Vendeta

 

"Näe, vaata!"

"Mis ma neist vaatan, hakkavad jälle naaksuma, läheme kiiremini,"

"Ei mina jõua kiiremini minna, mul see vasak puus jälle... ja selg, selg tuikas eile õhtul nii hullusti, et kui ma nüüd siis jooksma hakkan, olen homme puhta kummuli,"

"Läheme siis vaikselt, aga ära hakka passima, ma kohe kardan neid!"

Veera oli seda öeldes lausa tõre. Temast võis aru saada – auto, millest nad mööda minemas olid, kuulus Evaldi tütrele. Too oli just maja ette sõitnud ja kohmitses midagi kindalaekast otsida. Evald oli neile ammu juba pinnuks silmas, või oli see vastupidi – nemad jäid Evaldile ilmaasjata ette. Kord vaatasid prouad liiga pikalt Evaldi prouat, kes oli paks kui aam, kuid peen kui kuninganna.

No ja vaatasidki, polnud parata. Selmal ja Veeral oli just täiesti juhuslikult pooleli jutt kuningannade kehakujudest ja sellest, kas tänapäeval mõni rammus kuninganna ka olemas on, ning ei olnud nemad süüdi, et Evaldi proua kõrvu kikitas.

Kus siis Evald käis pärast õues istuvate prouade kallal pröökamas – küll oli tema meelest Veera naisterahva kohta sobimatult pikk ja Selma oli lihtsalt loll. Või noh, Evald vähemalt sedasi ütles.

Teinekord käis Evald jälle oma kõverate jalgadega peni otse Ilse akna alla situtamas. Ilse ja Milvi olid tookord Ilse köögiaknal rinnutades arutanud muu hulgas koerte ja koeraomanike sarnaseks muutumise üle, leides, et isegi jalad lähevad neil ühtemoodi looka. Vanamehepäss hakkas koeraga võidu vastu haukuma, hääled mõlemal ühtemoodi käredad.

Ega siis alati prouad alustanud – Evald näiteks toppis oma postkasti pistetud klantslehed alati Selma postkasti, olgugi et proual kasti peal keelav kleeps vastu siras.

Ilse köögiakna alt ta oma koera julkasid ka ära ei koristanud.

"Eesti mees sitta ei korja!" ja kõik.

Ajalugu ajalooks, Evaldit praegu näha ei olnud, ent viiliti vaatamine oli pereasi. Nii nagu Veera poeg teadis "sellest hullust vanamehest", nii teadis ka Evaldi tütar "vanamuttide kambast".

Milvi oli Sitsiilias käinud, ta oli Sitsiilia kohta raamatuid lugenud – tema juba teadis, mida pere tähendab. Veritasu ja mustad lesed ja...

Ootamatu mõtte ajel jäi Milvi poole sammu pealt seisma.

"Nii," pööras Milvi auto poole, millest nad juba peaaegu möödas olid, tagasi. "Mängi kaasa!"

Veera ei saanud midagi aru. Mitte midagi.

Milvi astus Evaldi tütre auto kõrvale.

"Issand, mis ta tahab, autot ära kraapida või?"

Veera oli siiralt mures, ta oli palju krimifilme vaadanud – seal tehti selliseid asju.

Milvi vaatas väga tõsise näoga auto tulesid. Väga, väga tõsise näoga. Veera vaatas ka, aru saamata, mida seal näha on.

"Näed, siin see on, ma ju ütlesin!"

Milvi hääl oli sünge.

"Eee... jaahhh..?"

"Vaata siia, näed? Siinsamas, kohe serva peal," viipas Milvi ebamääraselt auto esiosa poole. "Ma arvan, et see tõestabki, et..."

"Ah soo... jah, midagi nagu on tõesti..." ega siis Veera rumal ei tahtnud näida. Kui ikka Milvi ütles, et on, siis ongi.

Evaldi tütar vaatas korraks sehkendavate prouade poole ja astus väledasti autost välja.

"Mis on, mida te vaatate?"

"Ei, noh, mis nüüd meie..." tegi Milvi näo, nagu ei olekski ta äsja peadpidi peaaegu auto all olnud. "Ei meie vaata siin midagi," sekundeeris Veera talle kajana.

"Me läheme nüüd edasi, me siin niisama korraks," pööras Milvi minekule, Veera kärmesti kõrval tippimas.

"Nägid?"

Milvi sosin oli teatraalne, näis, et ta kõneles ainult Veeraga, aga kuulda oli ta sõnu vist Pauli pirukaputkani välja.

"Nägid, ma ju rääkisin, kui poes käisin, siis kõik teadsid juba – ega see õige asi ikka pole," läks sosin seda valjemaks, mida kaugemale autost prouad jõudsid.

"Tõsi või? Päriselt? No siis on küll tõsi, kui poes juba räägivad!" Veera oli segaduses, aga ega siis Milvi tühja juttu kunagi ei ajanud – midagi pidi tõesti pahasti olema, kui juba poes räägiti.

Alles Milvi kööki jõudes julges Veera oma teadmatust tunnistada.

"Mida sa seal nägid? Midagi hullu peab olema, aga mina ei teagi, räägi mulle ka." Veera oli väga mures – paha tunne oli, no kus kivi all tema küll oli, kui suured asjad alevis toimusid.

"Tule vaata!"

Milvi seisis köögiakna all, kardina serva taga, ja vaatas midagi õues. "Ei-ei, ära nüüd niimoodi kohe avalikult, vaata teiselt poolt, aga ole kardina taga!"

Õues oli mingi sebimine. Evaldi tütar vehkis kätega auto poole, Evald ise oli auto ees pikali maas ja uuris auto nina küll otse, küll alt. Evaldi proua kraapis küünega autotulede klaasi. Vahepeal vahetasid nad kohti – kätega vehkima hakkas Evaldi naine, pikali viskas tütar ja mees kraapis kõik tuled üle. Vähe oli puudu, et Evaldi proua asfaldile pikali oleks visanud.

"Kuule, ütle nüüd lõpuks, mis sellel autol viga oli?"

