Esmaspäev, 20. mai (Monte 3)

By W

Ärkasin 5 hommikul nagu ikka. Õigemini magasin sisse, sest Eestis oli kell 6.
Otsustasin ümbrusega tutvuda. Keerasin apartmendi ukse väljudes lukku, kuid õues avastasin, et rõdude all ei ole batuute ja ronisin ukse lahti keeramiseks üles tagasi. Kolmandale korrusele. Et Maakas tulekahju korral end vigaseks hüppama ei peaks. Kuigi kipsi ja ratastooli korral saab ühes saatjaga hüvesid, mida meil hiljem vaja oleks läinud. Aga ma ei teadnud seda vajadust ette.

Elu Montenegros algab vara, enne kuute. Tänavate koristamine, rohkete pagariäride juba avatud uksed, tööle ruttavad inimesed ja üks mitte nii ruttav onu rihmastamata kääbuskitsega. Ja siis on veel brigadiri olekuga kõike jälgivad (tänava)kassid.
Loomad on Montenegros hästi koheldud ja inimsõbralikud. Siin-seal on toidu- ja veekausse.

Olles stateegilised toidu ja kohviautomaatidega punktid tuvastanud, pöördusin „koju” tagasi ja rikastasin eelmisel päeval üle jäänud spagette munapudru ja tšillikrõpsudega. Munad olime vist eelneval õhtul tanklast hankinud. Üle viie aastased inimesed vajavad taoliste asjade söömiseks julgust. Me saime taas hakkama ning võtsime täis kõhuga ette retke kell 7.30 avatud Mega Marketisse. Montes on kõik kauplused super, mega ja „hiper,” isegi kui mõõtmed ja sortiment R-Kioskile alla jäävad. Olles teadlikud, et poed on suletud ka teisipäeval, iseseisvuspäev, lohistasime omale korraliku saagi koopasse. Igast poes müüdavast asjast ühe või midagi sinna kanti. Ühtegi tšillit seal paraku ei müüdud. Ja küüslaugu unustas Maakas. Meelega.

Tuletasin Maakale meelde, et meil on vaba päev, mis näeb ette vaid Budvaga tutvumist.
Et Maakas on leppinud minu maniakaalsete planeerimistega, õigemini ta isegi ei süvene, siis otsustasime mööda rannaäärset Budva vanalinna suunduda.
Näitasin talle uuesti tänavamüügis pakutavaid kübaraid ning ta soetaski omale ühe!

Mööda rannaäärt Budva vanalinna poole

Budva vanalinn on tõesti vana linn, ühes linnamüüriga, pärit Veneetsia ajast (1420–1797). Ülikitsaste tänavatega kindluslinn. Sinna kolides on vaja kas IKEA tellimust või hunnik puitlaudu, mida pärast korteris mööbliks töödelda.

Kohvik Budva vanalinnas

Linnamüüril patseerimise eest küsitakse 2.- €. Mis on hea, sest me kohtusime alla meetri laiusel müüril vaid üksikute inimestega. Vaimusilmas hakkasin kartma müüri lõpust tulevaid USA turiste, kes massiga seljas nühivad ja võibolla kogemata üle kiviseina lükkavad... Neid ei olnud ega tulnud.

Budva vanalinna linnamüür

Maaka vanalinna absoluutne tipphetk saabus suveniiripoe ukse ees. Ta silmas üht riidest kotti, millel oli kujutatud kahtlaselt väljavenitatud konn ning kirjas, et vanaemasid ja konnasid ei tohi segamini ajada või midagi sellist. Suures vaimustuse jättis ta kotipoe müüale ca 30% tippi. Kübar ja kott? Järgmine on kingad ja juveelid, mõtlesin, aga ei öelnud. Õnneks. Sest ma oleks eksinud.

Vaade Budva vanalinna linnamüürilt

Vanalinnast väljudes silmasime pitsakioskit ja jäime korraks vaateakent seirama. Järsku ütles keegi puhtas eesti keeles, et „see on jumala hea, suur lõik on ainult 3.- eurot!”. Võpatasime Maakaga mõlemad ning vaatasime, et tulema saime, ilma igasuguse pitsata.

„Koju” jõudes toitusime rõdul vahelduseks kanast, salatist, kohalikust saiast ja veinist; Vahemere värk. Tiramisu jäätiseni me ei jõudnud.
Seejärel vaatasime hulgi krimidokke ja lühiõudukaid. Maakas sai teada, mida pakub minu teleriga ühendatud YouTube, kuid jah, ma taipasin ka ise, et ma olen üheülbaline ja lapik kui lestakala. Veri ja börs. Nagu neil kahel üldse vahet oleks.

Hoiatasin, et homme on tihedam programm, Kotor ja paadireis ja puha ning lugesime päeva lõppenuks. 

