Unejutt nr3

 

Elas kord. 

Elas kord mammi, kellel oli mitu hobi. 

Ta armastas filmides pisikesi otsi teha.

Talle meeldis pannkooke küpsetada.

Ta armastas ringi tuuseldamise ajal kanda alati ühte kindlat kõrget kübarat

Tal oli lemmirott, keda ta kunagi üksi ei jätnud, isegi filmi vedas ta oma Larissakese kaasa.

Elas kord mammi kellel oli pisike saladus.

Tal oli eriline nõrkus võrksukkade kandmise vastu. 

Pika seeliku alt ei olnud niikuinii näha millised sukad mammil jalas olid, seega ei olnud tal vaja karta kellegi viltusi pilke või seljataga sosistamist. Lisaks ei ole vähemalt selle loo puhul tema salanõrkus üldse oluline, tilluke vürtsikas pliiatsijoon pildi tagaküljel, ei enamat.

Filmivõtete ajal oli mammiga sõbraks saanud kummalise väljanägemisega näitlejate paar. Hiidkõrvadega krokodill, kelle nimi oli Gena ja suurt kasvu roheline sell, kelle nimi oli Potsataja. Filmis mängis Potsataja krokodilli ja Gena Potsatajat, kuna närviline režissöör, kellel oli millegipärast keeruline r-tähte välja öelda, pudistas juba esimesel, prooviesinemiste päeval, et "Klokodilli välimus ei vasta Potsataja tüpaažile ja Potsataja välimus sobib suulepälaselt klokodilli lolli!"

Kuna tegu oli ikkagi väljaõppinud näitlejatega ei olnud ei Potsatajal ega krokodillil raske teineteist mängida. Kübaramoor mängis rohkem nagu iseennast ja Larissa oli lihtsalt külalisesineja. 

Film oli menukas, sellele tehti mitu järgnevat osa ja pärast esilinastusi kogunesid näitlejad Kübaramori korterisse järelpeole. Isegi režissöör kutsuti kaasa, küll ta oli õnnelik, sest iga kord küpsetas Kübaramoor pannkooke. Kübaramoori erilise retsepti järgi tehtud koogid olid väikesed, ümmargused ja krõbedate servadega. 

"Palun pane mulle taldlikusse see ümmalgune hästi klõbeda selvaga pannkook!" küsis režissöör iga natukese aja pärast ja kellelegi ei olnud kahju talle kooki anda. Juba pärast teise filmi esilinastust oli näha, et režissöör oli kopsakam kui enne ja neljanda filmi järelpeo alguses ei mahtunud režissöör enam Kübaramoori pisikesse Mustamäe kööki ära. Gena ja Potsataja istusid köögis ja nosisid vaikselt, aga režissöör laiutas elutoa diivanil.

Nii ta siis istus seal ja hõikas ikka ja jälle:

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki maasikamoosiga!"

Kübaramoor sügas taignakulbi varrega läbi seeliku võrksukkadest sügelevat kintsu ja viis taldriku koogiga tuppa: "Ole lahke!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki tiklikeedisega!"

"Aga palun!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki õunapüleega!"

"Miks mitte!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki pohlamoosiga!"

"Võta heaks!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki balbalissivahuga!"

"Head isu!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõb........

Magad juba?

Unejutt nr 2

 "Muumi...muumi...muu..."

Muumitroll oskas lugeda küll, lihtsalt need ajalehe pealkirja tähed olid nii keerdus, et kuidagi ei  saanud aru, mis täht nüüd järgmine oli.

"Ära rabista, kui pealkirja ei tule, siis loe lihtsalt uudis ette! Küllap kirjutavad midagi meie kohta, mis teine sõna ikka muumi- ga algab!"

Muumimamma oli vana rahu ise nagu ikka.

"Kuuendal novembril toimub kokkutulek ja tantsuõhtu, oodatud on kõik sugulased. Toitlustus vastuvõtjate poolt, pidu toimub Koledas Klubis"

Muumide kokkutulek! See tähendas, et nendesuguseid on veel, nad polegi üksi maailmas!

"Oi kui tore, ammu pole tantsida saanud!"

Muumipapa erutus oli mõnevõrra arusaamatu, ta ei olnud ju iial eriline tantsulõvi olnud.

"Tõesti ilus kutse," hakkas Muumimamma sõnasabast kinni. Erinevalt papast meeldis temale küll tantsida ja ega temagi ei olnud ju hea hulk aega jalga keerutamas käinud.

"Täna ongi kuues november," piidles Muumitroll kalendrit. 

Õhtune aeg oli niikuinii käes, nüüd läks kiireks. Õnneks ei olnud riietusega suuremat muret, Muumimamma kohendas põlle, Piripiiga tukka ja juba oldigi teel.

Kole Klubi oli tõesti kole. Väljastpoolt hõre ja seestpoolt hale, aga õnneks oli õhtu soe ja vähemalt katus oli pea kohal. Uksel ootasid neid kaks heledat kogu, kaugemalt vaadates oli justkui tegu väga lahjade muumidega, lähemale jõudes tekkisid ses osas kahtlused. 

"Miks nad niimoodi narmendavad?"

Seda küsis Muumimamma.

"Miks nad NII kõhnad on?"