"Midagi ei olnud, mitte midagi," Milvi hääl oli kui võiga küpsis, mahe ja magus. "Täiesti korras auto on minu meelest, aga mida ma autodest tean..."

Kuhu see nüüd sai

 
by W

Meil kõigil on see töökaaslane, perekonnaliige või sõber, kelle elumoto on kaos. Ja selle külvamine.

Mul on Maakas. Kelle asjad on “kusagil siin” ja “aga ma ei tea, kus”.
Kui me kusagil käime, siis on stsenaarium alati üks ja sama. See algab vaikse krabinaga, mis kasvab meeleheitlikuks koti puistamiseks ja taskutes tuhnimiseks kui on vaja dokumenti, pangakaarti, sularaha, uksekaarti/võtmeid, laadijat, kaablit või mida iganes ses situatsioonis parajasti vaja on.

Kõigepealt käekott. Siis seljakoti välimised taskud. Siis teksade tasku. Teine teksade tasku. Jope tasku. Uuesti käekotti. Siis mingi riiete enne läbi otsimata tasku. Tagasi kottidesse sobrama, juba sügavamalt. Aa, voodrite vahele on ka veel vaatamata!

Maakas paneb oma asjad nii hästi ära, et KaPo ka ei leiaks esimese hooga. Ja mulle tunduvad need läbiotsimised pikemad kui keskmine Netflixi seriaali episood. Ma reageerin sellele “kas sa ei võiks pisut organiseeritum olla?!” ettepanekuga. Iga krdi päev, kus me kusagil oleme. Enamasti mitu korda päevas. Kuigi ma tean, et see ei vii mitte kusagile.

Ja Maakas ohkab “ma tean, et see on frustreeriv, aga ...”. Ta teab ka, et see ei muutu.

Kõige lihtsam lahendus on see, et ma lihtsalt võtan tal raha, pangakaardid, võtmed jms asjad üldse ära ja pistan oma kotti või taskutesse. Emotsionaalne, majanduslik ja patroniseeriv vägivald...

Elamine on kohati üks stressirohke ekspeditsioon, mis suures osas ei allu indiviide plaanidele ja kontrollile. Ja mina olen stressi- ja kaosetundlik. Nii et kui midagi saab kontrolli alla võtta, siis ma seda ka teen.

Ma ei ole pedant ja võin elada voodi ees vedelevate sokkidega (mitme päeva omadega), aga ma tean, kus on OLULISED asjad.
Aknad on pesemata, kuigi kevadpäike päev päevalt tungivamaid meeldetuletusi teeb.
... kui te vaid mu töölauda näeks ... ei, ma ei tea, mis kõik siin kuhjub või miks, või miks ma pole viitsinud nädalaid koristada ... ja ikkagi ma tean, kus on vajalikud asjad.

7 taskuga kotis on kõigel vaid 1 oma koht. Pükstel on kõigel oma tasku. Jopel ka. Ma ei taha lahendada tavaolme müsteeriume. Sest minu jaoks on Maaka stiilis kaos nagu psühholoogiline DdoS-rünnak. On väga lohutav, et vähemalt USB-kaabel, olgu kelle oma tahes, on alati samas kohas.

... ükskord ma “kaotasin” laevas pardakaardi. Ja olin mõnda aega, olles Maakale organiseerituse epistlit pidanud, kõrvad peadligi (mitte, et nad muidu väga harali oleks). Mu pardakaart – noh, Maakas oli selle süüdimatult oma kaarditaskusse toppinud ja see ei olnud parajasti minu valduses.

Kas sina tead, kus su asjad on?

Operatsioon siniveri vs mähkmed

 

Laisik oli juba diivaninurgaga kohanenud ja Milvi mähkmetega leppinud. Kooselu kolmas kurki krõmpsutav hommik sujus hästi.
Kuni telefon helises.
See oli Mauno. Hääl oli mehel selline, nagu hakkaks ta kohe sealsamas toru otsas hinge heitma.

"Tädi Milvi,“ oigas Mauno. "Ma olen haige, see on gripp või koroona. Ma ei suuda püstigi seista, Airiin on ka haige ja nutab teises toas. Pakib kohvrit lahti. Me ei saagi reisile minna!“

Milvi kuulas ja silitas hajameelselt Laisiku pead, loom oli pehme nagu rohelise seebiga pestud vana viltkaabu. "Einoh, tervis on peamine. Keeda teed, mett sisse, anna Airiinile ka, tehke küüslauguga võileiba  ja pange villased sokid jalga".

"Aga reisipiletid!“ halises Mauno. "Kaks piletit Oslosse. Hotell makstud, hommikusöögid ka. Tädi Milvi, võta Veera kaasa ja mine. Sa oled alati rääkinud, et tahad näha, kuidas päris kuningad elavad. Raha pärast ära muretse nagunii läheks raisku.“

Milvi ei lasknud end kaks korda paluda. Kui juba tasuta saab, siis tuleb minna, isegi kui see tähendab lennukiga pilvede vahele ronimist. Milvile lendamine ei meeldinud, ta oli kunagi Jaltas käinud. Tööeesrindlaste preemiareis. Aga Norra, printsess! JA Milvi lausas lendas trepikojas kaks korrust allapoole.
"Veera, paki asjad, me lendame õhtul Oslosse, lossi, no Norrasse, noh, maksta ei ole midagi vaja" puterdas Milvi ähkides. Veera, asjast õieti arugi saamata, oli kohe nõus. Ta polnud alevist kaugemale saanud ajast, mil see veel kolhoosisüda oli.

Laisik pisteti puuri, hall riie peale ja transporditi aiakäruga Elviira juurde. Otse kanakuuti. Ja pandi kõrgeima õrre külge rippuma. "Ta sobib siia küll," nentis Elviira. "On peaaegu sama nägu, mis supiks läinud kukk, ainult et ei kire ega tule kallale."

