Olen taasavastanud väikese süütu mängu, mis kustutab unetus ajus üksteise järel ärevuse prožektorid ja paneb seal kinni maanteele avanevad aknad. Mäng, kus mängija plõksutab värviliste pallidega puruks samalaadsetest värvilistest pallidest moodustunud mustrit. Hästi leebe vägivallavaba plumpsimine. Plõks ja pallirida kaob mulinal. Vahepeal takistavad mängijaid pilvi puhuvad lambad, need saab täpse tabamusega tükkideks lasta. Siis on seal uusi palle kudevad konnad, konni on kõige parem lömastada raketi või pommiga. Mõnus uniseks tegev mäng, ei ole püssidega nurga taga passimist ja.... Ahjaa, linnukesed on seal ka, moodustavad suliseid seinu, et pallide tabamist takistada, lindude vastu aitavad tulekerad ja eriti efektne on neist ridadest lennuk läbi lennutada, siis suled lendavad ja linnud kukuvad pea alaspidi ning traagiliselt siutsudes alla. Peasi, et on hästi vägivallatu ja rahulikuks tegev mäng, eksole ...
pühapäev, 9. veebruar 2025
laupäev, 8. veebruar 2025
Ettevaatust, õnn!
Ärge saage valesti aru, ei, ma pole viimasel ajal õnnega nii palju kokku puutunud, et kedagi selle eest hoiatada!
See-eest olen nüüd mitme peeru-, paksu- ja sitanalja võrra rikkam. No kes siis neid nalju hinnata ei oska!
Keset reedest tööpäeva tehti mulle ootamatu ettepanek minna teatrisse, ma olen kergemeelne naisterahvas ja nõustusin kohe. Õhtu sai tore, selliseid võiks sagedasti olla. Näidend, mis reedesele ajule haiget ei teinud ja mille naljade üle oli mõnel hetkel piinlik naerda, seejärel väle trett Lidlisse köögiviljade järele ja siis jõudsime veel hiinakasse sööma. Toit oli vürtsisem kui etendus.
Kui küsite, et milleks sellist baskiniteatrilikku lati alt läbi lidumist vaadata, siis teate, iga kell teeks reede õhtul uuesti! Esiteks ootamatuse moment, sest kell pool kolm ma veel ei teadnud, et õhtut ma kodus ei veeda ja teiseks sai aju nagu märja lapiga maha jahutatud ja terav töönäda puru jäi lapi sisse. Mul on toredad sõbrad.
Saal oli, muide, viimase kohani täis müüdud. Kui tähed säravad, siis järelikult on neid kellelegi vaja.
Etenduse sisust ka: Mary (Mõrtsuk) Poppinsina käituv tülikas külaline teeb korda keskklassi kahepubekalise perekonna halvasti töötavad omavahelised peresuhted ja lahkub muutuste tuules, jättes maha köögis teelaua taga istuva naabrimehe laiba. Kogu lugu.
kolmapäev, 5. veebruar 2025
Hapneda või fermenteeruda
by W
Kallis päevik või Maaka blogi või mis sa oledki...
![]() |
OpenAI kimchi liin |
See on nagu aeglaselt pealeroomav surm, mis närib seestpoolt.
Päike kustub novembris ja enne aprilli seda enam piisavalt ei näe.
Iga päev on nagu katse Everesti vallutamiseks. Ühes teadmisega, et see on võimatu.
Kell heliseb hommikul, natukene nagu ärkan, aga tegelikult mitte. Tekialune tundub maailma kõige turvalisem paik, kuigi öösel magamatuses vintseldes ei olnud sealgi tore. Nüüd järsku oleks, sest ei taha seda, mis tuleb. Aga kell tiksub halastamatult.
Tööl käimine, teate, on nagu mingi lollakas ellujäämise viisi üks võimalus. Muid mul piisavalt veel ei ole.
Motivatsioon? Null.
Plaanid? Pole olemas.
Elu on justkui pausile pandud.
