Provotseeritud ränt

"Mida ma teen, mida ma teen, mida ma teen...." 

Mõte oli nagu tammuv karu tsirkuseareenil, üks ja sama liigutus, kuhugi ei jõua. Udu rullis vati kombel, kohati, läbi hõredamate kohtade paistis silla käsipuul istuv norgus kogu. Ei olnud mingit kahtlust istuja eesmärgis, ses udus ei olnud ju ei vaateid, ei tuulekest mis võibolla oleks kenama ilmaga kedagi sillapiirdele meelitanud. 

Kellelgi oli elust tõsiselt villand. 

Värisevate kätega valis Robi numbri. 

 „Häirekeskus kuuleb, kuidas saan aidata?“ 

„Põssajõe sild, siin on enesetapja, istub käsipuu peal ja…“ 

„Põssajõgi? Neepina maakond?“ 

„Jah. Istub kummargil, paar korda juba on end kaugemale nihutanud ja…“ 

„Kuidas teie asjaga seotud olete?“ 

„Kuidagi ei ole, ma lihtsalt jalutasin siin ja nägin, noh“ 

„Sellise ilmaga jalutasite? Kas tegu on mehe või naisega?“ 

„Naine. Vist. Mees võib ka olla, aga vist on naine, õbluke selline“ 

„Nagu nälja pärast kõhna või? Kas tal on allergiaid?“ 

„Issand jumal, kuidas mina seda tean, ma ju ei tunnegi seda naist!“ 

„Ahah, ikkagi naine, jah? Olete te kindel, et te ei tunne teda?“ 

„Muidugi ei tunne, esimest korda näen!“ 

„Esimest korda? Alles väitsite, et te pole isegi tema soos kindel, nüüd olete kindel, et te pole teda kunagi kohanud? Kumb siis nüüd õige on, üks kahest on vale!“ 

„Kas te tulete siia, mis siis saab kui ta hüppab?“ 

„Ärge viige juttu mujale, mina olen siin see kes küsimusi esitab! Kui vana see naine on?“ 

„Vist on väga noor, ma ei saa aru, udu on, aga selline kõhnake, noor paistab olevat“ 

„Kustkohast ta pärit on?“ 

„Te teete nalja või? Kuidas ma saan teada kustkohast ta on, ma ei tunne ju teda!“ 

„Niimoodi võõra inimese pärast helistategi? Kas et jälitasite teda?“ 

„MA EI JÄLITANUD… ma ei jälitanud kedagi, ma jalutasin ja nägin teda siin istumas ja olen tema pärast mures!“ 

„Miks te karjute? Mures? Miks te mures olete, kas te ütlesite talle midagi, et te nüüd oma tegude tagajärgede pärast muretsete?“ 

„Ta istub seal… ah, jälle nihutas end rohkem ääre poole, kas te lõpuks tulete või ei?“ 

„Olge seal kus olete, me saadame brigaadi välja. Kas teil on juba kehtivaid karistusi ahitava jälitamise eest?“ 

„Minus ei ole asi, saatke kedagi tüdrukule appi!“ 

„Ahah, ikkagi tüdruk! Mis ta nimi on, vaatame kas ta on kunagi teie kohta raporti teinud..?“ 

„Minge õige persse““ 

Hilvi tundis kuidas keegi teda järsult varrukast tõmbas, õigupoolest ta isegi mitte ainult ei tundnud seda vaid ta lausa kukkus selili kõnniteele. Rabistades püsti tõustes vaatas ta enda sakutaja maruvihasesse näkku. 

 „Tule ära, läheme minema, muidu hüppame mõlemad!“ 

Alguses Hilvi väga ei tahtnud tulla. Kui nad rinnutsi sillale sõitva politseiauto otsa jooksid oli Hilvil lausa hea meel kui Robi maha keerati ja minema viidi. 

 „Ärge kiskuge mind, ma ei helistanud selle pärast, laske lahti, ma ei ole kedagi jälitanud, laske lahti, laske lahti, LASKE LAHTI, ma kurat poon ennast üles kongis kui te mind kinni panete, loomad…“

 Hilvil oli äkki Robist kahju, kohe väga kahju. 

