Tühitähi jätkub

 

Vahepeal sai siin paar päeva istutud nagu jobu ja iga natukese aja pärast postkasti uuendatud. Mis need kiiruskaamera taksid nüüd sel aastal on ka? Ma ei saanudki teada, silmanurgast tundus, et kaamera pilgutas mulle lustakalt silma aga ju siis ma nii palju talle ikka ei meeldinud.  Kirja ei tulnudki.

Ka illusioon võib tuju rikkuda, seda teadsin ennegi. Või on veel mõni koht, kuhu võiks piiluda, äkki kirjal oli liiga vähe marke ja see ei jõudnud kohale?

***

Paar korda olen kinos käinud, Elvise-film oli muljetavaldav. Veel paar nädalat hiljem on tunne nagu oleks mind entsüklopeediatega pekstud. Inimene filmis kadus info sisse ära. 

Hea film oli. Või, noh, halb ei olnud. Aga väga raske, füüsiliselt mõjus nagu koorem killustikku otse varvaste peale.

Labasemat kraami sai ka vaadatud, "Killerite kiirrongi" näiteks. Ei tea, kas viga on minu ülemõtlemisvõimes või oligi film Tarantino tsitaate silmini täis, kõik kõvasti üle võlli keeratud, farsini välja?

***

Täna sadas vihma.

Eile võtsin kartuli üles, see sai aprillis maha pandud, aitab küll. Esimest korda nägin, et kartul on maa seest võttes natuke närtsinud. Maa on vaevas.

***

Aina kroonikad. Ma pole veel valmis millekski muuks. Võibolla ei küpsegi valmis. Närtsin enne ära.

Suvi

 

Ma ei tea... oma jutte kirjutan ma viimasel ajal sahtlisse, siia topin kaeblemisi ja kroonikaid.

Las siis olla pealegi nii. 

Nädalavahetusel käisin esimest korda elus Hauka laadal. Viimasel ajal on nagu päris tihti selliseid "esimest korda elus"- asju ette tulnud, kõlab nagu unistuste nimekirja linnukeste lappamine.

Intrmeedium: Miks emakeeles on "unistuste nimekiri", aga inglise keeles "ämbriloetelu"? Eelistan unistusi. Ämber on kuidagi.. prosta.

Laadal oli palav. Kuumus tappis kõik ülejäänu. Üks papi oli endale orkestri selga sidunud ja käis trummi lüües, lauldes, pilli pinistades ja suupilli puhudes ringi - mul on lausa mure ta pärast, tea' kohe kuidas ta tervis pärast sellist sauna nüüd on?

Laadaloleku lõpetasime seltskonnaga siis kui kuumusest minestama hakkas ajame, oleks varem pidanud loobuma. 

Ajasime autodega niisama mööda maad ringi, siin-seal kolistasime kirikutes ja parkides, aga ausalt - kuumus. Õhtune menüü nägi ette piknik-kontserti, isegi siis oli veel lootusetult palav, kuid mis sellest. Heaa seltskond ja normist kõrvale kalduv keskkond oli ilus. Jah, ilus, muud juskui ei mõistagi öelda.

Laulja pildil jälgige klahvpillimängija taga olevas puuris toimuvat. Seal on näha kahte  kakluskuke hübriidi - nemad laulsid ka kaasa niikuidas kõrist tuli. Laulja pidi vahepeal pausi pikemaks venitama, muidu poleks tema häält kuuldagi olnud.

Kassi ja papagoide pärast ärge muretsege, keegi ei saanud pildistamise ajal ega ka pärst seda viga. Kass sai papagoide käest küll kiruda, aga kauna ta kandma ei jäänud, ausõna.

***

Nädalavahetusel tegi mulle üksja sama laps järjest hästi armsa komplimendi ja esitas reaalsuskontrolli käivitava küsimuse. 

“Sul on väga ilusad silmad!” 

“Miks sul nii pikk nina on?” 

 Ausõna, ma ei olnud vanaema nahka pannud hundi rollis, lihtsalt oli selline jutukas laps.

 Firmapidu, teemaks aeg 30 aastat tagasi, ikkagi asutuse ümmarguse sünnipäeva aasta. Kes tuli üheksakümnendatest pärit autoga sai VIP-iks, vippidele lubati igasuguseid põnevaid hüvesid. Ma tahtsin ka hüvesid, laenasin kolmkümmend aastat vana Audi, sõitsin metsikult hgistades kohale ja – hoppaaa! – hüve(de)ks oli piiramatu alkoholilimiit. Baar ja õlle- ning siidritünnid, baaris nostalgiakokteilid. 

Kas ma selle pärast higistasin? (Pettunud ohe) 

Esimeseks kokteiliks lasin ikkagi vikati segada, SUUR VIGA. 

Kobisin kohe magama ja liitusin seltskonnaga alles kahe tunni pärast, edasi olin oma hüvede kasutamisega äärmiselt konservatiivne. 

 Inimesed olid ilusad, paljud, kes üheksakümnendaid peaksid mäletama kui perioodi, mil neil mähkmeid vahetati olid end tõeliselt ajastu vaimu tabades kostümeerinud, naistel oli valdav kostüümielement paar punaseid sukkpükse. Signe Kivi tuli meelde. 

Ja muide – ma olin esimest korda elus Peipsi põhjakaldal. 

Uskumatu.

Öösel kukkusid tähed vihmana.

Wine talks, no 2

Tegelikult. TEGELIKULT ei ole ma ilmselt kunagi postitanudki veinijuttude esimest osa, aga mis siis ikka.

Ma peaksin praegu:

a. Korjama kirsse

b. Korjama mustsõstraid

c. Korjama kurke

d. Korjama (korduv, korduv korilasmotiiv) kukeseeni

e. Koristama, a see tegelikult ei loe, sest koristama PEAKS isegi äsja trammi alla jäänud naine.

Selle asemel ostsin poest külmutatud pitsa ja pudeli lahjat veini ja lihtsalt olen.

Muide, mida vähem kirjavigu, seda veinisem.

Vahepeal puhkasin kaks nädalat. Mitte midagi ei jõudnud teha, seega oli puhkus võrratu.

Ja ma olen oma masenduse sügavaimas põhjas.  Tõenäoliselt on see väide vale ja põhja on veel jupp maad minna. Igatahes olen teel!

Ema libiseb vaikselt ära, lähedasel on olmelisi ja mentaalseid probleeme, kellelgi ei lähe praegu liiga hästi. 

Lastetud, kes te loete: jäägegi lastetuks! Nende mured on alati ka teie mured isegi siis kui nad seda ei taotle. Loodusseadused, noh.

Minu lugejaskonna jaoks on vist hilja? Elame üle, onju?

Kukeseened on metsas ootel.

Täna ma sinna ei sõida, nalja teete või ? Täna ma isegi ei manööverda õue peal.

Olgu teie lapsed õnnelikud!

Õnn

 

Ma olen üle mitme kuu (Mitme? Ei mäleta...) üksi, kõik on vaikne ja rahulik, on paus elus. Paaritunnine paus, ööpikkune kõige enam.

Ja akna taga sajab vihma, õrna, sabistavat, viinapuulehti oma peenikeste jahedate sõrmedega koputavat vihma.

Nutma ajab. See hetk on õnn. 

Siuhti.