Oslo võttis naised vastu karge tuule ja nii puhtaste tänavatega, et Milvil oli piinlik oma saabastega asfaldile astuda. Eriti, et veidi kanasitta oli Elviira aiast jalatsi külge jäänud.
Aga tühja kah, küll hotellis harib ja värskendab end.  Milvil oli järgmiseks päevaks plaan. Ta oli naisteajakirjast lugenud, et Norra kuningakojas on kombeks neljapäeviti rahva sekka tulla.

"Kuule, Veera," ütles Milvi, kui nad neljapäeva hommikul lossipargi servas seisid. "Säti sall otseks ja pane oma rüht paika. Me ei saa siin välja näha nagu mingid kollid. Printsessi silm on terav." Milvi ise oli end üles löönud villase mantliga, mil oli paari märkamatu koiauguga rebasekrae. 
"Printsessi tuntakse ära väärikuse järgi. Ära vaata neid turiste siin, neid on hotellis ka. Meie otsime sinist verd.“

Nad sättisid end valvevaatluseks valmis.
Milvi oli vaimusilmas ette valmistanud terve nimekirja tunnusmärke:
Särav kroon, tiaara või vähemalt väga kallis kübar.
Valged kindad, millega lehvitada.
Ihukaitsjad, kes hoiavad eemale liiga lähedale tikkujaid.

Nad luurasid tunde. Milvi oli nagu piirivalvur, silmad kissis. No ei kedagi kuninglikku. Lihtsalt tavalised inimesed. Pea samasugused kui kodualevis.Lõpuks väsisid nad ära ja istusid pingile. Üks kepiga vana naine, seljas vanaema stiilis tepitud jope ja jalas täiesti tavalised kummist tallaga kingad, istus korraks nende lähedale pingile. Ta noogutas Milvile ja ütles midagi pehmes norra keeles. Milvi vaid mühatas vastu.

Päev veeres õhtusse. Jalad lõid tuld ja printsessi ei kuskil. Milvi oli pettunud. "Tühi jutt see kuningriik,“ pomises ta, kui nad õhtul hotelli fuajees tasuta ajalehti sirvisid. "Terve päeva passisin, aga ühtegi kroonitud pead ei näinud. Ainult üks vanaeit, kes noogutas mulle, nagu me oleksime koos karjas käinud.“

Veera, kes telekast parasjagu värsket seltskonnakroonikat vaatas, jäi korraks hiirvaikseks. Teleekraanil oli seesama kummikingadega proua, keda nad lossi juures näinud olid.

"Milvi... vaata seda,“ ütles Veera vaikselt.

"Printsess Astrid tähistas oma 94. sünnipäeva jalutuskäiguga pargis," ütles noorepoolne administraator neile sõbralikult naeratades, vene keeles.

Milvi vahtis. See oli seesama naine. Ei mingit tiaraat, ei mingit siidi. Lihtsalt üks väga vana rahulik naine.
"94 aastat vana, kummikingades ja printsess?“ kordas Milvi jahmunult. "Ma arvasin, et ta on lihtsalt mingi Norra pensionär. Isegi Laisik on isukupärasem, tal on vähemasti mähkmed!“

Oi kuidas ma tööd murran, oi kuidas...

 

Selle asemel, et õues rehaga talve peksta otsin ma aktiivselt põhjuseid miks seda mitte teha. ja sisustan päeva liivast köie punumisega.

No näiteks t-särkide korralikult kokkulappamisega, et virn hetke pärast Just Seda Õiget särki koukides kummuli keerata.

Või siis loen midagi, ajakirju või raamatuid või raha, viimast on vähe, lugemine läheb väledalt.

Või otsin netist hobuse sugulasi ja mõtlen pikalt, kas ninasarvikut on võimalik rautada, mitte küll nagu "Tuulte pöörises" ema käskis, vaid nagu hobuseid ikka rautatakse. Vastust ma sellele ei leidnud, aga netis kaevamise käigus libisesin alla hobuse eellaste lehtrisse.  Noh, et need olid mingil ajal tõenäoliselt kiskjad, karukoerad, ja seejärel poolenisti hüääne ja teisest poolest steroididel inimahve meenutavad perissodaktüsed .

Ja siis mõtlen kas need eellased olid teldrid-küliskäijad või traavlid-galopeerijad.  Ja kui evolutsioon oleks törtsu teisiti läinud siis oleks ehk mõistusega eluvorm siin selline kes käiks korrapäraselt kapju lõigata laskmas ning tervitaks üksteist diskreetsete hirnatustega.

Või muud sama lolli.

Ah et miks ma seda kirjutan?

Ma peaksin praegu tööd tegema, aga otsin põhjuseid miks seda mitte teha.

Ja üleüldse, mul ei ole kunagi olnud väga tuttavat hobust ning nüüd ma tean miks - nad on pisut hirmuäratavad. Kui sul on ikka selline sugupuu, siis pole parata, vabalt võidakse sind peljata.

Nüüd on vaja hiirepelglikele vabandus leida, usun, et kui hoolega otsida selgub nende elukate esivanemate seas mõni, kes sõi türannosauruseid õhtuooteks.

Tänane vastumeelsus töökaua taga midagi ametijuhendile vastavat korda saata päädis vajadusega minna väikesele "vaimse tervise kõnnile".

Taimer 15. minuti peale, pika sammuga suvalise suunas minema, kui veerand tundi läbi, pöörasin otsa ringi ja tulin tööle tagasi.

Pagemise esimesed viisteist minutit mõjusid vaimsele tervisele hästi 

Viimased...mmm...mitte nii väga. 

(Igiseva vanurihäälega: "ooooeehhhh!")

Pensionile minek, aeg on küps

 

Kui elu annab sulle sidruneid, siis jah, vahel on nii hapu, et võtab lõusta viltu ja silmanägemise ära. Või paneb end kokku võtma ja "väga täiskasvanulike e küpseid otsuseid" tegema.
Mõni hangib perekonna. Mõni loobub perekonnast. Mõni ostab kinnisvara. Mõni soetab spordiklubi aastapääsme ühes rohelise smuuti retseptiraamatuga. Mõni koostab testamendi. Mõni kolib välismaale ja "alustab uuesti". Rents ostab ägeda telefoni. Kõik on Suured ja Vajalikud otsused. 

