Lehed

esmaspäev, 20. jaanuar 2025

Nõuan inimõigusi! Ja puhkust, puhkust kõigepealt!

 


Aasta on alles alanud ja ma juba ei jõua puhkust ära oodata. 
Töötegemise asemel venitan,  teen nimekirju tegemata asjadest, liigutan neid tähtaja, tähtsuse ja keerukuse järgi eraldi järjekordadesse ja... saate aru küll.
Sama kodus. Magama poen kohe kui pimedaks läheb, magan pool tundi, ärkan ja panen taaskord asju, seekord koduseid, järjekorda. Unistan kuidas ma homme hakkan heaks ja kõik on taas kirsid ja vahukoor.
Niimoodi rallit ei sõida. 
Mul on õpilane. Tööl muidugi, kodus peab ikka ise hakkama saama. Kangesti tubli inimene, innukas ja terane, ilma naljata.
Aga ma pean nüüd suhtlema. Möödas on päevad mil ma istusin oma töökoopas päev otsa ja tegin mitu tundi jutti tuima tööd nii, et õhtuks oli konkreetne hunnik ette näidata. Ma killustun praegu, jagan end laiali ja ma pole selles eriti tugev. Õnneks on õpilane selline inimene, et temaga suhtlemine on kerge ja isegi lõbus, kuid, nuuks, mu rutiin on nässus. On asju, mida tema teeb teisiti kui mina ja ma arvestan sellega, sest oi kui õudne kui me teeksime kõike ühtemoodi, kuid ma kannatan selle all... tedretähed, teate küll. Nende all peab ju kannatama?
Vähemalt ametinimetus on mul nüüd ilus. Õpilane mõtles välja, enne olin Quality Specialist, nüüd oleme kahekesi Bullshit Handlerid. 
Niisiis, nagu näete, ei tee ma oma tööd korralikult. See kirjatükk on probleemi elav tõestus.
Tahan puhkust! Juba eilseks!


laupäev, 18. jaanuar 2025

Miks ma kiriku asemel tööle lähen


by W

Päev on veel noor, kuid minu mõtted on juba kõikjal.
Ma siin hommikul kohvi larpides ja unise peaga istusin ja mõtlesin kui vastik oli kunagi puust suuski ja alumiiniumist suusakeppe pakkida, et nendega bussi saada. Koolis olid suusatunnid.

Ja vanades raamatutes kirjutatakse, kuidas hobuse ja saaniga jõulude paiku kirikusse sõideti. Mõned ka pühapäeviti. 

 Kuhu see kõik jäi? Kliimamuutused? Ju vist, hakkan juba uskuma. 

 ... ja selles kõiges on süüdi vanurid, sead ja peldikupaber.  

kolmapäev, 15. jaanuar 2025

Füüsika või midagi...


Internet on imeline.
Mul on meeletult hea meel, et ma ei pea reaalelus tundma kõiki inimesi kes internetis elavad ja mul on päris suur hirm, et ma siiski tean nii mõndagi neist.
Surfan mõnikord lehtedel kus kummaliste inimeste kontsentratsioon on tunduvalt kõrgem kui ehk mujal. Või, noh, kus kummalised inimesed on oma pea oma kappidest välja pistnud ja jagavad omi tõdesid ainuõigete pähe. 
Jah, ma tean, see on halb harjumus, aga ma tahan mõnikord tunda end targana ja see on lihtsaim võimalus. Lapsi, kellega suheldes end kohevaks ajada pole ju enam käepärast.
Et te ka valgustatud saaksite: füüsika on nõrkadele. 
Päikeseküünal on märk sellest, et meid mürgitatakse. Vabandust, neid mürgitatakse. Sihilikult, otse neile sihituna. Neid pole kunagi varem olnud.
Pärlmutterpilved... oh, ma parem ei räägi. Neid pole kunagi varem olnud.
Punased loojangud, ruskavad koidikud - õudus, sest neid pole kunagi varem olnud. Soome meremeeste "Iltarusko hyvä rusko, aamurusko paskarusko!" on mingi globalistide vale.
Virmalised on ebaloomulik taevanähtus, sest neid pole kunagi varem olnud.
Päikesekoerad on ebaloomulik ilmastikunähtus, sest neid pole kunagi varem olnud.  Miks halod on alati ümmargused, see on kahtlane?
Ma ootan, ma väga ootan küsimust "miks vikerkaar on alati ümmargune?"
Taevas on tegelikult imeline. 
Internet on...meh.
Ma nüüd natuke aega ei lase end sellest häirida. Ennast teades: varsti leian midagi muud sama jaburat millega end erutada.


















