tulemus oli nagu hamburgerit reklaami järgi ostes - koheva kukli ja mahlase kotleti asemel olin saanud kuiva saia vahele litsutud leige kõõluseportsu. 

Mis mul viga on? 

Noorimad kinokülastajad itsitasid füüsiliste naljade peale. Kuivast tassist joomine, Keni põrkamine vastu merd ja muu säärane. 

Raasuke vanemad leidsid rõõmu nukumaailma ilma mootorita autodest ja avakosmoses laperdavatest kosmonautidest. 

Täiskasvanu mõistusega publik süvenes feministlikesse tiraadidesse ja kildudesse - see oleks ju teoorias ka mind pidanud haarama, aga tunne oli sama kui tahaks pangest kamaluga värsket vett võtta ja ämber on kuiv, sentimeetri jagu on ehk vett, põhi on vastas. Käeselja saab märjaks, sügavust napib. 

Vabandust, ma armastan metafoore.

 

Aa, ma tean - ma olen lihtsalt vana. Ja Barbiet mul ka pole olnud. Kuigi mingis eas oleksin selle nuku eest oma neeru kinkinud. 

Oppenheimerit peab vaatama minema. See EI SAA nii untsu minna, onju? Ah, ma tean ette, mis mind seal häirima hakkab: peategelast mängiv näitleja on valitud väga hea, aga inimesena ta mulle ei meeldi. Justkui tunneks ma teda, eksole? See on igal juhul eelarvamus, häbi mulle.

Ikkagi lähen vaatama. 

Kinos läheb ehk üle.

Ristumine peateega. Jäneda

 

Võimalik, et ma olin viimane inimene Eestimaal, kes ei olnud näinud ei filmi "Ristumine peateega"  ega mitte ühtegi lavastust. Ma ei teadnud, kes neis rollides varem esinenud on. Teate, isegi näidendi sisust oli mul umbeudune aimdus. Noh, et noor paar eksib peaaegu kanajalgadel onni, kus elab üksildane meessoost Baaba-Jagaa, kes tänu kudkalakesele miljardäriks on saanud. Rikaste värk, raha oli kõvasti kulutatud ka juba - kempsupaber, mobiil...ja mis see kolmas asi oli, ei mäleta.

Kohe esimestel minutitel näis kõik vale. Vanameest ei olnud, oli tõnuojalik noor mees, kergelt justkui peast lihtne. Pisike paanika käis varbaid närimas, õnnetu "Aabitsa Kukk" tuli meelde, kas tõesti jälle sama jama...

Sama ruttu kui kole hakkas, hakkas ka ilus. Kõik sobis, Laura oli küps kaunitar, Osvald armunud nooruk, tõnuojalikkus ei häirinud üldse, paik mängis ideaalselt kaasa.

Pullitalli kõvad istmedki ei tuletanud end meelde, mingil hetkel avastasin, et istun pinges, ettepoole kallutatult -  mis nüüd saab, mida nad teevad, mis juhtub..?

Moraaliga näidend. Moraalilage mina siiski tahaks omaenda kuldkala ja miljardit või paari, palun...

Pildil olev rallipill on kindlasti sadade peateede ristmikega kohtunud.  Vaene on ikka nagu ta taustal  olev semugi.

Navigeerimisest

 

Nädalavahetusel käisin looduses.

Pestud, kammitud ja toidetud loodus oli, toideti seal mindki, pesema ja kammima pidin ise.

Tegelikult mõtlesin, et küsiks erinevate it-tehniliste  navigeerimisvidinate kasutuskogemuste kohta, nädalavahetuse kogemus oli enam kui põnev. Pikk lugu lühidalt: koht, kuhu sõitsin asub üsna korralikult metsa keskel. Maanteel sattusin samasse paika sõitvate inimestega ühte kolonni, kuid äkki teatas mind abistav seade, et pean kohe vasakule pöörama. Ma olen kuulekas, hälbisin reast, tekitades tagapool sõitjatele tõenäoliselt "mida ta seal ees sipleb?"-hetke ja sööstsin võsavaheteele. Pärast paari kilomeetrit tajusin, kuidas ootamatult vait jäänud juhendav hääl mu telefonist mulle vaikselt õla peale ronis, natuke kõlvatult kõrva näkitses ja sosistas kuumalt: "ma tean otseteed!"

Klassikaline õudusfilmi algus. Pikk käänuline tee võpsikus, kahtlase välimusega purded, varjud ja tolm.

Niisiis, hoolimata faktist, et ma kohale jõudsin tekkis teiste saabujatega vesteldes tunne, et niipalju kui telefone ja navigatsioonisüsteeme nii palju ka erinevaid radu mida pidi kohale jõuti. 

Waze, google maps, autode GPS-id. Ma ei tea, ehk on veel midagi, aga paljud kurtsid, et tee oli "huvitav". 

 Aga ükskord algab aega, 

 Kus kõik navid omavahel 

Lausa lähvad üksteist lööma 

Lausa lükkama radadelt 

 Ma otsin oma paberkaardid välja, mis muud.

Asteroid City

 

Ammu pole enam üksi kinos käinud, täna läks napilt. Saalis oli vist kolm inimest peale minu veel, seega ametlikult täiesti üksi ma ei olnud.

Ammu pole enam midagi diipi vaadanud. Täna oli nii diip film, et lausa kajas vastu. Ma ei saa siiani aru, kas tegu oli draamaga või komöödiaga, aga ütleme siis nii, et paganama aritlaste jauks oli tegu draamaga, aga matsid naersid. Ma olen nii peen mats, et ma muigasin, tühjas saalis oli kõhe valjusti naerda. 

Kõigepealt muigasin ma joonisfilmilaadse kunstnikutöö üle. Mungo Thomsoni uduvaba natuke liiga teravate piirjoontega kõrb. Seejärel inimesed. Taibud ja nende neurootilised ülalpidajad. Tulnukas. Jeerum, muidugi tulnukas. Varganäo ja raamatupidaja sohipoeg. Ja kes filmi on näinud, siis lind. Lindu märkasite? Jooksurkägu on kõrbes nagu meie musta kassi antipood: läheb üle tee ja seega ei lase kurjadel vaimudel sind kätte saada. Kõlab ju diibilt?

Nüüd siis filmisoovitus: minge kinno ja vaadake Indiana Jonesi. Mineviku ilusmees teeb tükka ja päästab kaunitari. Käisin, vaatasin - tõestatud, päästis! M.O.T.T.

Kas keegi teatrisse tahab?

 

Juhtus äpardus ja meie kutuurihuviliste seltskonnal jooksid kaks üritust üksteise selga.

Kes tahab suvist väga kerget meelelahutust, sellele on pakkuda neli piletit:

Üks neljast on sooduspilet (õpilane, pensionär)

Et pakkumine ahvatlevam oleks, pakun pileteid kokku 70. euroga.