  

Peab vist ikka sinna minema, äkki saaks aidata...

Kus see jaoskond oligi kuhu nad ta viivad?

Tuulest

 

Elviira avas oma postkasti nagu igal hommikul. Arved, reklaamid, kirjad surevatelt Aafrika printsidelt. Kiri võõralt, pealkirjaga „Sinule, alati“. Elviira luges kõiki kirju, isegi Aafrika printside omi – mis siis, et ta neile ei vastanud, huvitav oli ikka.

„Ma loodan, et su päev algas päikesega. Minu oma algas sinuga, mu päikesekiir.“

Elviira tundis sooja rahu, mis kirjast õhkus. Kaugete aegade kaja tuletas meelde, mis tunne on, kui liblikad lendavad. Kiri oli hell ja selgelt mitte talle mõeldud. Ta otsis saatja nime – ei midagi tuttavat. Järgmisel päeval tuli uus kiri.

„Ma ei tea, kas sa loed mu kirja. Aga ma kirjutan ikka. Sest mu südames on sinu nimi kõigi keerdudega kinni, mu arm.“

Elviira luges kirja mitu korda. See mõjus kui pehme tuul ta kahvatul nahal.

„Ma jään magama vaid selleks, et sind unes näha, mu teavasina. Kui sa ei ilmu unes, siis tuled sa mu mõtetesse hommikul veel enne, kui ma silmad avan.“

Õhtul uinumise eel luges Elviira seda kirja veel mitu korda.

„Täna kuulsin su häält. Tuul sahistas puudes mu akna taga – see oli kui sinu sosin.“

Elviira avas akna. Tuul liigutas kardinat, nagu oleks keegi tuppa hõljunud.

Nädalad möödusid. Kirjad jätkusid. Armastus, igatsus, mälestused. Elviira tundis end nagu pealtvaataja kellegi teise elus. Printside kirju ei avanud ta enam ammu. Reklaamid kustutas juba nende saatjat nähes. Aga kirjad muutusid tumedamaks.

„Ma ei tea enam, kas sa oled seal. Või kas sa kunagi olid. Aga ma ei oska lõpetada.“

Sel korral oleks Elviira kirjale peaaegu vastanud. Vaid viimasel hetkel tõmbusid sõrmed klaviatuuri kohalt tagasi. Paar minutit istus ta nii, sõrmed tugevalt rusikasse surutud.

„Vihmas on hea olla – mu pisarad kaovad voolavasse vette.“

Elviira oleks peaaegu nutma hakanud. Üks pisar isegi pääses jooksu.

Lõpuks tuli viimane kiri.

„See on viimane. Ma ei saa enam kirjutada tühjusesse. Kui sa kunagi loed neid, tea, et sa olid mu maailm.“

Vaikus. Elviira istus kaua, kiri avatud. Ta ei teadnud, kes oli saatja ega kellele need mõeldud olid. Kas ta oleks pidanud vastama? Kui ta praegu vastaks – kas siis oleks liiga hilja? Kas...?

 

Evolutsioon

 

"Rööbik, fuu, lase lahti!" 

Rööbik ei olnud rumal koer, ta oli sõnakuulelik ja hästi kasvatatud, aga ega ta siis omast peast teadnud, et surnud lind ei ole talle mängimiseks aeda sokutatud. Keelu peale pillas ta sulepuntra muidugi tolksti maha. Joonatan murdis takjalehe, võttis linnulaiba seda kindana kasutades üles ja viis kompostihunniku äärde. Eks sinna oli ennegi rotte ja mutte ja mõni vastu akent lennanud lindki maha maetud, mulda sai seegi leid.

Joonatanil ei olnud aimugi...

...et linnu kõris oli linnu tapja, suur teetigu. Teo sees oli teo tulevik, teo munakurn.