esmaspäev, 13. jaanuar 2025

Talv

 


Väga külm ei olnud, aga tuiskas kõvasti, kohe väga kõvasti. 
Välisuksegi oli kinni tuisanud, tükk aega andis nügida enne kui Joonatan oma kiitsaka kere trepile nihutada sai, labidas tuli õnneks kergesti järele. 
Joonatan seisis päris pikalt trepil, isegi lükkas paar labidatäit ukse tagant ära, et ust korralikult lahti saada, aga ohkas siis, pistis labida kotta tagasi ja sumpas läbi lume niisama kuuri poole. Hakka veel radu lahti kaevama, puhas ajaraisk, selle tuulega on tee enne servani kui korvitäiega tagasi jõuab.
Mitte, et puud puhta otsas oleks olnud, neid oli kojas küll, aga Joonatan ei olnud juba kaks päeva majast väljas käinud, keldriroti tunne hakkas kontidesse pugema. Inimene peab ennast mõnikord ju lihtsalt tuulutama ja kuna niisama tühjade kätega oli õue veider minna...  jah, puude toomine oli hea põhjus küll, kas pole?
Andis ikka minna. Lumi tuli vahepeal üle saapa ääre sisse. Päris mõnus oli, nahk läks esimese kümne sammuga palavaks, lumi pahkluu peal mõjus nagu jäätis palavaga. Kuuri uks ei olnud suurt hange enda ette kogunud, üks vaev jälle vähem.
Sahkat-sahkat tagasi, Joonatan mõtles, kas ta on nüüd lumesahk või polaarrändur. Mõlemad oleks hea olla.
Olgu siis.
Lumesahk-maadeavastaja. Puukorviga. 
Puud pliidi ette maha pannud vaatas Joonatan lumiseid jälgi, mis ta vaibale jätnud oli. Tuli meelde aeg, mil Joonatan väike oli ja ema laupäevahommikuti põrandariided üle ukse hange viskas ning neid seal hiljem saputas, milline hea karge õhk siis tuppa tuli. Pihutäis männioksi veel vaasi ja mis sa hing enamat tahad, Joonatan mäletas, et siis tuli alati päike ka välja ja puha.
Põrandariided kadusid Joonatani poolt hoogsalt visatuna supsti hange.
Joonatan tegi tule ahju, pani kartulid pliidile keema ja pühkis köögipõranda märja hirsiluuaga üle. Tuisk akna taga oli ootamatult vagaseks jäänud, madal päike siratas läbi kardina, mine või radu lahti kaevama.
Ah, täna pole vaja. Puud toas, tuba soe.
Homme.
Täna on põrandariided vaja tuppa tuua.
Joonatanil oli jõudu küll, vaibad said lumest puhtaks mis puhtaks, aga talve lõhn tuli ikka tuppa kaasa. Kui poleks, oleks ju lausa kurb olnud.
Tunne oli peaaegu sama kui siis kui veel ema vaipasid kloppis, peaaegu sama, midagi oli justkui veel puudu. 
Männiokste lõhn oli puudu.
Joonatan pistis jalad märgadesse saabastesse ja astus veelkord õue. Kohe toa juurest ei raatsi ju oksi murda, asi siis paar sammu metsa astuda, sealt võis mõne oksa ikka võtta. 
Metsa all oli lund kõvasti, kui kuuri minnes said saapad vesiseks, siis nüüd tundis Joonatan lund lausa püksivärvli kõrgusel, aga nagu enne oli ka nüüd nahk nõnda kuum, et lumi oli lausa mõnus. 
Joonatan mõtles end seekord jäälõhkujaks. Hange jäi ju lausa vagu maha. Kus need pisemad laevad õige on, kiirustagu, muidu tuleb jälle suur külm ja...
Joonatan seisatas, punt männioksi käes, keset täis tuisanud teed. Jahuvalge sile pind, ei hiire, ei linnu jälgi. Kiusatus oli suur ja kes siin ikka keelab, kas pole? 
Esimene lumeingel oli natuke vigane - Joonatanil jäid männioksad ühte kätte ja ühe tiiva kaar sai teise omast hulga laiem. Tuli ikka teine ingel ka teha. Teise ingli tiivad said ühtlased, Joonatan jagas oksad mõlemasse kätte ühtlaselt. 
Mõnus oli, nüüd oli lumi otsaga juba krae vahel.
Tuppa sai kohe see õige lõhn. Puhas maja ja männioksad, nii nagu pidi.
Õhtuhämaras tuli traktor teed sahkama. 
Lumeinglite ees jäi sahk seisma, jupp aega seisis. Kui Joonatan trepi peale läks, et ehk on mingi mure, mis masina seisma pani, nägi ta sahameest selili tee peal vehkimas. Eks temalgi oli palav, need tänapäeva masinad seest nii soojad ju, lumeingli tegemisest on sellisel juhul alati kasu.
