Muumipapa ei osanud lahjasid muumisid oma maailma kuidagi mahutada,

"Neil on imelikud jalad," uuris Piripiiga.

"Küll on koledad ninad," nentis Muumitroll.

"Tere tulemast, kallid sugulased, tere tulemast! Millisest dünastiast teie pärit olete? Ramses? Hufu? või Snofru, tema liinist ei ole veel kedagi tulnud..?"

"Muumid oleme..."

Muumipapa hääles kõlas kõhklus.

"Muumid?"

Uksel seisja libistas näpuga üle nimekirja.

"Sellise nimega vaaraod mul siin kirjas pole... aga hea küll, astuge sisse, kõik on oodatud!"

Saal oli samasuguseid lahjasid muumisid täis. Või mis muumid...

"Muumiad, need on muumiad!" Piripiiga hääl oli päris kohkunud. 

"Tss, olge tasa, käituge viisakalt!"

Muumimamma oli mures. Kõige rohkem muretses ta, et lapsed oleksid viisakad, järjekorras teine oli vajadus Muumipapal silma peal hoida, et too pidulauda kohe tühjaks ei sööks ja siis tuli tüki tühja maa järel mõte, et kas pere peole, kuhu nad sattusid, ka üldse sobis.

Muumiad olid seevastu ülevoolavalt rõõmsad, eks nende hulka leiti iga natukese aja pärast jälle mõni uue dünastia esindaja, kõigi üle oli hea meel. Muumimammalt küsiti põnevusega millised olid need imelised palsameerimisvõtted mis ta volüüme nii uskumatult hästi vormis olid hoidnud, Piripiiga hele juuksetukk tekitas erutunud sädinat ja Muumitroll koos Muumipapaga talutati väledalt snäkilaua äärde. 

"Oi, andke andeks, meil siin on natuke lahja valik, aga näete, siin liual on Džoseri- aegne vinnutatud liha ja seal eemal Seti viljapotist pärit puder! Ärge unustage Menese proteiinipalasid!"

Kõik maitses omamoodi, aga mitte kehvasti. 

Muumimamma lähenes uudsete retseptide lootuses lauale. 

"Mis teil siin liual on? Ja tollel vaagnal?"

"See on Hatšepsuti hobune, kõrbetaimedega konserveeritud ja too on Ramsese kass," olid muumiad varmad oma saladusi jagama.

"Eee..." oli Muumimamma segaduses,

"Mida?" karjatas Piripiiga,

Muumipapa ja Muumitroll ei öelnud eriti midagi, neil oli tegemist, et suust välja köhitavat sööki mitte teiste pihta lennutada.

Nii, et see pidu ei olnudki muumide pidu. Sinna peole ei sobinud Muumiorust vist mitte keegi. 

Muumid pagesid peolt tulistjalu. Muumiad küll hõikasid neile järele "Kuhu nii kiiresti, kallid sugulased?" ja "Vahetame vähemalt püramiidide aadresse!", kuid muumidel ei olnud viisakusteks enam mahti. Joostes koju, voodisse ja silmad kõvasti kinni, et ootamatu kogemus endast välja magada. 

***

Maga nüüd sinagi, hea lugeja ja proovi mõni paha seik oma päevast unenägudesse kaotada!

Unejutt nr1

 Elas kord ämblik.

Oota, ära jookse nüüd kuhugi, ta oli pisike ämblik, üks pisemaid, kes su toas.... 

Hea küll, mitte sinu toas, selles teises toas ...teises majas ...teises linnas, täiesti teises riigis, hoopis teisel mandril elas. Hästi väike ämblik kes elas väga kaugel.

Kes ämblikul oli nimi ka? Muidugi oli, selle tillukese olendi nimi oli Opilia. On ju ilus nimi? Ämblik teadis, et tal on ilus nimi ja ühel imekaunil õhtul otsustas ta, et nii ilusa nimega olend peab igas mõttes hea välja nägema.

Mida sina teed, kui sa tahad eriti ilus olla? Muidugi, kõigepealt paned sa selga oma kõige ilusamad riided. Mõnel on selleks üks kindel kleit, mõni eelistab lipsu, on ka sellisid iludusi, kes kaunistavad end käekotiga mis on nii kallis, et sellesse ei sobi isegi odavama otsa pabertaskurätte panna ja on neid kes panevad selga nii kitsa auto, et sealt väljasaamise ajal peavad nad olema üksi kinnises garaažis, et piinlik poleks. Äärmisel juhul võib garaaži kutsuda ka päästeameti kutid, no kui ikka puusad kinni kiiluvad...

...oot, kuhu me jäimegi? Ahjaa, Opilia otsustas, et mitte ainult ta nimi ei pea ilus olema, vaid ilu võiks rohkem olla. Näiteks rõivad. Ah, et ämblikud ei kanna riideid? Ära ole nii kindel, sa ei ole maailma kõiki ämblikuid näinud! Tahad, näitan? Aa, olgu-olgu, Opilia, nagu sa tead, elas kaugel-kaugel. Täpsustan: kaugel-kaugel-kaugel.