Mina otsustasin pensionile jääda. 

Paraku on see ilma riigipoolse pensionita ja rohkete eksistentsiaalsete küsimustega. 

Ma ei ole oma eelmise aasta tervisekriisist siiani päris välja tulnud.
Pärast haiguslehte olen ma tööl olnud justkui light variandis võrreldes eelnevaga. Tööandja poolt on palju muutunud, isegi kontoripoole puhkuseasendus märtsis oli nüüd õrn briis (mu enda "päris" töölõik oli teise inimesega kaetud), aga isegi see lahja funktsioon ei ole see, mida praeguses eluetapis vaja. Muidu tuleb järgmine kollaps, küsimus on vaid millal. 

Olen ma kunagi maininud, et jälestan LinkedIni?
Kui ma kunagi röögatult rikkaks peaks saama, siis on mul 2 eesmärki. Neist esimene on LinkedIn ära osta ja likvideerida. Võtab ilmselt veidi aega, et teine selline huligaanne klounaad püsti ja massidesse saada.
Teine on osta jalgapallimeeskond ning panna nad mängima seelikutes. Niisama. Because I can. 

Ja noh, mul ei olnud ka see klassikaline LinkedIn lahkumine “olen tänulik selle teekonna ja saadud kogemuste eest, liigun edasi uute väljakutsete poole.” Olles samal ajal koondatud, lihtsalt üle parda heidetud või ise juba aasta "salaja" uut tööd otsinud. 

Jään oma endisele tööandjale kättesaadavaks (käsunduslepinguga) ega välista, et ühel ilusal päeval, terve kui purikas, kui palgatööd otsin, küsin seda esimesena sealt. Sest ausalt öeldes on neetult kahju ära tulla.

Nelja aasta jooksul saab ühest töökohast vahel natuke rohkem kui lihtsalt töökoht. Nähtud, tehtud ja kogetud on palju. Need "teeme selle ka ära" hetked, mille kohta närvisüsteem lõpuks leidis, et see on kui märulifilm. Ja ma ei vaata neid isegi Netflixist. Pole minu teema.
Maha jäävad inimesed, mälestused ja lood, millest vaid kohal olnud aru saavad. 

Twitteris oli hiljuti teema, et "kas pole kummaline, et räägime mõne töökaaslasega aastaid iga päev, aga kui tööalased teed lahku lähevad, ei räägi me enam kunagi". 

... lõppjäreldus oli, et "te ei olnud sõbrad, teid sidus ühine traumakogemus" (trauma bonding). 

Mis edasi?

Krt teab. Kevad on, suvi tuleb.

Sidruni värvi kevadine Kreeka kaktuseõis

Rahulikum tempo ja enese restaureerimine; ega see elustiili muutmine igaveseks tegelikult ju jõusaali pileti ost ja smuutide joomine ole. 

Nagu ei saa ka otsustada, et "ma hakkan nüüd öösiti magama". Ma võin nüüd magada, kuni vaja. Sest zopiklooni väga pikalt peal hoida ei taheta ja "ravi lõpetamisel võib tekkida mööduv sündroom, mille puhul võivad zopiklooni kasutamiseni viinud sümptomid tekkida uuesti enam väljendunud kujul" - olen juba tunda saanud. 

Aprillist saab ametiks professionaalne elus püsimise freelance spetsialist. Mis ilmselt võtab suht täistööaja.
Töötukassasse mul esialgu asja ei ole. 

Ja üleüldse: ma ei ole huvitatud karjäärist ja "tiitlitest". Tunnustusest. Ma tahan lihtsalt sissetulekut, mis mu madalate nõudmistega "elustiili" finantseerib. Elu, kus on võimalikult vähe stressi ja "peab" kellaaegasid ja kuupäevasid. Elu, kus ma saan valida, kellega, millal ja miks ma suhtlen või kokku puutun.
Jep, seda on jube palju tahetud, tegelikult. 

Kolmas päev: maa all, neljas: päälinna kõrgeim punkt, viies - koju

Slanicu soolakaevandusse minek algas samuti puhkuse mõttes õrjetult vara, kella poole üheksa ajal oli väljasõit. Kuna pool üheksa on siiski poolteist tundi hiljem kui eelmise päeva kella seitsmene minek olime natuke enam ärkvel. Ülejäänud bussisviibijate kohta seda öelda ei saanud, taas oli hämmastavalt palju magajad. Võibolla neil naabrid norskavad?

Sõit kestis taas üle kahe tunni, seekord tegi sohver ka ühe piruka- ja pissipeatuse. Kes mida siis kasutas, vähemalt jalgu sai sirutada. 

Meie ettekujutus päevast oli umbes selline, et bussiga viiakse meid soolakaevanduse sissekäigu lähedale, sealt siis kas treppide või liftiga maa alla, seejärel viiakse kättpidi kitsaid käike ning hiljem kujundatud saale vaatama. Kunagi käisime sama seltskonnaga Wieliczka soolakaevanduses, seal ronisime üle kuuekümne trepikäigu jagu allapoole, kolistasime kitsaid käike pidi ja lõpuks imetlesime suuri saale. No kui erinevad saavad kaevandused ikka olla, on ju?

Rumeenias on asjad teisiti. 

Maa alla veeti meid kohaliku bussiga, kaks kilomeetrit spiraali pidi alla ja alla ja alla, vahepeal tuli mõni teine buss vastugi. Finiš oli koopakeses, kus valitsev lõhn oli bussi heitgaaside vina, mida fantaasia võimendas. Turistid viibati käega edasi liikuma läbi puust vaheseinas oleva ukse, mis seejärel kolksuga kinni vajus ja.....ei mingit giidi, vaadake ise, mida teete. 

Ees paistsid suures saalid, mis tripadvisori piltidel olid sillerdavad ja müstilised.