Nõidkapteni needus

 

 Ühel meie teatripundi liikmel on lastekaitsepäeval sünnipäev, sel aastal tähistasime seda vanainimeste ühiskülastusega lastelavastuse esietendusele. Tegime sünnipäevalapse arvel labaseid nalju, vaatasime pisikese kõhedusega etendusküüni eksterjööri ja tegime titenäod pähe ning pugesime teatrisse.

Hoone oli nagu kaloss. Väljast kole, seest suveetenduse kohta päris mugav. Minu maainimese nina tundis natuke hallitanud põhu lõhna, selgus, et alles hiljuti oligi hoone olnud põhku täis. Jaa, maakat juba ei peta.

Peab tunnistama, et minu jaoks oli näidendi sisu alguses nagu mikseriga kokkulastud smuuti, raske oli sündmuste jada sirgeks tõmmata. Pärast pisikest pingutust tulin siiski toime. Näis, et kohal olnud lastele see nii raske ei olnud või oli nende jaoks tähtis visuaal ise - mereröövlilaev, mõõgad, purjed. 

Esimese vaatuse lõpus mängis loodus kaasa, vihm trummeldas küüni katusel, äike põrises kuuldavalt. Lapsed haarasid seda tunnet lennult.

Teise vaatuse käik oli tempokas, täis mõõgavõitlust ja salalikke ning mitte nii salalikke mõrvu, panin tähele, et mõnele lapsele pidid vanemad üle seletama, et "see on mängult". Mis neid lapsi tegelikult lohutas oli see, et laval vedelevad "laibad" sobival hetkel lihtsalt ise jalad alla võtsid ja minema hiilisid, kuigi samas ma nägin ja kuulsin ühte pealtnäha ontlikku pisikest tüdrukut selle peale pettunult kätt välja  sirutavat ja "näh!" hüüatavat. 

Elu õied, ma ütlen.

Ühesõnaga: kes plaanib teatrisseminekut pisut haprama  hingega lapsega valmistagu teda ehk ette, et need paar kõrilõikamist ja pussitamist talle hinge haava ei jätaks.

Mida suured sealt saavad? Laulvaid ja loitsivaid ilusaid näitlejaid. Absoluutselt piisav, et päev ilusam näiks. 

Pildistada lubati. 

Lihtsalt paluti viidata etenduse kodulehele.

Pühapäev, 19. mai 2024 (Monte 2)

By W

Tallinna lennujaamas läks üsna valutult, va see, et Maakas on ilmselgelt jätnud midagi rääkimata.
Turvatöötajad tundsid Maaka ja ta pagasi vastu ebatervet huvi. Sobrasid kotis, käskisid stripata, kobasid läbi ja võtsid lõhkeaineproovi. Seejärel jätsid ta pettunult rahule, tormates õhinal järgmise potentsiaalse saagi kallale. Tõenäoliselt saavad nad avastuste eest preemiat. Keset ööd oma töö osas nii motiveeritud inimesi kohata on pisut kummastav, enamus meist ei ole seda päevalgi.

Lend väljus õigeaegselt, kell 5.

Lendamine on piin vist kõikidele vähemasti keskmist kasvu inimestele. No ei ole võimalik oma karvaseid jalgu kusagile mahutada. Karvutuid ka mitte. Õnneks võtab marsruut Tallinn – Tivat “kõigest” 3 tundi, nii et verevarustus jalgades taastub ise ning kiirabiga amputeerima sõitmise asemel asemel võis lennujaamast transfeeribussiga Budva linna majutusse kulgeda.

Olles end just bussi mugavalt sisse seadnud, et nautida mägede- ja merevaateid, lükati meid bussist jõhkralt välja nii pooletunnise sõidu järel. Mõnisada meetrit apartmendist eemal, ECO tanklas.
Budva tänavad on kohati kitsad ja bussile läbimatud.
Meile oli vastu tulnud majutuse omanik Marko Martinovic, kel paraku oli kusagile kiire, nii et ta kutsus meile järele oma ema. The Mother! Korraks käisid peas läbi “Psycho” kaadrid, mis haihtusid kui proua kohale jõudis ja meid sõbralikult sleppi võttis.
See oli ka esimene ja viimane kord, mil me Marko ja Emaga kokku puutusime, sest kui meeldiv daam üritas selgitada, mis ajavahemikus elamist koristatakse, viskas Maakas ta toast välja sõnadega, et vähemasti esimesed paar päeva ei ole meil mingeid teenuseid vaja! Igaks juhuks ei koristatud meil nädala jooksul kordagi. WC-paberitki ei toodud juurde, aga seda hankisime ise, jättes maha tunduvalt enam kui oli meie sissekolimise päeval. Selle, kuhu prügi viia (sest ka prügiautod ei sõida neis tänavais), saime teisel päeval selgeks.