Munad ei olnud surnud, kaugel sellest. Need neli nädalat mis linnul ja Arionil võttis mullaga üheks saamine haudusid munad koorumisküpseks, koorunud olendid tundsid end hästilaagerdunud toitvas valgutombus nii hästi, et ei pidanud isegi üksteist sööma ja kosusid kiiresti, jõudes laiali roomamiseks parimasse vormi just selleks hetkeks kui Joonatan ühel varahommikul kompostikuhja manu vastniidetud murukärutäit maha laadima tuli.

Nähes mullal laiali roomavad kollakaid vorstikesi oli Joonatanil vastik olla ja samas tundis ta heameelt, et nälkjad just mullast välja ronimise hetkel ta silma alla ilmusid. Ta oli selleks invasioonks valmis! Tõtakalt tõi Joonatan tööriistakuurist ämbri, mille põhja puistas pihuga soola ja kompostikuhja juurde tagasi jõudnuna sirutas ta otsustavalt käe, et nälkjad ükshaaval kokku korjata enne kui neist aiale pöördumatu nuhtlus saab. Limukad hargnesid aeglaselt, küll ta jõuab need kahjurid kokku koguda, temal juba ei lähe nii nagu naaberküla iluaednikel, kes tasapisi lillepeenardest ilma jäämas olid, salativagude kuhtumisest rääkimata.

Esimesena hakkas Joonatan noppima kõige kaugemale jõudnud tigu. Eks ta ju vastik oli, nagu tatti korjaks sõrmedega, aga mis teha, vaja!

Järgnevaks Joonatan valmis ei olnud. Niipea kui ta sõrmedega limuka priskeimast kohast kinni võttis, tõi viimane kuuldavale valju piiksatuse, midagi sellist mida teeks hättasattunud lind. Häält kuuldes peatusid teised nälkjad sekundi murdosaks, et seejärel laiali joosta 

Nimelt joosta. Elukad tõusid maapinnast paari sentimeetri kõrgusele ja lidusid laiali nagu põldpüü pojad - siin nad olid ja äkki neid ei olnud enam. Joonatan kaotas tasakaalu, istuli kukkudes pillas ta näpu vahelt seal olnud nälkja ja jõudis veel silmanurgast näha kuidas too verisulis tiivaköntidega rapsates nõgeste vahele jooksis.

"Ma kolin linna," oli Joonatanil juba mõte selge. 

"Homme!"

Pilt on W-lt, väga inspireeriv jäädvustus.

Love story

 Arionil oli saladus.

Need, kes teda teadsid ei osanud aimatagi millist koormat Arion enesega kaasas veab. Pealtnäha oli ta tigu nagu kõik teisedki, tema pikk värtnakujuline keha oli kaunite reljeefsete triipudega, kui ta peenras ringi liikus jäi temast maha ilus kollane limajälg, tema kümned tuhanded hambad jätsid mahlastele lehtedele samasuguse hammustusjälje nagu tema sugulaste ampsud. Ei midagi erilist. Nälkjas nagu kõik teised. 

Saladusega nälkjas. 

Arionil olid jalad. 

Ilusad pikad sääred tavalise lopendava tallaserva varjus. 

Arioni koorudes ei märganud ta oma jalgu kohe, alguses oli ta ametis suurte suguvendade eest peitumise ja väiksemate liigikaaslase nahkapanemisega, esimesed suutäied mahlastest salatilehtedest maitsesid nagu vabadus ja kes siis, suu vabadust täis, oma keha ikka analüüsib. Kuid ühel hommikul, kui päike oli just hakanud udust peenart soojendama, tundis Arion midagi kummalist. Midagi, mis ei olnud limane ega libe. Midagi, mis liikus temaga kaasa, kuid mitte roomates — vaid astudes.

Ta peatus, tõmbas end kerra ja piilus ettevaatlikult oma keha alla. Seal nad olid. Jalad. Pikad, saledad, peaaegu graatsilised. Hea küll, võibolla oleks põlvekedrad võimud ola vähem väljajoonistunud, aga ikkagi - jalad! Mitte keegi teine peenras ei paistnud neid nägevat. Mitte keegi ei tundnud huvi, miks Arion vahel liikus kiiremini kui teised, miks tema limajälg vahel katkes ja jätkus veidi eemal.