Seda olid need ka oma silmaga vaadates. Mäetrollide palee, seinal vilkus tabloo, mis väitis, et oleme 210. meetri sügavusel maa all, õhutemperatuur on 13,3 kraadi ja õhuniiskuse näitu ma ei mäleta. Kõikjal oli sildikesi "libe põrand!" Ning hääled saalis sumbusud sinnadamasse kus need tekkisid. Juba kümne meetri kaugusel üksteisest oli raske aru saada, mida naaber hõikab. Tore, seega vaikisime. Esialgne hirm eksida kadus ruttu, külastajatele avatud saalid olid lihtsad ja hiiglaslikud, ei mingeid soppe ega tunneleid. Kolmekümne meetri kõrgusel lagede all oli näha puust galeriisid, hiljem lugesin, et neil kõndides kontrollib kohalik personal varisemisohtlikke paiku, et õigel ajal koopaid sulgeda. Nagu ajaloost lugeda on kontroll olnud vähemalt ühel korral ebapiisav, õnneks saime sellest teada päevi hiljem.

Jalutasime kõik vähegi võimalikud sopid ja urkad läbi, imetlesime koopas oleva kohviku mõrtsukhindu, soetasime suveniirsoola ja mõtlesime, kas oleks väga rõve mõnda seina limpsida. Jätsime limpsimata.

Mis kaevanduse ajaloosse puutub, siis on kohalikud kuraatorid võtnud eeskuju ERM-i omadest, valides eksponeerimiseks võimalikult uduseid pilte, lisades selgituseks hästi keerulise kirjapildi ja pisikese kirjaga sildikesi ning eksponeerides neid pilte nii pimedas, kui võimalik, pannes külastajale ette nööri, mis taandab pildid vähemalt poolteise meetri kaugusele. Lõrrrrrrrrr!

Telefon pilte täis, bussiga maa peale tagasi. Uskumatu kui pikk näib kaks kilomeetrit sellisel sõidul.

Õues paistis päike ja ootas meid tagasi viiv buss. 

Pärast seitsmetunnist võrdlemisi laiska päeva, sest buss-jalutamine-buss ei ole just väga kurnav, tuli meile nii loll mõte, et selliseid saab ainult välismaal pähe tulla. 

Üks noorik meie seltskonnast ei olnud kunagi Lidlis käinud ja Bukarestis ometi ju on Lidl. Seega - teele!

Lidl oli pea kolme kilomeetri kaugusel.

Me läksime jala.

Me oleme paksud. Ok, prisked. Täidlased.

Sel päeval käisime kokku üle 20000 sammu. 

Ma saan aru, kallid sportlikud lugejad, et teie teete need sammud lõunapausil ühe jala peal hüpates ära, aga halastage ometi...

Õhtul korteris päeva kokku võttes olime enda üle uhked.

Igatahes.

Neljanda päeva plaan oli kenasti paigas: Rahvuskatedraali ja Parlamendihoone külastus, seejärel kohalikule turule. Kell üks oli kavas parlament, seega, kuna hooned on lähestikku, tormasime kell kümme vutt-vutt katedraali. Kõik varasemad ekskursioonid sisaldasid läbiviijate poolt kindlat manitsust käia seda kirikut kindlasti vaatamas. Maailma suurim õigeusukirik, kohalik maamärk, seest kirju kui pühademuna, tuttuus ja moodne.

 Keegi ei maininud, et kirik on täiendavateks siseviimistlustöödeks aasta algusest saadik suletud. 

Me ei olnud ainsad, kes alt läksid, hoonet piiras hulk turiste, püüdes läbi aia mingeidki pilte plõksida ja mitte kõik ei olnud välisturistid. 

Mis seal siis ikka. 

Läksime oma koopasse tagasi, jõime veel kohvi, tegime aega parajaks ja lootsime, et parlamendis pole põrandaid värvima hakanud. 

Kui meie piletil oli juhised, et sisenema peab peasissekäigust, siis kui uks, mille lõpuks leidsime oli peasissekäik, siis olen mina mäetroll. Õnneks olid turvamehed viisakad juhatama kui valesid uksi tormijooksuga vallutada püüdsime. 

Kotid-joped läbi valgustatud, turvaväravad piiksuma aetud, esialgne pettumus, et pildistada hoones ei tohi silutud selgitusega, et tohib küll pildistada, ainult turvaalad ja turvameeskond ei tohi pildile jääda ning giid alustas. Rumeenia parlamendihoone on suuruselt maailma kolmas, kaalult maailma raskeim, ulatub maa alla napilt vähem kui maa peale, selle osaks on paarkümmend kilomeetreid linnaaluseid tunneleid, milles in ka Top Geari napakad rallit sõitnud ning kolossi ehitamisel on kasutatud pea täies ulatuses ainult Rumeenia enda toodangut ning maavarasid. Ja see kõik, kui just Top Geari osa välja arvata, ühe suurushullustuses diktaatori kapriisi rahuldamiseks. Diktaatori, kes selles lossis elada ei saanudki, ta hukati enne kui maja valmis. 

Muide, rumeenlaste oskus vältida diktaatori saatuse selgesõnalist kirjeldamist on tähelepanuväärne. "Siis toimus revolutsioon" on nende lause, nende päevade jooksul kuulsime seda kümneid kordi. Kõik. "Siis toimus revolutsioon ja alguses oli tõsine plaan parlamendihoone lammutada".

Hoone jäi alles, ehitati lõpuni ja kasutatakse nii sihtotstarbeliselt kui ka monumendina rahva oskustest. 

Meie giid rääkis innukalt hoonest ning kui tuli aeg lisaküsimuste esitamiseks oli näha kuidas teda häirisid küsimused poliitika kohta, mida grupist esitati. Poliitika on alati midagi, millele head seletust pole.

Muide, Rumeenia parlamendi ballisaali (pildil) saab 2000€ eest rentida, kui kellelgi on sünnipäev või midagi plaanis. Lihtsalt mainin.

Klassiühiskonna tippude palee üle vaadatud, järgmine sihtkoht oli kohalik turg. Seltskonna kolmas liige oli veendunud, et just turg on õige koht kust kaasa osta kohalikku ploomiviina. Seda otsides langes ta kolinal AI lõksu, too tõlgendas ploominapsu otsimist puskari hankimisena ja kirjeldas üksikasjalikult kuidas teha vahet heal samakal ning viletsal, sealjuures kordagi kasutamata sõnu "samagonn" või "puskar", seega me kaaslane kõndis letist letti ja otsis valjuhäälselt taga țuică't. No praktiliselt sama tegevus kui käia Nõmme turul ja hõigata "halloo, kellelgi salasuitsu on pakkuda?"