Kevadeni on 69 päeva.


teisipäev, 7. jaanuar 2025

Põhjuseta



Talv on nagu on. Mõnikord on talve moodi aga enamasti on valesti läinud ujula moodi. 

Vahepeal on liuvälja moodi, siis peame hinge kinni, et ei peaks laulma kurba laulukest:

Oh puusaluu oh puusaluu 
kui kaunilt sina murdud
ei mitte üksi libedal
vaid vannitoas ja trepi peal
Oh puusaluu oh puusaluu 
kui kaunilt sina murdud

Oh puusaluu oh puusaluu
su lõpus säär ja varvas
sind talvel kipsi pannakse
ja kark mu kätte antakse
Oh puusaluu oh puusaluu
su lõpus säär ja varvas

Tuntud filmi "Kevade" avalaulu viisil, teate küll. 
Päev on 25 minutit pikem kui talve esimesel päeval. 
Mitte, et seda väga näha oleks, kuid siiski.
Me võime elada lossis, kuid meie sees on ikka pime ja tahmane suitsusaun. 
Vettinud pimeduses on see eriti selgelt nähtav.

















reede, 3. jaanuar 2025

Lapsik

 Mul õnnestus hiljuti heal sõbral uni ära rikkuda. Me pole teineteist kuid näinud ja ma otsustasin talle saata värskeima foto endast, lihtsalt niisama, õhtusel, mitte liiga hilisel ajal. 

Sõber kirus mind pärast maapõhja. Öised painajad ja mis kõik veel....

Nüüd on täitsa öö, minul und pole nagu ikka ja kadestan siin omaette neid õnneseeni kes tuduvad nagu Lumivalgekesed. Kadestav inimene teeb kõik, et teiste heaolu rikkuda ja sestap mõtlesin selle imelise pildi ka blogisse panna. Ärge magage teie ka! No olgu, võibolla täna ja praegu veel põõnate, aga homme olete raudselt üleval, silmad peas nagu rattad ning kardate magama jääda, sest võite äkki mind unes näha. Sest peeglike seinal ütles, et siin toas ja praegu olen MINA kõige ilusam.

Ja siit ma tulen:













***

Ma tean, ma tean, lapsik olen. Aga ma pole filtritega varem mänginud ja ilmselt ei viitsi tulevikus seda rohkem teha. Esimene kord, andke vanurile andeks.

Õues hakkab kohe lund sadama. Neljapäeval tööle minnes ma juba pidin harjavarrega hangesid pussitades oma autot otsima, esmaspäeval ootab ees midagi samalaadset. See käpik kaob ju õue peale kohe ära kui taevas kõõma ajab.  Võeh. Ilusat talve meile ja las lumi sajab pealegi igal pool välja arvatud teede ja teeradade kohal.


Kahekesi


 "Mida ma siis teen sinuga?"