Opiliale meeldisid saapad, ilusad lillelised saapad. Tal oli neid päris mitu paari. Pidigi olema, Opilial oli ikkagi kaheksa jalga, juba üheks korraks üksi läks neli paari saapaid üles. Need olid ilusad saapad ja iga kord kui Opilia saapad jalga tõmbas ja õue läks tundis ta end väga kaunina. Aga kuna saapad olid kallid ja jalgu, nagu teate, oli tal palju, muutus õues käimine Opilia jaoks natuke igavaks. Kõik tuttavad olid ta lillelisi jalavarje juba näinud ning enam ei pidanud keegi oluliseks õhata "oh kui ilus!" või pisut kadedalt uurida "mis maksid? Kust said?" Ilusolemise tunne muutus juba natuke liiga hõredaks.

Midagi pidi muutuma.

Opilia mõtles isegi korra päikeseprillide peale, aga silmi oli tal ka kaheksa ning kõrvade asemel kuulas ta ju jalgadega - kuhu need prillisangad küll panna? 

Äkki tuli Opiliale imeline mõte. Kübar! Tal oli ainult üks pea, seega piisas ühest kübarast ning ta võis end veelgi ilusamana tunda! Kübarapood, siit ta tuleb!

Pood kuhu Opilia läks nägi välja nagu unistus. Erinevad kübarad katsid seinu ja seal, kus kübarariiuleid ei olnud särasid peeglid. Kübaraid oli igale maitsele: laia äärega ja kitsa äärega, sulgedega ja lipsudega, lillelisi ja ühevärvilisi. Oli viltkübaraid ja õlgkübaraid, paelaga lõua alt seotavaid ja juuksenõelaga soengu külge kinnitatavaid.

Opilia ei osanud kohe Seda Õiget Kübarat leida. Tuli hakata järjest peakatteid proovima, mis muud.

Esimene kübar oli punane, õhuke ja kerge.

Liiga õhuke.

Teine kübar oli kollane, kitsa äärega ja madal.

Liiga kitsa äärega.

Kolmas kübar oli laia paelaga, õlgedest ja krabisev.

Liiga krabisev.

Neljas kübar oli triibuline, pitsiline ja habras.

Liiga triibuline.

(Kas hakkad juba uniseks jääma?)

Viies kübar oli soliidne, jäik ja tume.

Liiga jäik.

Kuues kübar oli ruuduline, pehme ja pärlitega.

Liiga pehme.

Seitsmes kübar oli......,......

Head ööd!

Kreeta reis XIII

 

by W

11. päev (10.09.24)

Viimane päev, teisipäev.

Lend väljus alles peale üheksat õhtul, nii et üritasime siis teha väikese diili, et äkki saaksime oma koobast nii kaheni päeval kasutada. Kaheni põhjusel, et meil oli Heraklioni lähistel veel üks asi ajamata. Vastuseks saime kindla keeldumise. Keegi juba sügelevat, kohver näpus, et meie “koju” sisse kolida. Lohutuseks saime baarist paar tasuta keeksilõiku. Millega me midagi tarka peale hakata ei osanud, sest enesegi toidujäägid oli vaja pintsli pista. Ja üleüldse, kes, krt, sööb keeksi? Peale Maaka ja sipelgate?

Seal lehtede vahel on keegi

Pakkimine oli omaette teema: kõik suveniirid ja kohalikud tooted, mida tegelikult ei olnudki ju üüratult palju, oli vaja kusagile toppida.
Kuni mina terrassil toidujääkidega maadlesin, kadus Maakas tuppa, oma Kreeta eksistentsi jälgi likvideerima. Ja siis järsku - toast kostab kolin, selline kahtlane, nagu keegi prooviks mööblit lahti võtta või midagi muud väga elutähtsat teha. No see mööbel seal ei olnud küll kaasavõtmist väärt.
Hõikasin: “Mida sa seal teed?”
Vastuseks tuli mingi arusaamatu nohisev repliik.
Küsisin veel korra, sest noh, mis asja – mina selle sini-oranži mööbliga küll kusagile ei lähe, Santorini kitšmaalist rääkimata.
Seekordseks vastuseks kostis röögatus: „Alukaid panen jalga.“

Mulle lõi nagu kohale, et see ongi siis see lõpp. Sest sel kellaajal peaks ta ujumistrikood selga panema, et ranna poole kapata. Kui alukad on Kreetal kell 9 jalas, siis ei ole siin enam midagi arutada. Tundsin, kuidas kogu puhkus mu silme eest läbi jooksis.
Läksin pakkisin selle peale ka oma asjad, ja mõned Maaka omad, mis ripakil olid, ja seejärel tõmbasimegi kotirihmad õlgadele ja suundusime, peale võtme ja kallihinnalise konditsioneeripuldi tagastamist, liinibussi peatusesse.

Malias oli palju igat masti romusõidukeid, täiesti liikuvaid

Veel Väga Kuulsaid Varemeid - Knossos

Bussisõit Heraklioni? No see oli liiga lihtne, sest bussiga saab otse lennujaama ja lennujaamadesse saab oma kola hoiule jätta. Et seda põrgukuumuses Knossose varemetesse, ühte Kreeta suurimasse turismimagnetisse, mitte kaasa tassida. Otsustasime usaldavad olla ja jätsimegi seljakotid hoidu, lootuses need õhtul tagasi saada.