Palinkat ostsime lõpuks poest. Kommi ka, et oleks millega koduste hambaid rikkuda.

Viies päev oli äralennu päev. Väsinud, muljeid täis, igatsus oma voodi järele hakkas aina enam esile tulema. Ümberistumisega lend kestis pea seitse tundi ja kui sinna sõidul oli elevus üle väsimuse, siis tagasiteel oli tunne kui närtsinud nõgesel.

Õnneks maandus meie lennuk mõni aeg enne ajakirjandusest läbi käinud eksinud drooni saagat, seega südaööks olin juba kodus.

 

Karpaadid, lossid ja Daciad

 

Mida teha kui teatrikamba semude peas hakkab idanema mõte elu esimesest lennureisist ja üks neist näib samal ajal olevat veendunud, et õnn ootab teda Rumeenias? 

Õige, tuleb korraldada reis Bukaresti. Sooduskampaania ajal pea pool aastat tagasi soetatud piletid, mitme kuu eest broneeritud majutus ning nädalate eest valitud kohalikud ekskursioonid – isetehtud pakett saigi valmis. Kaaslased uurisid ette võimalikke klimaatilisi tingimusi – ennustus oli, et „see on kevade kauneim õitseaeg, õitsevate kirsside ja tulpide tipphetk“. 

Reaalsuses leidsime end samalaadsest, kohati jahedamast kohast kui kodumaa. Oligi tore, ei ajanud higiseks. 

Kõndisime palju, lasime end sõidutada veel rohkem, kohati olime kolmekesi ainsad, kes ekskursioonide ajal bussis ei maganud, vaid võõrast maad silmadega õgisime. 

Iga minut oli seda väärt. 

 Esimene päev. Tallinn – Riia – Bukarest. „Lennureis algajatele“ 

 Pole ma isegi mingi lennureiside guru, aga päris esmakordseid oli tore vaadata. Elevus, põnevus ja akna külge kleepumine nagu esimestel lendudel ikka, ma teen sedasi praegugi.

Meeldejääv meile kõigile. 

Bukarest ja Bolt. Selle kirjutan lihtsalt infoks inimestele, kes tahavad ise midagi sarnast ette võtta: kui tellite sõidu, siis ärge väljuge auto ootamiseks lennujaama parklast nr 2. Tee ääres seisjatest sõidab teie vedaja sirge näoga mööda. Ainsad, kes teist hoolivad, on meeeeeeeletult pealetükkivad ametlikud taksojuhid – nad võivad (ja teevad seda!) teist neli-viis korda mööda sõita ja end pakkuda stiilis „minu säär on sirgem, äpitaksode juhid petavad ja on muidu koledad!“. 

Sõidule saime lennujaamast kilomeeter eemal – asi näis algul hullem, kui tegelikult oli ja väike jalutuskäik ei murra kedagi. Järgmiste päevade jooksul oli veel üks kummaline juhus, kus tellitud Bolt taas mööda sõitis ja meid järgmisele juhile „andis“. Tõenäoliselt oli põhjuseks see, et meid oli kolm ja juhil oli esiiste poekraami täis. Muidu: soovitan, süsteem toimib hästi, hinnad on talutavad. 

Viis päeva, neli ööd, kahe magamistoaga ja elutoa diivaniga korter viiesaja meetri kaugusel Bukaresti parlamendist, vaatega

parlamendihoonele. Parlament on see lipu ja sammastega asi, mis meie aknast avaneva põhivaate kohal paistab. Ausõna, meie korter ei mätšinud õuevaatega. 

Tohutute kontrastide maa. Majad, mille üks ots on kokku vajunud ja teises otsas müüakse mööblit. Pompöössed linnaväljakud ja viis päeva vedelev surnud rott kõnniteel. Liiklus, mis teeservast jälgides viib infarkti äärele, ja samas on vöötrada tee ületamiseks üllatavalt ohutu. Bukarestis elab inimesi enam kui Eestis terve maa peale kokku. Olin esmakordselt linnas, kus helitaust oli nagu Ameerika filmis – alati, igal ajahetkel oli kuulda sireene. Kiirabid, politsei, tuletõrje – neid oli erinevate kirjade ja värvidega, sireenidki olid erinevad. Politseiautode tavarežiim on „disko“, ehk siis punane ja sinine vilkur korraga. Uurisime välja, et seismamajäämise signaal autojuhile on sinine vilkur koos sireeniga. 

Mitte et meil seda vaja oleks läinud. Tavaautojuhid lebavad oma signaalidel vist kogu aeg kõhuli otsas, politsei jalgsipatrullid vilistavad iga väljahingamise ajal – lärm linnas on meeletu. 

Jube põnev oli. 

Esimesel õhtul käisime läbi teekonna meie majutusest kohani, kust pidid järgmisel kahel hommikul algama ette ostetud bussiekskursioonid. 

Mõnekilomeetrine jalutuskäik mööda Rahvusliku Ühtsuse bulvarit, üle Dâmbovița jõe, Võidu tänavat pidi üles – ja me olime juba mattunud arhitektuuri uskumatu segaduse alla. Juugendstiilis hooned vaheldumisi kurat-teab-mis-majadega ümber hiiglaslike linnaväljakute, CEC-panga maja, mis valgel ajal on kuidagi

tolmune ja kaame, kuid hämaruse saabudes müstiliselt valgustatud, Macca–Villacrosse’i passaaž, mille sisu on tegelikult … no ma ei tea … õllekas, kuid välimus kuninglik,

Ja nii edasi ja nii edasi. Kandiliste betoonmajade vahelt võib leida pöidlaotsasuuruse nikerdusi ja kivipitsi täis kiriku ning mõnda tänapäevase välimusega poolikut ehitist lammutatakse selgelt enne selle valmimist. 