Arion õppis oma jalgu kasutama salaja. Öösiti, kui teised magasid, ta jooksis. Mitte kaugele, sest maailm oli suur ja tema väike, aga joostes tundis ta  tuult, mis ei olnud nälkjatele mõeldud. Tuulest tulid unistused. Unistused mägedest, kuhu ta võiks kunagi ronida, ja järvedest, mille ääres ta võiks istuda — mitte roomata, vaid istuda.

Aga saladused on rasked. Ja jalad, olgugi et imelised, olid koorem, mida tuli varjata. Arion teadis nüüd mis tunne oli tigudel - saladus kui teokoda tema selleks mitte valmis oleva keha peal rõhus teda, Arion tahtis koormat jagada, aga kellega?

Ühel ööl, kui kuu oli täis ja kastetilkade sära muutis peenra muinasjutuliseks, nägi Arion teda — lindu. Mitte tavalist lindu, vaid sädelevate sulgedega olendit, kelle silmad peegeldasid sama saladust, mida Arion ise kandis. Ta ei kõndinud, ta tantsis.  Õrnalt, graatsiliselt, hääletult. Linnu keha all, seelikuna jalgu ümbritsedes oli sulgede varjus samasugune tald nagu Arionil. Nagu nälkjatel.

Kohtumine toimus vaikuses. Arion libistas end linnu juurde, lind kummardus. Nad ei rääkinud, aga mõistsid. Nad olid mõlemad midagi muud, midagi enamat kui nende liikide piirid lubasid. Nad armusid.

Kuid armastus ei muuda loodust. Ja lind, olgugi et ta silmad olid täis hellust, jäi ikkagi kiskjaks. Ühel hommikul, kui päike tõusis ja maailm ärkas, ärkas ka tema nälg. Ta vaatas Arioni, kes magas tema tiiva all, ja tundis, kuidas instinkt temast üle võttis.

Ühe kiire liigutusega neelas ta Arioni alla.

Arion ei olnud tavaline saak. Tema jalad — need, mida ta oli varjanud kogu elu — takerdusid linnu kurku. Lind hakkas köhima, kluugutama, tiivad vehkimas, kuid asjata. Arion jäi tema kurku kinni, lind rabeles natuke ja jäi vaikseks. Arion elas veel tunnikese, siis sai tal õhk otsa.

Ja kui hommikune tuul üle peenra puhus, jäi sinna vaid üksik kollane limajälg ja paar sulge, mis sätendasid nagu mälestus millestki, mis ei oleks tohtinud olla — aga oli.

Hommik

 

"Sa oled alatu petis! Sa oled valetaja, viimane looder, mõttetu kamakas, ma viskan sind välja, prügimäel sa lõpetad ja mu kulm ka ei liigu kui sind prügikasti kõrval näen!"

Iga järgmine sõna kõlas eelmisest valjemini ja kõrgemal toonil, pärast prügikasti mainimist jätkus tiraad ainult nahkhiirtele kuuldavas registris, aga see jätkus! Vahele kostsid kolksuvad hoobid ja millegi raske kukkumine, päris kindlasti löödi midagi, mis purunes raginal...

Seejärel saabus vaikus. Täielik, lausa täiuslik vaikus - täiuslikuks tegi vaikuse tänavahäälte puudumine, kõik oli tardunud, pilgud olid pööratud Elviira akendele. 

Elviira, soliidses eas soliidse välimusega soliidne, kuigi habras daam ilmus rõdule. Perfektselt istuva koduse kostüümijaki hõlmad lehvisid tuules, soeng tuulele ei reageerinud, pikka pitsi tumeda peene sigaretiga hoidis audreyhepburnilik graatsiline käsi. Sekundi murdosaks toetus Elviira rinnatisele,  rauge pilguga üle hoovipuude vaadates, seejärel, tõmmanud mahvi pitsi nõelpeenest otsast pöördus tuppa tagasi. 