Keskjaama ringristmik

Lennujaamast hüppasime järgmisse bussi, neid käib seal palju ja tihti, ja sõitsime nn keskjaama, mis oli otsustanud paikneda ümber puu, ringristmikuna. Kus valitses täielik anarhia. Eestis lõppeks selline liiklemine massikakluste, kiirabi, politsei, eripuhastusbrigaadide, ohtrate sotsmeedia videote ja poliitilise skandaaliga. Püüdsime leida õiget bussipeatust. Igal ringtee neljal suunal oli vähemalt üks peatuse märk. Käisime need peatused läbi, nõrgudes lisaks higile nüüd ka igast poorist voolavast adrenaliinist kõikide nende busside, autode ja mopeedide vahel tuiates. Viimaks rahuldusime ühe peatusetablooga, mis Knossosele vihjas. Kreeka tähtedega muidugi.

Vähem kui poole tunni pärast leidsime end juba Knossose väravatest.

Seal nad siis olid. Labürindid, kus kunagi jalutas härgmees ja terve hulk segaseid preestreid. Sambad vaevu püsti, ülerahvastatud, iga nööriga piiramata müürijupi peal turist, kõik telefonikaameratega ja napakas eufoorias. Theseus kaevaks end hauast välja, kui teaks, et tema uhked sambad on nüüd tuhandete selfie-hullude Instagrami taustaks.

Kõik oli kuum ja tolm täitis ninasõõrmed. Nagu oleks igapäeva tööle sattunud. Peale tööd ma nuuskan tolmu ja mulda. Päike küttis nii, et uitasime seal nagu läbi udu. Maakale need kiviväljad ja renoveeritud värvilised sambad vist isegi imponeerisid, aga mina vaatasin juba peale tundi kolamist silmanurgast, kust kõige kiiremini väravateni tagasi saaks. Ajalugu või mitte, aga kõiki neid Kreeta suursuguseid tähtsaid kive ei jõua nagunii ükshaaval läbi katsuda ega üle lugeda.
Bussipeatuse vee- ja piletimüüja otsustas meiega soome keeles suhelda.

Heraklionis

Knossose tolmuväljad ja vanakivide virrvarr selja taha jäetud, põrutasime tagasi Heraklioni suunas. Ikka samane „keskjaam”. Aega lennuni veel oli.

Viisakuse mõttes andsime reisiesindajale teada, et meid ei ole mõtet seal Malias oodata ega otsida, sest me veel mäletame, kuidas me siia Kreetale sattusime ja oskame sinna alguspunkti ise tagasi minna.

Hulkusime siis mööda Heraklioni tänavaid, kõikudes antiigi ja tänapäeva vahel, kuni sattusime taas täisturistikasse. Tränimüügitänavasse, noh.
Ja siis… Maakas! Ta sihtis kohe varsti mingit käekotti. Ja tegi kiire otsuse - temal on just seda ja just kohe vaja! Muidugi olin ma esimese hooga kohutavalt kriitiline, sest ta on liiga impulsiivne ja no kui palju mutikraami võib üks inimene kokku osta?! Aga, oh imet, seekord Maakas üllatas – oli silma peale pannud täitsa normaalsele inimese kotile. Sinakas, kergelt robustne ja mitte ükski vihje pitsidele või kitšidele. Kiitsin üle pika aja ühe tema valiku kohe heaks.

Peale seda erilist sündmust, ehk maitsemeelte kompromissi avastamist, leidsime end süüa otsimast. Mitte, et kõht oleks tühi olnud, aga oli teadmine, et täna enam süüa ei saa. Kui lennukitoitlustuse võimalused, mida parem väldiks, kõrvale jätta.

Heraklionis ringi tatsates on rahuliku söögikoha leidmine sama lihtne kui pokkerimängus royal flushi kokkusaamine. Alguses, süütult tänaval väljas olevatesse menüüdesse süvenedes, vaatasime neid kirjeid nagu oleksime vabade valikutega inimesed.
Aga ei.
Kohe kui silm oli ühel menüül peatunud, kui sedagi jõudis, lendas sisseviskaja ligi nagu kiskja, kes su verd - ei, raha - juba kaugelt haistis. Terve pataljon viisakaid, kuid veidi liiga lähedale trügivaid tegelasi hakkas „meie majahitti” pähe määrima.
Igale roale käis juurde nende silmis justkui lühiloeng, täis ülivõrdeid: „See kalmaar on otse kaluri paadist! Salat on päikesest ja Kreetast läbi imbunud! Kui sa meie kööki ei proovi, siis sa ei tea Kreeta hingest midagi! ”
... ja sa tunned, kuidas sulle üritatakse müüa kui mingile välissaatkonna esindajale, kes on sajapealise delegatsiooni külastust kokku leppimas. Košmaar kui sa lihtsalt mingit pisikest ampsu tahad. Ja seda veel ise rahus valida.

Ühel hetkel, pärast umbes viit sellist diplomaatilist kohtumist, maandusime kusagil eemal, tagasihoidlikus nurgakohas, kus kedagi ega midagi lisaks menüüle õues ei olnud. Paradiis!
Pidime ise sisse minema, olles otsustanud, et peale friikate ja külma õlle me nagunii midagi ses kuumuses manustada ei suuda.
4.- € friikate portsjonid, erinevate kastmelisanditega, osutusid taas pehmelt öeldes monumentaalseteks. Vabalt oleks võinud selle kuhja ühes taldrikuga merre pista, lipu sinna otsa susata ja siis selle kupatuse iseseisvaks riigiks nimetada.
Mina pistsin oma taldrikutäie rahumeeli nahka ega pidanudki see kord Maaka taldrikut kuigi kaua üle prillide jõllitama ega rahutult nihelema hakkama. Et noh, miks mitte kõike head ikka endale saada kui see tundub kuidagi ripakile jäävat... Maakas oli minu toiduutiili funktsiooniga juba harjunud ning lükkas kolmveerand oma portsjonit mulle mõistvalt nina alla. Aga isegi minust jäi paar armetut friikartuliriba sinna taldrikule vedelema.