Kui me oma vantsimisega Ülikooli väljakule jõudsime, olime juba pealaeni muljeid täis. Õudne. Äge. Mõlemad korraga.

Järgmisel hommikul oli meil äratus kell viis. Aega oli muidugi laialt käes ekskursioonibussiga kohtumine oli tegelikult kell pool seitse ja pealevõtmiskohani paarkümmend minutit jalutada –, aga jah, inimesed on erinevad: mõned eelistavad hommikuid alustada aeglaselt ent vara. 

 Brani loss, Peleși loss, Brașovi vanalinn.

 Vahemaad on Rumeenias pikad. Võib-olla mitte küll kilomeetrites, kuid ajas kindlasti. Ummikud linnades ning maanteedel on kenasti ekskursioonide aja sisse arvestatud. Kümnetunnine väljasõit on kökimöki, sõiduaega kasutas enamik ekskursiooniseltskonnast norskamiseks. Meie ei raatsinud – silmad muudkui õgisid maastikke. 

Aga te muidu ikka teate, millega Brani lossi seostatakse? Jaa, tublid – see on loss, mille Bram Stoker kuulsaks kirjutas. Ise ta sinna küll kunagi ei jõudnud, aga näe, inimesed üle ilma käivad siiani seal Draculat otsimas. Giid jutustas meile tolle lossi tegelikust ajaloost: teutoonide lobudik, sakside kiviloss, kuninganna Maria residents, lagunemine, kommunismi võidukäigu lõpu järgne tagastamine kuningasoost pärijatele ja lossi taastamine muuseumina. Omanik hoiab lossi korraga müügis ja samal ajal ka muuseumina avatuna, kuid giid manitses meid: „olge ettevaatlikud, mida te vaatate!“, sest lossisene väljapanek on kompott pärisajaloost, Draculast ja Vlad Țepeșist. Too viimane – meie jaoks Drakula prototüüp, maailmas üks sadismi õpikunäide, rumeenlaste ajaloos rahvuskangelane – pole sellesse lossi oma jalga kunagi tõstnudki. Giidi sõnul oli tegemist tubli vabadusvõitlejaga, kelle kõrvalhobi oli moslemite teivastamine searasvaga libestatud tokkidega ja teivastamise saadustest paarikümne tuhande tüvega metsa moodustamine. Ma tahaks kuulda, kuidas ta seda lugu mõnele türklaste grupile räägib. 

 Järgmine sihtkoht oli Brașov. Linnaväljak, mida ajalooliselt kasutati turu- ning avalike hukkamiste platsina. Lossivärav, kus Vlad Țepeș olevat kohtunud ühega oma paljudest armukestest, saksa soost Katherinaga, kellega sel seelikukütil olevat olnud kuus last. Tolle hoone vastas oli olnud kvartal lihtrahva jaoks, kus tegeleti muu hulgas nõidade põletamisega. (Mulle hakkas juba tunduma, et giidil on hobiks kõikvõimalike hukkamisviiside ja -kohtade kataloogimine.) Protestantlik kirik, mida kutsuti „Mustaks kirikuks“, kuna selle müürid on kunagisest põlengust mustunud. Nagu Tallinna Toomkirikul, on ka sel kirikul kõrvaluksed madalamad kui ehitamise ajal loodud, sest põlenguräbu ei koristatud taastamise ajal seinte äärest ära – pinnas müüride ümber tõusis, uued uksed said madalamad. „Kui tahate, võite kirikusse sisse minna, aga seal on igav – protestantlik kirik, teate küll, pilte pole ja …“ 

 Oh seda bütsantslikku edevust … 

 Seejärel lasti meid linna peale lahti. Ronisime kahte torni – jäänukid mingitest tuvastamatutest linnuselõikudest –, sealt sai üle linna vaadata ja pilte teha. 

Käisime linnaväljakul söömas, valides puhta kohalikud road: leivapätsi sees oasupp, kapsarullid ja hakklihavorstikesed ning kolme peale sõõrik moosi ja hapukoorega. Sööge alati midagi kohalikku. Hea oli. Üks maja luges küll meie suutäisi söömise ajal, see näis kahtlane.

 Peleși loss. 

Euroopa esimene loss, kus oli keskküte, elekter, veevärk ja midagi veel, mida ma olen unustanud. Kommunistide diktaator Ceaușescu olla kunagi tahtnud sellesse lossi oma pesa teha, aga teda hirmutati, et kohalikud ei pruugi olla väga lojaalsed ja metsad on ümberringi väga mürgiseid seeni täis … mees oli (khm) pisut paranoiline ning loobus oma plaanist. 

 

Loss on riiklik muuseum ning nagu riigiga ikka lood, on tegu kehva ärimehega – paar päeva nädalas ei ole loss avatud. Meie sattusime sinna ühel neist päevadest. Jalutasime aias, näppisime seinu, kuulasime jutte karudest, kellest kohalikud metsad kubisevat, ning kogu lugu. Õnneks oli nii aias kui lossiõues piisavalt vaadata, kuigi väike  kahjutunne jäi sisse. 

Tagasi jõudsime pimedas. 

Noh – vanad ja väsinud. Järgmise päeva väljasõit pidi algama pool üheksa, ärgatud sai ju ka varavõitu. 

 Vein, kerge näks ja magama. 

 Järgneb…

Nädalavahetusest

 

by W

Maakas juba rääkis, a ma tahtsin omapoolse kokkuvõtte ka lisada. 

Foto on illustratsiooniks hetkele, kui Maakas oli Unibeti puhvetist tellinud ühe jäätee ja ühe mulliga vee, mille peale tuli leti tagant selges eesti keeles täpsustav küsimus "kas te tahate seda mullivett gaseeritult või gaseerimata". 

Kolmainsus: helid, pildid, füüsika

 Unibet Arena, neiupõlvenimega Saku Suurhall võib uhkustada umbes 5300. istekohaga. Eile oli suurem osa hallist välja müüdud, käsil oli Anne Veski juubeli tähistamine. Käisime Wildiga samuti diivat kaemas. Kunagi kauges tulevikus hea öelda, et näed, sai kohal oldud, Anne Veski ikkagi.