Kui keegi peaks Montenegrosse, Budvasse, sattuma, siis Martinovic Rooms on kindla peale minek; apartment tüübis on 2 tuba, 2 rõdu, WC, dušinurk, kööginurk (2 pliidirauda ja nõud), külmik, teler, veekeetja, konditsioneer ja sümpaatsed neutraalsed värvilahendused. Väga vaikne ja puhas. Jalutuskäigu kaugusel on rand, poed, tankla, vanalinn, bussijaam (teistesse linnadesse).

Kuna Montenegros on poed pühapäeviti ja pühade ajal kinni, tuli ette võtta käik tanklasse. Nälga ei sure, gurmeed otsida ei maksa. Spagetid, kuiv bolognesekastme segu, “kassikonservid,” hiljem strateegiliseks osutunud tšillikrõpsud, õlu ja vein.
Viimased läksid rõdul vaadet nautides esimesena käiku.
Proosaliselt ja ilustamata öeldes olime 3 tundi peale maandumist meeldivalt vindised ja ebameeldivalt väsinud. Erinevalt Maakast ei olnud ma maganud ei hostelis ega lennukis, seega tühistasin WhatsAppi* teel infotunni Novatoursi esindajaga ja me läksime lihtlabaselt magama. Puhkus. Siis võib teha, mida iganes.

Autentne linnavaade majutuskoha rõdult

Ärkasin nelja paiku õhtul.
Kõht oli tühi. Keetsin spagette, segasin need “kassikonserviga” ja olles nentinud, et bolognesesegu on aegunud 11.2023 ning soola meil ju ei ole, purustasin kastmepotti hulga tšillikrõpse, mis kastmes täielikult lahustusid. Olles kõik kokku seganud ja ninaga õhku tõmmanud kui hurdakoer, ohkasin ja neelatasin. Mitte näljast, vaid hirmust. Ja avasin uue õlle. Otsustasin manustamisega oodata, kuni Maakas ärkab ja testdegustatsiooni ära teeb.
Peale seda kui Maakas oli taldrikutäie pintslisse pistnud ning teise järele läks, julgesin ka ise makaronipotile külg ees läheneda. 

Me mõlemad jäime ellu.

Kõht täis, nii kassipasteediga makarone kui uut doosi etanooli, suundusime õhtusele rannapromenaadile. Patseerima ja ujuma. Ptüi, suplema. Vesi oli 19.1 C. Kummastav oli see, et peale meie ei olnud vees kedagi. Veel kummastavam oli see, et Maakas teatas, et ta on õnnelik. Ma otsustasin, et ei hakka tema õnne rikkuma ning piirdusin vaid ühe repliigiga depressiooni osas, nentides, et “ka mina olen praegu nõus elama”.

Öine Aadria meri - kalijused saared lisavad pisut aasialikku hõngu

“Koju” tagasi loivates üritasin maakale selgeks teha, et kuurorti tänavakaubanduses müüakse kübaraid ning tal ju ei ole ühtegi. Ikka veel. Mul ei õnnestunud talle ühtegi müüa...

Ja siis me jõime veel veidi, rõdul, ning läksime taas magama.

* WhatsApp ja Viber on Montenegros peamised suhtlusvahendid, sh turismibürood, taksod )

Laupäev, 18. mai 2024 (Monte 1, sissejuhatus)

By W

Sel päikelisel õhtupoolikul saabusin toiduhõngudest ning turistide lärmist täitunud Tallinna vanalinna, et kohtuda Maakaga. Maakal ei olnudki ülisuurt kübarat, päikeseprille, põlvini kummikuid ega kollast vihmamantlit. Esimese vajadusest olin ma talle rääkinud kuude kaupa, neid ülejäänusid oletasin lihtsalt maakate komplekti kuuluvat. Aga sellest ei olnud midagi, ta on ka normaalsetes riietes tuvastatav.

Viskasime seljakotid hostelisse ja lonkisime linna peale; Aia tänava Rimisse vett ostma ja Munga Keldrisse õlut lakkuma.

Öö Vene tänava Imaginaarses Hostelis (jah, see on ametlik nimi) oli elamus omaette.
Emakeelse teeninduse puudumine Tallinnas on nagunii normiks saamas, kuid iidsed uksed ja nende hinged olid sama vanad kui hoone ise ning sellest ajast ka õlitamata. Päriselt. Meie tuba oli välisukse lähedal ja mul oli tunne, et ses asutuses areneb uus muusikasuund KUKO: Kriuksuvate Uksehingede Kakofooniline Orkester.

Duširuumis ei läinud vesi alla. Aga see ehk UNESCO pärandi hävitamine, ühes seentega, on vast teenusepakkuja probleem.