Lõpp

Läksime pisut enne kuute lennujaama, sest juba 18:01 oleks pidanud pagasi hoiustamise eest topelt maksma. Ja siis istusime paar tundi pinkidel nagu mannetud kaktused. Vahepeal ka õues, et ikka veel viimast Kreeta tulist õhku sisse ahmida.

Kui viimaks midagi juhtuma hakkas, ehk sai ootealale edasi liigutud, oli kell selline, et päikegi hakkas kusagile ära kukkuma.
Väljuvate lendude pool, võrreldes saabuvatega, oli täitsa aktsepteeritav. Isegi WC-s sai käia nii et jalad kuivaks jäid ja ihukarvad särki seljast ära kergitada ei ähvardanud.
Aga pool liitrit mullivett maksis 3.50, tavaline endiselt 0.50, nii et läksime kompromissidele.

Jõudsime siis viimaks ka lennukisse ja vajusime sügavale istmetesse, reisi vintsutustest täiesti räsitud.
Järsku pööras meie ees istuv naisteravas pead kui kassikakk ja vahtis mind. Taipasin, et kogu see tore jutt, millega me lisaks üksteisele ka ülejäänud reisiseltskonda kostitanud olime, ei ole enam meie kahe omavaheline lõbustus. Ei, inimesed kuulevad, ja õudusega taipasin, et saavad ka aru!
Lülitasime endeid ühes telefonidega lennurežiimile.

Väsimus oli tõepoolest ropp. Silmad lahti ei püsinud; mootorimüra ja siblivate kaasreisjate hääled torkasid kõrvu 3D helivormis, mis võpatama pani ning sundasend muutus iga minutiga piinarikkamaks. See krdi lennukiiste on ilmselt spetsiaalselt disainitud, et imeda inimesest viimane energiaraas, tahtejõud ja panna teda end tundma kui vaal, keda üritatakse plekist sardiinikarpi suruda.
Oletasin, et lihtsalt püsti tõusta ja vahekäiku seista, nagu trammis, oleks äkki pisut kummaline, nii et läksin seisin siis veidi WC ukse taga. Tühja WC ukse taga.

Kui Tallinna lõpuks maandusime, tuigerdasime välja nagu 10 ööpäeva kestnud festivalilt lahkujad ja uberdasime hotelli, millele eelmine nädal meedias lutikahoiatus anti. Noh, meie lutikaid ega ka kedagi teist oma toas ei kohanud. Võib-olla seetõttu, et pea vaevu patja puutumas, kustusime mõlemad nagu maapiirkondade majapidamiste tuled sügistormis.

Varahommik oli jahe ja vihmane.
Uberdasime Balti jaama ja läksime laiali. Maakas tormas rongi justkui oleks see Valge Laev ja mina samas stiilis R-kioskisse. Sest... päris oakohv, millest olin viimased 12 päeva ainult und näinud. Hankisin selle musta võlujoogi ja see esimene kõrvetav lonks ... tõeline gurmee! Läksin oma kohvitopsiga perroonile ja lihtsalt seisin ja lonksasin seal, taustaks kõige ehtsam jahe kodumaine vihmasabin, niiskus ja hommikuselt mornid jopedes kaasmaalased, kes silmanurgast mu sandaale kõõritasid.  

Kaamose lisa:

Knossosega seoses tuli meelde, et kui paar päeva enne nägime värskelt korjatud kübarate müügilette, päev enne Knossose külastamist värske viljaga kübarapuud, siis Knossoses oli võimalik vaadelda kübarate istutamise peent kunsti.

  W lisa:

... järgmisel reisil või enne seda hangime ise ka normaalsed peakatted. Sest Maaka oma on liiga raske ja mutikübar ja minu oma on ... arvake ära - must. Ja sobib pigem Eestis seenel ja kalal käimiseks. 

See, millal me kalale läheme, oleneb rohkem Kaamosest.

Kreeta reis XII

by W

9. ja 10. päev (08. ja 09.09.24)

Pühapäeval ja esmaspäeval sai selline minimalistlik tegutsemisviis ehk päriselt puhkamine kohe erilise hoo sisse. Kui muidu tuli päeva peale ikka mõni kultuurivisiit või avastus ära, siis nüüd saime hakkama nii, et sisuliselt midagi ei teinud. Kui meres käimist, basseinis solberdamist ja Malia tänavatel hulkumist mitte arvestada, sest veeprotseduurid on lõunamaa reisi kohustuslik igapäevane osa.

Suurimad sündmused pühapäeval

Esmalt, et Katkine Kass oli järsku õhtuni kadunud. Mure kasvas, sest poleks meie tema puudumist märganud, kes siis üldse oleks? Või kes edaspidi... Õnneks oli kass õhtuks “kodus”ja sai oma sõimu ja kuivikud kätte.