Sellisel kontserdil pole ma veel kunagi käinud. Prouad parteris särasid nagu diskopallid, härrasmehed jõulukuusesuuruste lillekimpudega sättisid end stardipakkudele, noorem rahvas ootas minevikuvaimude ilmumist.

Ja nad ilmusid tõesti. Bänd koosnes suures osas pensioniealistest džentelmenidest, sünnipäevalaps oli elujõudu pealaeni täis, ainult jalad olid natuke vanaks jäänud, pisut tatsav oli see kõnnak, aga ilus proua on ta siiski ning vokaal kiskus lae loperdama.  Keevalisemad kontserdikülastajad lõid viimase kolmandiku ajal tantsu ja laulsid isegi paar silpi kaasa. Ise ma nii suur fänn ei ole, aga on asju, mida peab elus tegema, et mitte hiljem tunda mahamagamise kahetsust. Meeldejääv kogemus oli igatahes, seda igati heas mõttes

Taksojuht, kes neid sealt õhtul ära viis sai loodetavasti hiljem oma vanaema käest jalutuskepiga üle kupli. Miks? Sellepärast, et poolel teel linna tunnistas taksist, et ta vanaema oli samuti seal kontserdil olnud ja palunud oma lapselapsel end koju viia, aga too oli vanaema koju viimise asemel valinud meie kuus eurot ja vanaema jäigi kuhugi ootama. Põrsas, mitte lapselaps.

Korra juba linnas olles tuli aeg kaunite kunstide ja füüsika peale kulutada. Täna sai üle aastate Kumus käidud. Ma olen nüüd nördinud, sest aastaid tagasi oli Köleri "Truu valvur" ühes seinas ja selle kõrvalseinal oli teine Köleri maal "Lorelei needmine munkade poolt". Nüüd on valvur veidra valgusega seinas ja Lorelei vist Reini jõkke uputatud, mina seda maali üles ei leidnud. Urisen.

Mida korrus ülespoole, seda uuema ajastu kunsti meile pakuti kuni viiendal korrusel oli inimeste loodu asemel AI kaasabil tehtud kunst. Vot siin lõi küll kõvasti Kiasmas kohati kogetud "mis kurat see nüüd on?"- tunnet sisse.  Vabandust, aga see AI-näitus on jama.

Isegi Kadrioru pargis mingil salapärasel eesmärgil kokkuriisutud lumekuhjad olid rohkem mõtteid ja fantaasiaid äratavad kui inetud stereopildid ja virtuaallinnad.

Muusika ja kaunid kunstid läbi käidud. Järele jäi teadus, valitud sai Energia Avastuskeskus. Eksponaadid, mida sai näppida, kuulata, vaadata (enamik läätsi oli küll kahjuks nii kulunud nagu oleks need kratsitud jääst tehtud). Proovisime laste kombel kõike, millel nupud või vänt või lihtsalt loksuvad osad küljes, mingil moel reageerima panna. Mõni masin undas, mõni vilkus, tormiimitaator lõpetas kahjuks puhumise enne orkaanituulte kliimaksit ja leidus isegi tabalukke, mille taha me ei näinud. Absoluutselt lastesõbralik asutus, aga muuhulgas ka minuvanusel ei olnud üldse igav. Võibolla ma olengi lapsik. Ja nüüd tahan ma oma koduõue kunstilis-teaduslikku installatsiooni "Punase rattaga must masin". Saagu! 

Kuigi ma nautisin seda nädalavahetust, on silmale kevad linnas kole. Räpased lumejäägid, löga, hall tolm igal pool. Ma olen kodusest akvarellkevadest ära hellitatud. 

Ootan toiduretsepte, hädasti vaja, noh

 

Kui midagi kirjutada ei ole, siis tuleb kirjutada kassidest.

Kas te teate, et kassid on loodud inimeste kiusamiseks? Mhm, teate. 

On kasse, kes lükkavad kõikvõimalikke esemeid kõikvõimalikelt pindadelt alla, eelistades sealjuures Mingi-ajastu vaase ja vanaisade tuhka sisaldavaid urne. 

On selliseid, kes varitsevad mööbli all ja ründavad nagu elusad okastraadikerad kõike, mis meenutab toorest inimkudet. 

Olen näinud kasse, kelle omanikud hoiavad keset rokokoostiilis elutuba koletusuurt eriti jäleda disainiga räbalais tugitooli hirmus, et selle väljaviskamisel valib kass järgmiseks kraapimisohvriks kaheksateistkümnenda sajandi diivani.  

Ja nii edasi.

Minu kassid varastavad tekki. Teate ju, kuidas paaridel on teinekord tegemist teki jagamisega. Hommikuks on ühel neist kogu tekk, võimalik, et ka naabri tekk või vähemalt põrandariie, teisel pole midagi. Kassid oskavad seda ka.

Ma ei kannata raasugi loomi voodis, pole kunagi kannatanud. Samal ajal ei saa ma kasse oma kohati ebamugavalt läbikäidavas majas magamistoast eemale hoida. Kassid teavad, et ma neid voodisse magama ei luba ja samal ajal on nad osavalt selgeks õppinud mu unefaasid. Ajal kui mu uni on kohas, kus pärismaailm on sajakuuekümne protsendiliselt asendunud oneirilise svapna-lokaga hiilib üks neist kohale (ilmselt see, kes sel õhtul pikema kõrre tõmbas) ja sätib end mu keha kõrgeimale kohale (per.. kann.. puusale, see on puus) lamama. Kass on paks ja raske, mina pole väga kandiline ja enamasti libiseb see loll-ivanuška tasapisi mu selja taha ja kuna ta üritab tekist kinni hoida vajub ka tekk. Ronib tagasi. Libiseb jälle. Kordus. Kordus. Kordus. 

Kuni tekk saab otsa. Siis ärkan ma selle peale kui kass küüned mu... 

Aaarrrgghhhhhh....

Kas kusagil on kokaraamat, milles on kassiprae retsept?