Päev venib nagu külm kördine puder.
Tahaks hiberneeruda. Ärgata aprilli lõpus, kui õhk lõhnab nagu midagi elusat.
Viimasel ajal on mul pidevalt ribastatud kapsa tunne.
Täpselt selline, nagu oleks mind tükkideks tõmmatud ja mis edasi saab, ei ole veel selge.
Ma ei suuda otsustada, kas mu edasine tee kaldub hapnemise poole, klassikalise hapukapsa varianti, või hoopis fermenteerumise suunas, mis viib mind Aasia köögi poolele, otse kimchi staatusesse? Kumb neist üldse parem oleks? Mul pole õrna aimugi.
Aga muidu on kõik hästi.
teisipäev, 4. veebruar 2025
Kõlvatu ettepanek
Kuna kirjatükk "Rõõm" tekitas publiku hulgas ootamatut furgooni tegi härra Lendav Konn, kes igal juhul minust suurem kopenhaagen inimesi lõbustavate asjade osas salajase ettepaneku mammid blogijate etteastes kevadel Kabli rahvamaja lavale tuua. Ajaaken hõlmab mingit kaunist maikuu nädalavahetust (maikuu teses pooles külastan ise jälle antiikseid varemeid), tuleb "tantsõ i pljäski" ja "šašlik budet" samuti.
Kas on julgeid inimesi, kes tahaksid osaleda? Kõigile leiame tegemist, vajadusel lisame rolle (kammerteener on, näiteks, täiesti puudu!) ja publikut vajame ka otse loomulikult.
kaamos@hotmail.com
Lendavat Konna võib samuti selle teemaga ahistada....
esmaspäev, 3. veebruar 2025
Rõõm
pühapäev, 2. veebruar 2025
Päikesepoisid
Kas kulturist on ainult musklikultivaator või võib kulturistiks nimetada ka teatrite ahelkülastajat? Üleeile alles käisin ju ja nüüd jälle.
"Päikesepoisse" nägin esimest korda telekast umbes sada aastat tagasi, 1975. aasta varianti. Järgmine, 1996. aasta film jäi vahele. Seejärel Järveti lavastatud emakeelne versioon, partneriks Baskin, kusjuures neil kahel olevat kuulu järgi ka omavahelises lavaelus samalaadset dünaamikat ette tulnud. Vahepealseid lavastusi ei ole näinud, kahju küll. Täna käisin kaemas Vanemuise lavastust Kaljujärve ja Tommingaga.
Hannes Kaljujärv, vigurvänt, on mu meelest oma lavakuju kohati 1975. aasta filmist maha viksinud. Aga ma võin eksida, filmi pole ammu näinud enam.
Nukralt naljakas näidend, kõrvaltegelased ei mänginud peategelastest üle ja peategelased olid häbematult usutavad. Kaks kustuvat pässi kes iga hinna eest veenavad nii ennast kui maailma ning kõige enam oma konkurenti ja sõpra, et elu liugleb alles laineharjal ning kõik on hästi või veel paremini kui hästi. Kui muidugi sõber selline tropp ei oleks.
Hm. Vanemuise teatri väikeses majas olin esimest korda. Võluv koht.
laupäev, 1. veebruar 2025
Mida kõik teevad, aga sina ei tee
by W
On asju, mida kõik teevad. Peaaegu kõik. Lihtsalt… teevad. Üsna igapäevaselt.
Mida pea keegi ei usu, kui ma ütlen:
1. Ma ei ole iial elus kasutanud mikrolaineahju ja on vaid olnud 1 kord elus, aastal 2023, kus ma pädevamal inimesel palusin selles midagi teha ning sealt tulnud "toodangut" sõin.
Mul ei ole mikrodega minged "radiatsioonipöördetaldrikute" paranoiasid, mul lihtsalt ei ole sellist asja vaja. Ei tööl, ei kodus.