Tänaval võttis veel aega enne kui liikumine taastus. 

***

Elviira vajutas kohvimasina nupule. “Espresso.”
Masin piiksatas.

„Viga 14: veepaaki ei tuvastatud.”

Elviira tõstis kulmu. Veepaak oli täis. Ta võttis selle välja. Pani tagasi. Vajutas uuesti.

„Viga 7: vaja katlakivieemaldust.”

„Katlakivi? Ma puhastasin sind eelmisel nädalal, sa tänamatu plekkpurk,” 

Elviira hääles oli halvasti varjatud kannatamatust.

Ta tõmbas juhtme seinast. Ootas. Ühendas uuesti. Vajutas “Cappuccino.”

„Viga 3: tilgakandik täis.”

Ta vaatas kandikut. Kuiv nagu Sahara.

Elviira silmad kitsenesid. Ta hingas sügavalt sisse. Siis vajutas ta kõiki nuppe korraga, nagu oleks tegemist tuumarelvaga, mis tuleb kohe kahjutuks teha.

Masin vilgutas tulesid. Urises. Ja siis...

„Viga 21: tundmatu rike.”

See oli viimane piisk.

Elviira tõusis aeglaselt püsti. Tema käed värisesid. Ta vaatas masinat nagu ta viimati oli vaadanud oma eksmeest. Siis karjus ta:

"Sa oled alatu petis! Sa oled valetaja, viimane looder, mõttetu kamakas, ma viskan sind välja, prügimäel sa lõpetad ja mu kulm ka ei liigu kui sind prügikasti kõrval näen!"

Elviira teadis täpselt kus ta taignarull asus. Toakingade ninad olid korralikud, kinnised.

Naabrid kuulasid. Terve tänav peatus. Koerad kiunatasid ja pugesid voodi alla. Kell sai kümme, kuid kellakägu seekord ei kukkunud. Igaks juhuks.

Elviira seisis seal, silmad leegitsemas, ja teatas sisinal: "See ei ole veel läbi!"

Kapis pudenes kahel tassil kõrv küljest. 

Elviira astus rõdule, sigaretipits sirgete sõrmede vahel.

Jõe pääl ja orus

 

Nii tore, et  masintõlkes on ämbrinimekiri tõlgitud kui unistuste nimekiri. Sõpradel oli ämbrisse vaja saada sümfooniakontserdil käimine, kohe päris ära hirmutada neid ju ka ei taha, seega sai valitud esimeseks maitseks rasvavaba kontsert: Vanemuise sümfooniaorkestri suvekontsert Kassitoomel. Pühapäine päev, läksime üksiti "turisti tegema", Pegasusel jõe peale tuuritama. 

Jõe pääl oli tore, parmuvaba ja tasane. Keegi meist ei ole Tartuga seotud olnud, meie jaoks oli huvitav kuidas päris-Tartut jagus justkui rohkem ühte jõeserva ja need hõbepajud! Kõrkjad! Vesikupud! Vissid!

Too viimane - põlvini vees solberdavad jõelehmad - tekitas küsimuse, et kui talumees viiks oma kümnete mullikate toodetud sõnniku iga päev käruga jõkke oleks see kindlasti probleem samas kui sama sõnnik jõevoolu alla jäänud karjamaal ei ole kellegi jaoks mure. Veider. Aga las ta siis olla. 

Lehmad, haigrud, kured, luiged, üks koer, üks rauast põder ja kümned robotmuruniidukid olid peale pisemate lindude meie loomakorje saak. Pole viga.

Kassitoomele jõudsime sündmatult vara, see andis meile võimaluse lausa toolide peal istuda. Võibolla ei olnud see parim valik, nõlval näis ka mõnus. Orupõhi äratas minus pisikese kinnise ruumi hirmu, pole kontserdi ajal roomas üle oru pilveke, mis alguses näis ähvardav ja vesine, kuigi osutus tavaliseks kuivaks nässiks, ma kujutlesin tolles ähvardavas faasis kuidas org täitub veega ja meid leitakse päevi hiljem, koivad keerdunud ümber metallist toolijalgade ja kontserdikuulamise nägu ikka veel peas.