Teiseks. Suurejooneline köögiviljadega kanakarri hotelliköögis. Kartulitega. Maakas muidugi seisis kõrval ja pidas loengut, et ta ütles juba ammu, et karrit võib ka kartuliga süüa. Nimelt, kunagi, sain ma oma piiratud maailmavaates, Maaka kartuli-karri peale sellise šoki, et ta vedas oma ostetud kartulid väljamaalt koju, sest toitu ei ole viisakas raisata.
Ja karrikastet võib isegi tatra ja makaronidega süüa. Tean ma tänasel päeval, olles veidi arenenud.

Korralik eestlane ei hülga sousti ja kartulit

Miskipärast oli Maakas mind sel päeval jälle valget särki kandma sundinud. Ma ei tea, mis teema tal sellega on. Kui tahta kedagi, kes on alati üleni valges, siis meil Eestis on selleks üks kultuuri ja kunstiajaloo korüfee ju täitsa olemas. 
Sest minu puhul - no kaua sa ikka valge ja ilus püsid, kui sousti sööd? Ja Maakas teab, et ilma toiduplekkideta ma päeva üle ei ela. Peale lõunat ilutses just parajas mõõdus karriplekk mu kõhul nagu mingi trofee. Ja ma ei vahetanud särki põhimõtte pärast. Avaldusena, et valgeid riideid ja mind ei ole siiski mõttet üksteisele nii lähedale lasta. Mustalt särgilt ei oleks peale lihtsalt märja WC-paberiga üle tõmbamist eriti midagi välja paistnud.

Kolmandaks – kuna me oleme väga primitiivsed ja toidukesksed inimesed, lapsest saati iga päev sööma harjunud, headel päevadel lausa mitu korda, siis tekkis meil õhtul, peale ujumist, paanika, et reis saab läbi ja kohustuslik gyro(s) on meil veel proovimata.
Otsustasime lihtsama vastupanu teed minna ja Wolti appi võtta. Mõtlesime, et saab kiirelt ja mugavalt, pluss oli ju paar promokoodigi varuks. Aga mida pole, seda pole! Restoranid hõivatud ja Wolt ise nagu uppuv laev, ei vastuseid ega midagi.
Vahepeal hakkas päris hirm: mis siis, kui jäämegi gyrosest ilma? See oli selline eksistentsiaalne kriis, mis nõudis otsustavat tegutsemist. Gyrost proovimata me Kreekast ei lahku! Ja nii me keskööl kiirtoidukohta kruiisisimegi, lootuses see unistustest kaduma hakkav roog kätte saada.

Wolti apist me seda kohta ei leidnud

Üllatus-üllatus, vaevu 400m meie majutusest oli öine toiduporno värk. Kus olime pea ainsad külastajad. OK, 2 oli veel, aga need olid oma noosi juba kätte saanud. Ukse taga molutanud teenindajad kustutasid oma konid tuhatoosi, tõusid püsti ja saime kiire privaatteeninduse.
„Kreeta autentika” ehk gyro(s): pitasse mässitud souvlaki tilgakese tzatziki, tilgakese ketšupi, tomatite, punase sibula ja hunniku vettinud friikatega. Aga mis peamine: kuue eurosed portsjonid olid hiiglaslikud. Kaugelt suuremad kui minu (hommiku)söögid.

Erilist kriitikat ei oska teha, aga teist korda ostma ei kipu

Vedasime saagi „koju” ja asusime manustama. Kusagil poole peal hakkasid mõlemal silmad krilli minema ja otsustasime alla anda ning voodisse ägisema roomata. Vähemasti homse hommikusöögi osas ei olnud muret.

Suurimad sündmused esmaspäeval

Esmaspäeva hommik algas nagu õudusunenägu.
Reisi eelviimane päev ja juba sellest teadmisest, et homme õhtul peab lennukile minema, vajus kogu maailm kokku nagu ahjusoe fondant Gordon Ramsay pilgu all. Isegi Kreeta päike varjus lõunani pilve taga.
Otsisime mingit paganama loogikat, et eluga kuidagi edasi minna, aga esialgu ei tulnud hästi välja. Maakas oli morn ja rääkist pidevalt „viimastest”. Viimastest kordadest seda palmi näha või selles rannas vette minna või Chalkiadakisest neid kalleid erilisi Kreeta tomateid osta. Õhus oli selline südantlõhestav mõttetuse tunne, mis ütles vaid seda, et kolmapäeval saab päris kodus ametlikult tühja pilguga seina vahtida.

Kübarapuu - vili tundub pisut üleküps

Meri oli jälle raevukas ja heitis meid kaldale kui kehvasti rullitud sushi, mis isegi kaladele ei kõlvanud.
Kui Maakas reisi esimestel päevadel imestas, et kuidas neil migrantidel Vahemeres soolvette uppuda annab, siis nüüd vaatasime mõlemad, et tulema saime. Sihuke laine lööb sapi- ja neerukivid ka operatsioonita välja kui neid olema peaks. 

Võtsime siis suuna hoopis linna, pisut kaugematele „turistitänavatele”. Et teha viimane meeleheitlik pingutus suveniiride soetamise näol. See on nagu mingi reisi püha rituaal, et ostad kokku kraami, mida pärast pereliikmetele või tuttavatele jagad ja siis osa veel kodus sahtlisse paned ja unustad. Kunagi sahtlit avades tuleb meelde „ahjaa, Kreetal käisime ju!”