2. Ma ei ole iial elus juuksuri juures käinud
Siin on küll paranoia - mitte keegi ei tule mu pea ja kõri lähedale terariistadega. Lapsevanematel õnnestus mind viia hambaarsti juurde, aga mitte juuksurisse. Välistatud. Nüüd ma olen ammu suur ja mul on endal ka käärid ja trimmimisnuga. Ja karm karv, mida kõikide hobuste väljasuremise korral viiulipoognate materjaliks müüa. Ma muidugi ei tea, kas see oleks vegan, Redditis oli teema, et kas hobusejõhvidest viiulipoogen sobib 100% vegan elustiiliga...
Kas sul on ka mingi imelik "asi"?
reede, 31. jaanuar 2025
Naine räägib siis kui kana pissib. Praekana!
Eilne avastus: klassika aegub, vähemalt didaktiliste lugude moraal närtsib teinekord nagu koriander pilafivaagnal, aga kehaline huumor on alati igavene.
Kirjutan praegu lihtsalt kroonikaks iseendale, mul on vahepeal paar teatriskäiku jäänud üles tähendamata ja näen, et ikka peab, ealised iseärasused, noh.
Käisin üle aegade vaatamas klassikat, millega ei olnud mingeid tänapäevastavaid eksperimente läbi viidud. Sheakespeare enam kui nelisada aastat tagasi kirjutatud "Tõrksa taltsutus" oli lõbus vaatamine, mille moraal kohe sugugi ei passi tänasesse ellu. Tänapäeval on võimalus leida naist kes allub ilma igasuguste kõhklusteta oma armsale abikaasale ikka õhkõrn. Kui hakkab tunduma, et näe, leidsin! ilmneb kohe, et kas pole alistumine siiras või on seal ikkagi kõhklused taga või siis on abikaasa armsusega kehvasti. Või muu põhjus kolmandast kuuesaja üheksakümne neljandani.
Kehalise huumoriga siluti seda moraali tänapäevasemaks. Katherina monoloog-manitsus teistele naistele, kus ta veenis neid abikaasale allumise hüvedes sisaldas hetke, kus naise käed olid mehe õlgadel...sõrmed libisemas sihikindlalt ümber kõri, kuigi sõnad olid alandlikkusele manitsevad.
Ega pilku lavalt selle neljatunnise etenduse ajal ei olnud mõtet keerata, kui mitte muid nükkeid, siis Biondello ja Grumio talupojakoomikat oli väga lustlik vaadata.
Saalis oli palju kooliõpilasi, ka vene noori. Eestikeelne kooliharidus ja puha. Kui õpetaja vaheajal vene neidude käest eesti keeles küsis kuidas meeldis, siis üks tütarlaps ütles küll siiralt, et ta ei saanud mitte midagi aru. Pikk tee veel minna, mis muud.
Pealkiri on teel teatrisse peetud autotsirkusest, mille kokkukõlksumine näidendi sisuga oli tagasiteel tehtud naljade ammendamatuks allikaks.
laupäev, 25. jaanuar 2025
Pagana mulgid
Tänane küsimus raadiokuulajatele on "Kas riik peaks mingil moel kompenseerima Viljandi elanike ootamatult mitmekordistunud küttearveid?"
Võtame vastu telefonikõne... Milline on teie arvamus?
Viljandi? Mitte mingil juhul, aastaid olid nende arved väga väikesed, maksku nüüd nagu eestlased maksavad!
Aitäh teie arvamuse eest, võtame järgmise helistaja...
Ei, mina pole nõus, et minu raha läheks nende toetuseks, tehku tööd, siis jõuavad maksta!
Ahah, aitäh, võtame järgmise helistaja. Mida teie arvate, kas peaks...
Viljandis ei kompenseeriks ma mitte midagi, kui maksta ei jõua mingu üle silla, seal on kõik odav!
***
Oi, ups, raadiosaade ei rääkinud Viljandist, jutt käis ikka Narvast.
Te teate seda anekdooti mehest, kes loomaaias lapse krokodilli eest ära tõmbas?