Kontserdist endast ma väga ei räägiks, ma pole klassikalise muusika osas eriti haritud. Ilus oli on piisav? Ja see, et "Tartu marsi" uusversioon oli mu meelest kole on ilmselt juba liig? Aga no nii ta oli. Järgmine aasta ehk jälle, võibolla julgen siis ka seda öelda, et nooruke tšellist Mari Ellen Lutsar oli imeline ja Smetana Koomikute tantsus lasi orkester korraks viltu...esimene lugu, pole hullu, pealekauba äkki see pidigi nii olema ja hoopis mina olen...

Niidupäev

 Eesti Raadio meeskvarteti lugu loomulikult.  Publiku keskmine vanus oli mu meelest neljakümne tuuris,  palju minusuguseid ja hulga eakamaidki kelle jaoks need mesihäälsed mehed olid võibolla isegi omaaegsed õhkamisobjektid. Nostalgia, ilusmehi pole kunagi liiga palju.

Ma olin tollal selleks liiga väike.  Horoskoopi mäletan, seks ajaks olin just kooliga alustanud, neid laulumehi mitte nii väga. Oligi tore Eesti muusikaajaloos tiba targemaks saada, oma väga noore kaaslasega arutasime vaheajal, et etskae - pisike Eesti nagu pöidlaots, aga inimesi, kellest näitemängu teha jagub mitmesse suvesse ja otsa ei paista. Ja kui hästi meie näitlejad laulavad!

Õhtu oli kaugele sõitmist väärt, kuigi mu subjektiivse arvamuse järgi kadus lugu ise vahepeal muusika sisse natuke ära. Mitte, et muusika oleks nigel olnud, kaugel sellest, lihtsalt lugu oli natuke rabe. Taaskord taheti liiga ruttu liiga palju rääkida aga sukeldumise asemel snorgeldati, taguots veest väljas. 

Mis meelde jäi elik siis didaktiline moraal, neid jäi kuklasagarasse kihelema kaks:  ka mehed on karjääri nimel end tippu maganud (AH) ja inimesed, kes oma karjääri ühes punktis olid lausa sõlmes võisid tulevikus avastada end täiesti eri maailmades (UL ja EK). Terasmaa oli lihtsalt moraalne, ilma didaktikata.

Hoiatus neile, kes veel käinud pole, kuid plaanivad: teine vaatus ei ole esimesest lühem, hoiatage oma pepusid. Toolid pole hullud, aga, noh, pehmed ka pole.

Da Vinci kood

 

Selleks, et kõik ausalt ära ...äh, ikka kõigest ausalt aru saada on vaja enne läbi lugeda raamat või vähemalt tuleks ära vaadata film. 

Veidi enam kui kolme tunni sisse on pressitud tellisepaksune kriminull, mille skandaalne sisu omal ajal  kohtukutseid ja loosungitega marssijaid esile manas. Mul kui 70/30 ateist/agnostikul on taoliste emotsioonide ehtsust pea võimatu uskuda. Nojah, maailm on veider.

Maailm maailmaks, näidend on teemaks. 

Kriminullina hea. Raamatu lavastusena meh. Näitlejatest on vend Silast mänginud Roland Laos väga meeldejääv ja ühte teist pahalast mänginud Hans Kristjan Õis sai täna aasta vanemaks ning talle kingiti muuhulgas melon. Melon ei ole mu meelest söödav, kui te just küsima peate.

Kas soovitan? 

Jep. Kena suveõhtu krimikas, minge varem kohale, minge nii, et Viinistu galeriis oleks aega kolada, siis saate kriminullile lisaks ehtsa kunstielamuse ka. Fotol on pilt galeriiseinalt, ilmselt "Vaikelu Mohni saare ja kahe autoga". (Klaas, raamid)

Portaal

 

Jälle.

Jälle sama asi - Alisa pani mikrouuni piruka ja pärast kõlli ust avades vaatas talle sealt  vastu kruubipudru kuhi. 

