Suvi

 

Ma ei tea... oma jutte kirjutan ma viimasel ajal sahtlisse, siia topin kaeblemisi ja kroonikaid.

Las siis olla pealegi nii. 

Nädalavahetusel käisin esimest korda elus Hauka laadal. Viimasel ajal on nagu päris tihti selliseid "esimest korda elus"- asju ette tulnud, kõlab nagu unistuste nimekirja linnukeste lappamine.

Intrmeedium: Miks emakeeles on "unistuste nimekiri", aga inglise keeles "ämbriloetelu"? Eelistan unistusi. Ämber on kuidagi.. prosta.

Laadal oli palav. Kuumus tappis kõik ülejäänu. Üks papi oli endale orkestri selga sidunud ja käis trummi lüües, lauldes, pilli pinistades ja suupilli puhudes ringi - mul on lausa mure ta pärast, tea' kohe kuidas ta tervis pärast sellist sauna nüüd on?

Laadaloleku lõpetasime seltskonnaga siis kui kuumusest minestama hakkas ajame, oleks varem pidanud loobuma. 

Ajasime autodega niisama mööda maad ringi, siin-seal kolistasime kirikutes ja parkides, aga ausalt - kuumus. Õhtune menüü nägi ette piknik-kontserti, isegi siis oli veel lootusetult palav, kuid mis sellest. Heaa seltskond ja normist kõrvale kalduv keskkond oli ilus. Jah, ilus, muud juskui ei mõistagi öelda.

Laulja pildil jälgige klahvpillimängija taga olevas puuris toimuvat. Seal on näha kahte  kakluskuke hübriidi - nemad laulsid ka kaasa niikuidas kõrist tuli. Laulja pidi vahepeal pausi pikemaks venitama, muidu poleks tema häält kuuldagi olnud.

Kassi ja papagoide pärast ärge muretsege, keegi ei saanud pildistamise ajal ega ka pärst seda viga. Kass sai papagoide käest küll kiruda, aga kauna ta kandma ei jäänud, ausõna.

***

Nädalavahetusel tegi mulle üksja sama laps järjest hästi armsa komplimendi ja esitas reaalsuskontrolli käivitava küsimuse. 

“Sul on väga ilusad silmad!” 

“Miks sul nii pikk nina on?” 

 Ausõna, ma ei olnud vanaema nahka pannud hundi rollis, lihtsalt oli selline jutukas laps.

 Firmapidu, teemaks aeg 30 aastat tagasi, ikkagi asutuse ümmarguse sünnipäeva aasta. Kes tuli üheksakümnendatest pärit autoga sai VIP-iks, vippidele lubati igasuguseid põnevaid hüvesid. Ma tahtsin ka hüvesid, laenasin kolmkümmend aastat vana Audi, sõitsin metsikult hgistades kohale ja – hoppaaa! – hüve(de)ks oli piiramatu alkoholilimiit. Baar ja õlle- ning siidritünnid, baaris nostalgiakokteilid. 

Kas ma selle pärast higistasin? (Pettunud ohe) 

Esimeseks kokteiliks lasin ikkagi vikati segada, SUUR VIGA. 

Kobisin kohe magama ja liitusin seltskonnaga alles kahe tunni pärast, edasi olin oma hüvede kasutamisega äärmiselt konservatiivne. 

 Inimesed olid ilusad, paljud, kes üheksakümnendaid peaksid mäletama kui perioodi, mil neil mähkmeid vahetati olid end tõeliselt ajastu vaimu tabades kostümeerinud, naistel oli valdav kostüümielement paar punaseid sukkpükse. Signe Kivi tuli meelde. 

Ja muide – ma olin esimest korda elus Peipsi põhjakaldal. 

Uskumatu.

Öösel kukkusid tähed vihmana.

Wine talks, no 2

Tegelikult. TEGELIKULT ei ole ma ilmselt kunagi postitanudki veinijuttude esimest osa, aga mis siis ikka.

Ma peaksin praegu:

a. Korjama kirsse

b. Korjama mustsõstraid

c. Korjama kurke

d. Korjama (korduv, korduv korilasmotiiv) kukeseeni

e. Koristama, a see tegelikult ei loe, sest koristama PEAKS isegi äsja trammi alla jäänud naine.

Selle asemel ostsin poest külmutatud pitsa ja pudeli lahjat veini ja lihtsalt olen.

Muide, mida vähem kirjavigu, seda veinisem.

Vahepeal puhkasin kaks nädalat. Mitte midagi ei jõudnud teha, seega oli puhkus võrratu.

Ja ma olen oma masenduse sügavaimas põhjas.  Tõenäoliselt on see väide vale ja põhja on veel jupp maad minna. Igatahes olen teel!

Ema libiseb vaikselt ära, lähedasel on olmelisi ja mentaalseid probleeme, kellelgi ei lähe praegu liiga hästi. 

Lastetud, kes te loete: jäägegi lastetuks! Nende mured on alati ka teie mured isegi siis kui nad seda ei taotle. Loodusseadused, noh.

Minu lugejaskonna jaoks on vist hilja? Elame üle, onju?

Kukeseened on metsas ootel.

Täna ma sinna ei sõida, nalja teete või ? Täna ma isegi ei manööverda õue peal.

Olgu teie lapsed õnnelikud!

Õnn

 

Ma olen üle mitme kuu (Mitme? Ei mäleta...) üksi, kõik on vaikne ja rahulik, on paus elus. Paaritunnine paus, ööpikkune kõige enam.

Ja akna taga sajab vihma, õrna, sabistavat, viinapuulehti oma peenikeste jahedate sõrmedega koputavat vihma.

Nutma ajab. See hetk on õnn. 

Siuhti.

***

Dinosaurusetibu on siin alles läbimärg ja koorumisväsimusest roidunud enam-mitte-loode- veel-mitte-sündinud. 

Täna hommikul oli ta juba lihavõttekaarditibu. 

 Võibolla tuleb veel mõni piiksutis lisaks, võibolla. 

 Seda pilti vaadates tuli meelde mu elu suurim hirm – hirm olla vajatud. 

 „Olla vajatud“ on loomulik oma vältimatuses ja kohutav, sest tähendab tegelikult kellegi abitust.

 Väikesed lapsed ja vanainimesed ei loe, nendel on elukaares sees sõltuvuse sõlmed. Mõlemad lasevad meist kunagi lahti, olgu nad õnnistatud. 

 Aga „olla vajatud“ võib muutuda piitsaks, silmuseks ja puuriks nii vajajale kui vajatavale. 

 Vajab ja vihkab, samas teab, et ilma ei saa, sest oled ainus, kes viha välja kannatab. 

 Mis hinnaga?

Teisel pildil on vaba hing. Kotkas. Ka teda vajatakse, pesas on ehk keegi?

Ma tean, see pilt on peitepilt, aga ausalt - pildil ON kotkas. Pole minu viga, et mu vajadusest hoolimata ta ei poseerinud.

Kotkast ei ole väga näha, panen siis esimese ehk "enne"-pildile lisaks "pärast"-pildi.