***
Misse märksõna oligi...krüptiline kirjatükk või miskit.
Mitu päeva tagasi kuulsin poole kõrvaga saadet kus see küsimus esitati. Narvas on küttehinnad lakke läinud ja inimesed hädas, linnavalitsusel nüüd käed-jalad tööd täis, et nurisevaid kodanikke rahustada. Raadiokuulajatelt küsiti, kas nende meelest võiks riik appi tulla. Pea ükski vastus polnud mingi abi poolt, vastustest kumas kohati läbi sapist parastamist.
Ei tea nüüd küll kindel olla, aga kui Narva asemel oleks olnud Vana-Vigala või Viljandi oleks suhtumine vist törts teine olnud...
kolmapäev, 22. jaanuar 2025
Bitcoin külmiku küljesahtlis
by W
Mul on apelsinidega selline kummaline suhe, et ma olen neile veidi allergiline. Ei midagi dramaatilist, aga on olnud piisavalt ebamugavaid kogemusi, et apelsine mitte süüa. Greip ja pomel on nagunii paremad.
Aga...
... apelsinimahl!
Sellele ma mõnikord lihtsalt ei suuda vastu panna ja võtan klaasikese, pilk juba ette süümekatest hägune. "Ah, lähen riskile, joon ainult natuke," ütlen endale, kujutlustes juba keerlemas SEE MAITSE, see päikene minu klaasis, see puhas elurõõm!
Ühest sortsust jääb enamasti väheks, lonksan veel veidi. Ja hääl mu peas ütleb: "Kuule, lõpeta oma naljad, kas sa tahad end tunda kui kipitav kärntõves kährik?"
Ega eriti ei taha, aga ma suudan end tagasi hoida samavõrd kui need opakad Ladina-Ameerika seebikates. Need seal teavad ka, et keelatud kepp armastus lõppeb pahasti, aga mingil hetkel tundub jama kokku keeramine kõiki tagajärgi niiiiii väärt ja ...
Elu ongi riskide võtmine.
No nii.
See postituse esimene pool kajastas minu isiklikku tragöödiat, ma tänan lugemast, kaasa elamast ja kommenteerimast, ja ärge siis unustage laiki panna.
Aga edasi läheme poolt inimkonda puudutava kurbmänguga poeriiuli ees.
![]() |
See graafik ei ole bitcoin. See on apelsinimahla konsentraat. Futuur. |
Apelsinimahl on ametlikult röögatult kallis luksuskaup.
Ma joon ainult kindlat mahla, Rynkeby God Morgon. Ja selle hind on selline, et hakkad mõtlema, kas see on ikka mahla eest või mingi Tesla esmane sissemakse. Aga ühele neist riigi poolt toetust ei pakuta.
Selveris on mu mahl nüüd 7.99. COOP-is on kuu lõpuni kampaaniahind 4.39, aga peale hinnasildi ei ole riiulis midagi. Tarneauk.
"Teen ise kodus mahla, säästan raha!” Hah, kena unistus. Odavaim mahlaapelsin on kusagil 2.-€ kg. Võtad kolm kilo apelsine, jep, 3kg, ja tulemus? Napilt liiter mahla. Lisaks apelsinidele oled ikkagi ka rahakoti tühjaks pressinud.
Tundub, et lähitulevikus on apelsinimahl nagu šampanja - ainult erilise tähtpäeva puhul.
Et noh, mina, kellelegi peale iseenda liiga tegemata, perekondi purustamata ja sohilapsi kellelegi kasvatamata jätmata, tahaks kõigest paar lonksu mahla, aga poes hakkab peas keerlema fakt, et mahlapaki raha eest saab 20kg kartuleid.
Eile ja üleeile sõin kartuliputru. Täna on kavas praekartulid. Siis tulevad ilmselt keedukartulid, kartulipannkoogid, kartulisalat, kartuligratään, friikartulid, mulgipuder, ahjukartulid, kartulivorm, küüslaugukartulid, kartuliomlett jne.