Alisa oli juba pisut endast väljas, ta ei söönud kruubiputru. 

Alati ei olnud see muidugi pirukas, mis pudruks muutus. Sama oli juhtunud pitsalõiguga, millest sai keedunaeris ja pastaroaga mille asemel oli uunis hernesupiloik.

Keedunaeris ja hernesupp ei olnud samuti toidud mida Alisa oleks himustanud.

Lõuna oli ju ometi, nälg kraapis kõhus nagu hulkuv kass. Õnneks oli Alisal veel üks pirukas, kes ei riski see šampust ei joo.. olgu-olgu, see pirukat ei söö. Alisa riskis.

Seekord oli ta läbematu, veel enne kui hubane sumin läbi sai, enne kõlinat tõmbas ta uuni ukse lahti.

Pirukas oli alles, aga...

....Ann kiljatas valjusti.  

Juba mõnda aega oli ta hädas koldel keeva toiduga. kord, kaalikaid keetes jäi poole segamise pealt koostale mingi veider lätakas, ligunenud ja päris ropu välimusega, koergi ei tahtnud seda, kui koost ehmatusest võpatanud Anni käes põrandale lendas. Samas kruubipudru peal kõhutanud saiake oli isuäratav, Ann isegi mekkis servakest. Lõpuni süüa küll ei julgenud, igaks juhuks poetas ta saiakese koldesse, aga jah, sellega võis isegi leppida, mitte nagu hernesupis ujuvate ussidega.

Midagi oli pajaga vist valesti, mõtles Ann ja kummardus alles keema hakkava jahukördi kohale, et seda uurida.

Seal oli kellegi nägu. 

Uunis nägi Alisa üle piruka kellegi nägu.

Must kaubik

Viimasel ajal on mul mõningaid kahtlusi oma vaimse tervise osas. 

 Kas on kukeseente sekka ehk sattunud mõni huvitavam eksemplar? 

 Kas ma leiaks selliseid veel?

 Kustkohast neid leida võib? 

Küsimused, küsimused.... 

Jah, hallutsinatsioone ma näen, aga näe - nädalapäevi meeles pidada ei suuda. Seega ei ole meeles ka see tähelepanuväärne kuupäev mil kogesin unustamatut vaatepilti: musta kaubiku roolis sõitis mulle keset selget päeva vastu pruut. Loor ja ilma õlapaelteta lumivalge kleit ja puha. Pruudikimpu ei näinud, äkki oli ta selle juba kaubiku aknast välja visanud? 

 Oi, see ebakindlus kas ma ikka nägin seda mida aju registreeris jääb mind pikalt saatma. 

 Seente söömisest niipalju, et NEMAD (reptiilid, valitsus, vastik naaber, immigrandid) on pool mu kukeseenemetsa maha raiunud. Kaabakad. Kas ma lubasin? Ja selles teises pooles käivad teised kaabakad, ise nägin. 

Eks see mets on muidugi sama palju "minu oma" kui Viru tänav. Eestimaine värk, "minu salakoht". 

Olin metsas, korjasin suuremaid fungisid ja jätsin nööpnõelapead rahule kui kuulsin auto peatumist. Läbi õhulise metsa nägin (taas) musta kaubikut, sellest välja tulnud paar pani selga midagi, mille silm määras kui biokaitse tunked, krabas kätte erksavärvilised plastpanged ja kadus, uskumatult sünged näod ees sõnagi lausumata  raginal metsa. 

Kas ma juba ütlesin, et tegu oli õhulise metsaga? Ise olin olin seal nagu haldjas kesapõllul oma seeliku ja särgikesega, selline mets, kuhu isegi pissile pole kuhugi kükitada, sest põõsaid pole ja nemad haihtusid sinna hetkega. 

 Äkki olid nemad ka hallukad? 

Oot-oot, midagi oleks nagu neis kahes kogemuses ühist...must kaubik! 

Kas ma saan lotovõidu kui mu elust sõidab läbi kolmas selline?