Suveniiripoed olid täis igasugu kraami: külmikumagnetid, oliivitooted kreemist õlini, kohalik alkohol, mis ilmselt paneb kuuks ajaks võbisema, ja maiustusi, mis kõik umbes nelja kilo tuhksuhkru sisse uputatud.
Ostsin kohusetundlikult kaasa erinevaid maitseaineid, minipudelites alkoholi ja paar karpi jõledaid Kreeta piltidega maiustusi, paki oliive ja ... rohkem ei osanud nagu midagi haarata. Maakas oli suhtumisega „ vahet pole, võtame kõike, millest vähegi võõras aroom õhkub”. Mõtlesin taas käsipagasi võimalustele...

Natuke rõdu kaunistavat floorat kulub ikka ära

Kaugelt peale seda kui päikene oli oma õhtuse hüvastijätuga maha saanud, tegime külaskäigu Malia kohalikku sex shoppi. Veel suveniire! Praktilistel põhjustel muidugi. Seal ukse taga olid nimelt müügil rahvuslike motiividega rannarätikud, täiesti ebatavaliselt soodsa hinnaga. 7.99 €. Mujal olime näinud hindu 9.99 – 29.99 €.

Aga ukse tagant rätikute haaramise ja maksmisega asi ei piirdunud. Ühel hetkel oli Maakas seletamatutel põhjustel leti taga, kus asus ka mõõdulint ja õmblusmasin ja mingid lateksribad kõrval põrandal.
„No p*se, mina siin küll endale midagi ise omal vabal tahtel õmmelda ei lase!” mõtlesin hirmuga.
Ja Maakas, ilmselt taibates, et ta mingi lateksikuhja, nagu Rootsi kartulitega, kodumaale reisida ei soovi, tuli sealt ka õnneks ära. Mina aga kokutasin veel pool teed koju.

Noor banaan hotelli aias

Pakkimise otsustasime jätta järgmiseks hommikuks. 

Prügisõjad lokaalsel tasandil

 
by W

Noh, ma ei ole nii naiivne, et arvaks, et prügi sorteerimine meid kõiki õudsest surma suremisest päästaks ja Tasmaania tiiger ja mammut jälle välja ilmuks. Või et imelikud ilmastikunähtused kaoksid. 

Aga.
Esiteks ei ole seda raske teha.
Ja teiseks, asjad, nagu harjumuste muutumine, algavad kusagilt. Väikselt ja vaikselt.
Ilmselt kusagilt mujalt kui minu kortermaja prügikastidest. 

Koperdan mina siis poodi minnes prügikastide juurde 3 kotti käes. Olme-, bio- ja klaas/pakend prügi. Paberit mul eriti ei teki.
Ja taban siis bioprügikonteineri juurest vanaproua, kes oma kardulakoored kilekotis konteinerisse saadab. Samasuguste kilekottide juurde. 

Kuna ma ei ole viimased paar päeva just eriti heas tujus, siis tundsin, et ei saa silma kinni pigistada - siin saab õigustatult tüli käima tõmmata!
Et noh, kus on austus looduse vastu, kus on meie vastutustundlikud ja rohelised tulevikuplaanid?

Seletasin kannatlikult, et sinna kasti käivad vaid asjad, mis komposteeruvad ja proua tundus isegi juba aru saavat, kuid siis rikkus kogu Püha Ürituse järgmine vanamutt. Too oli juba teisest puust. Või pigem samast materjalist, mis tema arvates kompostikõlbulik sätendav kastekann.

Ja mõistlikust  prouast sai ka järsku tige vanamutt. Neid oli juba kaks ja kohe kombineerus minu vastane korralik vanakooli sõjaplaan. 

"No mida mina hakkan siin mäkerdama, nagunii läheb ühte autosse!"
"Autodel on tegelikult eraldi kambrid bioprügi jaoks, ühte autosse, aga ikkagi eraldi lähevad."
"Kas ma pean sinu arvates oma ühetoalisse korterisse prügimäe tegema või, kõikide nende prügikastide jaoks?"

Mooril oli selline metalne pilk ja ähvardav toon, et hetkel kui ta loobus oma teraskastekannu komposteerimisest, tekkis mul hirm, et ta hakkab mind selle asjandusega, enne õigesse kasti viskamist, ribadeks riivima. Teine tädi läks ka sellist nägu, et kohe saan vihmavarjuga üle küüru. Ja see oli selline suur sinine vihmavari, mida kokkupanduna ka jalutuskepina saab kasutada. 

Kuna ma ei teadnud, kuhu kasti see vihmavari peale puruks peksmist rändaks, otsustasin kapituleeruda. 

Peeter nõukogude armeest

 Ma töötan ühes ruumis inimestega kes mulle isegi meeldivad. Neid inimesi ei ole palju, kellega ma leplikult samas ruumis töötada jaksaksin. No olgu, võibolla on neid palju kuid ma ei armasta inimesi niipalju, et toredaid tüüpe otsida. seega jõudsime mu praeguse itku põhiteema juurde ehk siis... inimesed.

