Öökull

 

Ärge pange pahaks kui ma nüüd mõnda aega aina vingun ja virisen. Oma blogi, teen mis tahan.

Tulin, näedsa, jälle kurtma. 

No ei maga. Kaks (leebet) unerohutabletti sees, teoreetiliselt peaksin ilma nendetagi olema väsinud nagu Lõunanaba vallutama võetud kelgukoer,  aga und pole. Pikemat aega juba pole. Hommikuks on kokku lepitud võrdlemisi varased toimetamised kuhu ma ilmselgelt jõuan vastu põlvi plaksuvate silmaaluste kottidega. Jälle.

Oleks siis, et ärkvel olles tahaks midagi kasulikku teha. Lugeda, võimelda, uusi oskusi omandada.... Täitsa mõtlesin selle peale. Paraku, paraku - esimeste asjadena tulid meelde kunstpeeretamine ja/või täpsussülitamine, nii, et jätan vahele.

Lapsena ootasin imelist aega "kui ma suur olen".

Praegu ootan aega "kui ma välja olen maganud".

Pfff. See esimene tärmin pole veel kätte saadud, ei jõua teinegi kohale.

Nagu tähele panin pole ma oma mures üksi. Mitte, et ma selle pärast rõõmustaks, aga ma vähemalt tean, et keegi on ses öös samuti ärkvel. Kollid, kassid ja unetud. Olge tervitatud!

Aju sumiseb.

Sula

Mul on järgmise kahe kuu peal kolm teatriskäiku plaanis, üks pilet oli küll ammu juba olemas. 

Kas ma saan mina või ei oli piletit ostes väga, väga lahtine. 

Mh, inimesed tulevad oma kaotustega erineval moel toime. 

Tühjuse täitmine. 

Arvaku muuilm mida tahab, minu maailm on selline. 

*

Eile nägin jälle, et mul on imelised lapsed. 

Ma tahan, et nad oleksid õnnelikud, aga imelisus ei taga alati õnne. 

Soovida võib ikka, eksole. Äkki see siiski aitab. 

*

Kevad on käes. 

Kõik sulab lahti. 

Milline talv see oli? 

Leidsin ühe aastatetaguse foto, mis annab möödunud talve olemuse väga täpselt edasi. 

Vastik julm irvitaja. 

Kevade vastu ei saa temagi.

Jah

 

On olnud asju.

Ma sain vanemaks ja pensionäriks ja värki.

Ja mu ema sai vanemaks.

Kevad tuli.

Ja mu ema läks. 

Kevadel on temaga omad plaanid. Valu pole enam, on õied.

Rrrrrratched minus

 

Erinevalt enamiku kirjaoskajate rahulikust "Juhtub-juhtub!" - meeleolust hiljutise keeleeksituse kirjeldamisel reageerisin ise päris tuliselt.

Sissepoole. Ma ei hakanud laamendama. Aga auru oli kõvasti ja siiani ei ole ma oma zen-i veel tagasi saanud.

Kuna palju on just seda "Juhtub-juhtub!" meeleolu, näisin endale oma pahameeles lausa tsirkusevärdjana. Mida muud, viskusin eneseanalüüsi lainetesse. Palju sukelduma ei pidanud, seletus on lihtsamast lihtsam: teenelise kirjaoskamatuna, puuduliku hariduse ja lünkliku teadmistepagasiga inimesena olen ma alati haritud inimestele alt üles vaadanud. Nad teavad rohkem, nad on minust üle. Seekord paraku nägin üles vaadates, et mõnikord on ka nemad oma haldja hame all püksata. Ma olen oma jumalates pettunud. Tulevikus ootan, et arst hakkab mu peavalu ravima loitsu abil ja õpetaja tunneb esimese asjana huvi lastelaste astroloogilise sünnikaardi vastu. 

Vabandust. Ma ei saa olla keegi teine. 

Pildil on veatu aluspesuga spioon, kelle ma komandeeringus käies võõrale territooriumile jätsin. Kasutu kuju, nüüdseks ilmselt sulan(dun)ud kohalikku voolu.

Jutujaht 15

 

Nii, nüüd on valimistest pea nädal möödas, kehvad kaotajad klopivad oma elektoraati vahtu ja sellest kõigest on... No on! Teate küll.

Marca väljamõeldud poliitikud on kohati elusamad kui päriselus nähtud kumipardid.

"Ma olen alati" ütlevad nad seekord.

Lugegem.