Joonatan istus, selg vastu oma lillelist ahju ja oli õnnetu. Või, noh, kas ta just õnnetu oli, segaduses oleks võibolla õigem sõna. 
"Kuhu ma panen sind?"
"Niuks"
Mida muud sa ikka sealt ootad, kutsikas ju. Silmad peas ja jalad kannavad, aga kutsikas mis kutsikas.
Kuigi, jah, ega täiskasvanud peniltki asjalikumat vastust poleks tulnud. Niuksatuse asemel mõni haugatus võibolla.
"Kustkohast sa siia tulid, ah?"
Joonatan teadis küll, et ega selline kribu väga kaugelt tulla ei saanud, pigem oli nii, et keegi jättis koeralapse Joonatani värava taha. Kui Joonatan poest tagasi tulles loomakese kraaviservalt halisemast leidis, käis ta pika sammuga kogu aiataguse ja võsaveere läbi, värske leid põues tudisemas - ehk on koera kaotaja veel kusagil lähedal või on lausa terve pesakond võssa visatud ja teised karvapallid nutavad mujal, kuid ta ei leidnud kedagi. 
Nüüd nad siis istusid kahekesi ahju ääres, üks nõutu ja teine nutune. Hea seegi, et kõhud mõlemal täis said, Joonatanil polnud väikesele külalisele küll muud pakkuda kui piima ja saia kuid näljaga läks pisikesele kõik üles.
"Oli seda nüüd siis vaja."
Kutsikal oli üks silm pruun ja teine sinine, ninaots roosa ja sabaots must. Nelja silmaga koer oli, Joonatan teadis, et sedasi öeldi kui koeral olid kulmud teist värvi kui muu karv. Nelja silmaga koerad näevad teistpoolsusesse ka, kui mõni kodukäija või...
Seda mõtet Joonatan lõpuni ei mõelnud, õhtu kiskus juba pimedaks ja sedasi üksi siin metsa sees ei olnud kummitusemõtteid head mõtelda.
Nojah, päris üksi ta tegelikult praegu ei olnud. Väike penipundar oli vakka jäänud ja Joonatani põlvedel magama jäämas, silm käis tolksti ja tolksti kinni. Küllap ei olnud ükski kodukäija ega kummitus läheduses segamas. Näe, jäigi magama, pisikesed jalad siputasid unes nagu oleks vaja kuhugi joosta. Hästi pisikesed jalad, sellest küll murdjat ei kasva.
Joonatanile ei meeldinud murdjad koerad. Joonatail oli üldse koertega keeruline,  tema poisikesepõlves oli külas mitu suitsu kus peeti purejaid penisid, Joonatan oli pisikest kasvu tsura ja mõnegi õuevahi tatised lõuad olid tema paledega üsna samal kõrgusel. Põlvedel magavast kutsust ta sellist õelusekotti küll ei kasvata.
"Näh, mis mõtted... mida ma teen selle koeraga, oli mul seda nüüd vaja.."
Joonatan oli isegi imestunud, et mõte koera kellekski või millekski kasvatamisest üldse pähe tuli. 
"Kalal käies oleks, kellega rääkida." 
Joonatan nägi vaimusilmas end jõe ääres, koer tihedalt vastu külge, mõlema silmad vees ulpival korgil.
"Seenele minnes on kindel, et peni ikka koduteed teab.."
Mine tea, koer võib isegi seente leidmisel abiks olla, asi see õpetada pole...
Kujutluspildid tulid ükshaaval ja laisalt nagu tilgad külili jäänud meepurgist.
Mitte, et Joonatan kunagi metsa eksinud oleks. 
Ja kalal käies rääkis ta kasvõi konnadega, ega koerast rohkem vastajat pole.
Aga siiski. 
Miks mitte.
Mõtted läksid soojaks, süda oli niikuinii juba hale. 
Jalad hakkasid kangeks jääma.  Niimoodi ikka kaua ei istu, põrand on kõva ja ahi selja taga lausa kivine. Joonatan ajas end natuke ähkides püsti, koerakest kahe pihuga enda ees hoides. Jalaga nügis ta köögis pliidi kõrval vedelenud pappkarpi toa pole, sehkendas ühe käe vabaks ja otsis kapist suure vannilina karbi sisse pesaks. Koeralaps oli nii väsinud, et ei saanud arugi kui ta käest maha poetati. 
Öösel ärkas Joonatan nutuhalina peale. 
"Mida sa siin nüüd nutad, pole häda midagi..."
Varbad lirtsatasid paljal põrandal millegi sisse, mis mõned tunnid tagasi oli olnud piim ja sai. 
"Oh sind peletist küll," arvas mees pahuralt lärtsakat põrandalt koristades.
"Kombeid peab sulle õpetama," noomis ta unise häälega.
Ta tõstis pappkasti sängi kõrvale ja pistis voodiservale heites käe kasti sooja karvase niuksuva penilapse peale. 
Mõlemad jäid vakka.
"Rööbik. Ma panen su nimeks Rööbik"
Joonatanile tuli meelde, et ta ei olnud vaadanudki kas kastis magaja on poiss või tüdruk, 
Tühja sellest, Rööbik sobib mõlemal juhul, eks hommikul uurib. Praegu peab magama. Ei tea, kas tast hiirte peletamisel ka asja on? Naabri-Jeleenal olla kassil jälle pojad...










reede, 27. detsember 2024

Sinine



Alguses oli talv. 