 Ma olen nüüd päevi jälginud kahe koos töötava inimese omavahelist dünaamikat. Ei, nad ei ole kolleegid minuga samast toast, lihtsalt kord päevas olen mina nendega samas toas. 

Mulle näib, et üks neist ei pea teisest eriti. Sööklatädid (daah, mõlemad minust kindlasti nooremad). Kui kokatädi, kelle kohustuste hulka reeglina kuulub ka toidu müük juhtumisi leti tagant ära on ja köögitädi peab ostjatele toitu taldrikusse panema, käib see olekuga "oeh, ma pean JÄLLE teise tööd tegema!", kui kokatädi poole rähklemise pealt välja ilmub lärtsatab viimane tangitav taldrik letile ja köögitädi haihtub podinal. Nagu pahur siil ja ringutav kass - kokatädi võtab tegevuse ulmerahulikult üle. 

Oi ma olen neile sellise loo juba seljataha mõtelnud, et õudne.  Kes kellega käinud on ja kus kellegi kohta midagi öeldud on.

Tegelikult kehtib siin kindlasti Ockhami printsiip ja seletus on lihtsaim: ma olen kõigest valesti aru saanud, tegu on lihtsalt temperamendi erinevusega ja suhted nende kahe vahel on tegelikult soojad ja sumedad.

Ah, see oleks ju nii igav. Las minu peas käib raevukas ladinajärvamaa seebikas.

Inimesed. 

Kontoris oli aegade alguses kaks inimest. Mu kolleeg, kes on vaikne ja muhe mees, temaga koos võib päev otsa vaikida ja mina. 

Laudu on siin rohkem, aeg-ajalt oli siin mõned külalised, kes vajasid töölauda ajutiselt.

Mõnus vaikne koobas.

Nüüd on kontoris rohkem rahvast. Nagu juba mainisin, on kõik uustulnukad toredad. 

Aga ma olen hakanud tegema seda, mida panin kodus tähele ajal kui olin abielus ja kui ma hiljem oma emaga kodu jagasin - ma tahan tekitada asjadest barjääri. Kuhi träna kusagil, mis oleks nagu kujuteldav sein minu ja teiste vahel. Kodus oli selleks tool-nagi, kontoris kasvõi patakas pabereid.

Ma olen müüriehituse eskaleerumise vältimisega praegu toime tulnud, isegi olen sundinud end koristama asju, millest mul on tegelikult ükskõik, kuid jah, see pagana omaruum,  piiride märgistamine. Ma näen selle teemaga vaeva.

Aga ma loen päevi.

Ma olen seesama Peeter, kes tädi Milda sünnipäevaõnnitluses Vikerraadios märgitakse eraldi ära: "...õnnitlevad kõik sugulased ja tuttavad välja arvatud Peeter nõukogude armeest!"

Hajameelsuse kõrgpilotaaž

 
by W

Ärkan siis vabal päeval. Liiga vara nagu ikka, aga mõte klaar ja selge, et mida kõike ma selle päevaga teen. Seejärel lähen õue ja teen oma ringi. Suur elektrooniline kell kooli küljes näitab endiselt tund valet aega. Ei midagi muud erilist. 

Aga vot tuppa tagasi tulles hakkab lugu pihta. 

Jope nagisse, jalatsid nurka, sussid jalga ja ... prillid. Jah, prillid. Ilusti eest ja esikukapile. Kes see muidu nii teeb? Pole ju mingit päeva alguse teemat, et "noh, aitab sellest nägemisest ja vaatamisest tänaseks". 

Võiks arvata, et sellest sai nagu õppetund ja inimene õpib oma vigadest. 

Aga EI. 

Päeva teises pooles tuleb jälle see sama rituaal. Olen vaikselt toimetamas, kui tekib vajadus WC-sse minna. Ja mis ma enne teen? Panen jälle prillid ära. Esikukapile. Jälle!

No privaatne asi ja ala küll, see WC, ega seal midagi väga vaadata ei olegi, aga ... 

Seni, kuni seal privaatsuses pükse jalga ei unusta, on vist siiski kõik korras. 

Aeg

 Täna kuulsin raadiost endise klassivenna häält. Ikka sama hääl, ikka põristab ja kõneleb üsna kõrge häälega. Mõned head aastad pole ma tema toimetamisi tähele pannud, nüüd võtsin teda guugeldada.

Püha pe...püss, ta on juba paar aastat tagasi Prillitoosiga pireke koostööd teinud. Prillitoosile... Kunas ta  sellesse ikka sai? 

Ja välimus. Vana. Vana nagu ma isegi, aga mul on see transformeerumine ju aastaid aega võtnud, kuidas tema nüüd siis nii äkki?

Aeg sahiseb nagu liiv liivakellas, tolle saaks veel ümber keerata, päriselus nii ei saa. Eile sai läbi, täna on otsas, homme on uus täna ja praegune täna on saanud eilseks. Kalender on kolm kuud puutumata, mul on august veel läbi elamata, aga näe - pesukaitsmeid läheb juba mitmes pakk. Ainus asi peale vererõhutablettide, mille abil aja kulg teadvusesse jõuab.

Kõik voolab allapoole. Põsed, seelikute pikkused, rinnad. 

Ükskord tuleb maa vastu. 

Aga ega minek siis veel läbi pole. 

Edasi, maa alla!