Millegipärast arvatakse alati, et alguses peab olema kevad, see on sügavalt ekslik mõte, alati algab kõik talvega. Talv pühib lõuendi puhtaks, kõik mis terve aasta jooksul tehtud on, kaob.
Juhtub mõni lill eelmisel aastal olema liiga laiutav või vastupidi jääb taim kõigi poolt märkamata - vahet ei ole, talv annab kõigile võimaluse uuesti alustada. Sügis kustutab suure räpase vihmamärja kaltsuga kõik värvid ja talv krundib lõuendi uuesti.
Kevadel värvib pilt end ise uuesti.
Kaugel metsas hakkavad kasvama lilled. Sinililled, ülased, meelespead, pääsusilmad. Põdrakanep, ohakad, tõrvalilled ja kopsurohi teepervedes, maikellukeste helisev lõhn, karukellade kahune sumin.
Seal, kus keegi ei käi, metsa südame taga on maailma parim peidukoht. 
Seal kasvavad sinised päevalilled.
Juba alguses on nad erilised. Tärganud taim on tumesinine nagu mustikat söönud lapse keel või öötaevas helendavate pilvede vahel. Kasvades näitab lill kõiki sinise erinevaid varjundeid, merelainete hääle karva sinist, rukkipõlluna kahisevat rukilillesina, väikese tüdruku kilkamist täis taevasinise kleidi keerutamise sammupadina sinist. Kõik toonid, kõik hääled, mida sinine teeb on olemas. Kui me näeksime seda lille, ütleksime me, et enam ilusamat asja maailmas ei ole, temasse on koondunud kõigi unistuste ilu, aga me ei näe teda.
Tundub, et enamat ei saa tulla, rohkem siniseid toone maalimas ei ole.
Saab. Lill hakkab õitsema.
Kaugel metsas avaneb sinise päevalille sinine õis. Ses sinas on koos kõik, mis meile meenuks kui me mõtleksime sinisele värvile. Selge, et me mõtleme sinisest liiga vähe. Mis on esimene asi, mis sinisele mõeldes pähe tuleb? Taevas. Meri. Sinilill, rukkilill, meelespead, sulava lume sina, liblika tiiva serv, paabulinnu saba uudishimulikud silmad... Aga päevalillesinist ei tea keegi. 
Oi, ma unustasin. 
Ka päevalillesinist teab keegi. 
Suur paks sinine koiliblikas. Just siis kui päevalill oma õie avab ilmub kusagilt suurest tühjusest suur paks sinine koiliblikas. Kui me näeksime seda liblikat, ütleksime me, et on kole nagu öö, aga me ei näe teda ja nii ta elab kaugel metsas,  otse metsa südame taga, siniste päevalilledega samal välul.
"Hei, tere, paistab, et talv on jälle läbi saanud!"
"Nii armas on sind jälle näha, mõnikord sügisel näib, et..."
Sügisel. 
Esmakordselt sel aastal ütleb keegi sõna "sügis". Metsa kohin komistab, allikad muutuvad kohe kraad külmemaks, esimesed marjad tõmbavad puna põskedele. 
Kevad kaob silmapiiri taha, suve kurvid muutuvad nurgelisemaks. 
Sinine paks võdisev ja karvane koiliblikas venitab oma priske kere sinise imelise hapra päevalille õisiku keskele, õis vajub koiliblika rammusa tagumiku raskuse all näoga maa poole. Nektar tahab jagamist. Seemned peavad kasvama. 
Välule lendab keegi võõras. Temagi värvides leidub sinist. Laaneharakas, va lidrilind. 
"Milline lill, hämmastavalt ilus lill!" kätsatab ta alguses.
"Milline liblikas, erakordselt kole elukas!" plärtsatab ta järgmiseks, "kuidas sa sallid sellist oma läheduses?"
Ja kaob. Päägus viipab korraks tiivaga ja haihtub lagendikku ümbritseva metsa pimedusse.
Lill vangutab pead. Keegi ei ole talle kunagi öelnud, et ta on ilus. Ta ei teadnud, mida see tähendab. Koiliblikas kehitab tiibu. Tal ei ole aimugi, mida tähendab sõna "kole".
"Ära põe, ma armastan sind ikkagi!" ütleb koiliblikas murelikult. 
Sinine päevalill noogutab rõõmsalt. Ta juba peaaegu jõudis natuke muretsema hakata...