Maakat ei tundunud miski morjendavat. Kriuksumisele lisandusid optimistlikud “magan, ära sega!” norsked. Olles mõnda aega musta lage jõllitanud, audiotausta seedinud ja aru saanud, et ma ei naudi seda, otsustasin end jalule ajada ja sööma minna.
McD ja Hesburgeri esised olid täis rämpsu, okseloikusid ja sisesed kodanikke, kes olid eelnevad tekitanud, nii et ma optimeerisin käigu vanalinna 24h Prisma kasuks. Üks lõhevõileib ja lõhewrap kulub öösel ikka ära. Isegi kui need seletamatutel põhjustel kajaka tunde tekitavad. Sõin need käigu pealt, nautides vanalinna (kuhu ma õigupoolest ei ole jalutama sattunud 10+ aastat) ning suundusin tagasi hostelisse. Voodisse sügelema. Magada endiselt ei saanud: need uksed ja end orkestri taustal avastanud karaokelauljad ja ... sa saad, mille eest maksad. E jah, see oli odav, vanalinna kohta. Aga ma olen sellisteks asjadeks liiga vana.
Pool kolm nügisin ka Maakat, et aeg vertikaali tulla ja lennujaama Bolti peale minna. Bolt maandus pisut vales kohas, kuid talutavas raadiuses ning lennujaama saime seiklusvabalt. 

Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka.

... meenus lage jõllitades tahes-tahtmata

Puhkus Mustamäel

Piltide järjekord on nigu on, ehk siis väga polegi teist, teksti kirjutan kodus juurde.

Tara jõe kanjon, Euroopa suurim ja sügavaim, maailma teine. Müstililiselt sinine vesi, peadpööritav kõrgus, tohutult Aasia turiste kes muudkui pildistavad ja pildstavad ja pildistavad.... Haa, ja Montenegro pikim zipline,  mille ma liugu lasin. Fotod liuglevast minust tulid lollakad, mingi uimas nirvaananägu...

Ostrogi klooster. Peadpööritaval kõrgusel kaljuseinal, kaljuseina sees kui täpne olla. sellest veel veidi kõrgemal kaljuseinal on püha rist, mille kohalepanek olevat käinud nii, et teiselt poolt mäge mehed ja hobused sikutasid ja kloostri poolt mäge teised mehed kinnitasid üles tõmmatud risti kalju külge. Palverändurite lemmikkoht regioonis, sattusime sinna just kirikupüha eel ja ajal. Õige palverändur ronib kloostrisse paljajalu, need, kes rännakut eriti isiklikult võtavad hakkavad juba kodunt paljajalu tulema, vajadusel ööbitakse kloostri õuel lageda taeva all, et olla hommikupalvuse ajal traksis ja valmis oma lunastust või tervendust saama. Olin pildistamisega pigem tagasihoidlik, ega palverändurid pole seal nagu eksponaadid. Teekond üles..jah...pisike buss ja serpentiin, millel iga kurvi kohal buss sõitis poolest saadik kurvi sisse, siis tagurdas natuke ja lõpetas kurvi, lõpu poole jäi vaesel masinal võhma väheks ja ta suri paar korda väljagi. Mingi oksekuristiku kohal oli see kogemus vägagi meeldejääv.

Lipa koobas. Klaustrofoobiline visiit jahedasse niiskesse loomulikus olekus pimedasse maailma. Maailma eest kümneid tuhandeid aastaid varjatud ilu on nüüd ka meile vaadata. Sellise imelise koha kohta on infot riigisiseselt hämmastavalt vähe ja ma ei tea kas see on hea, sest pole vaja inimmasse sellisesse haprasse keskkonda (giidita õnneks ei saa) või paha, sest NII ILUS JUU!

Mäed. Lihtsalt mäed. 

Kaatrisõit Kotori linnast läbi mitme põneva koha helesinise merekoopani. Kaatrisõit oli enam kui elamus, sabakont küsis veel paar päeva, et milleks ometi, aga hing oli ja on tänulik mis hirmus. Kotori linna oleks tahtnud rohkem näha, aga mu selg otsustas sel päeval tõbras olla ja mitte kaasa mängida. 

Ujuda öises Vahemeres (ok, ok, Aadria meres) 

Midagi senikogematut mida varem pole tehtud igas päevas

See pilt on meelega selline,  Stockholmi-reisi peegeldus.

Budva vanalinn. Väga kodune tunne, kui aus olla. Paekivi ja kitsad uulitsad.

  

Keset kiskjaid, mägedes.

Jee.

JEE.

J.E.E.!

Alkoholi kasulikkusest ööelus

 

Pealkiri on provokatiivne, ma tean. Tegelikult on tegu lihtlabase kroonikaga tuleviku dementsele minale.

Juttu tuleb kahest ööst ja ühest päevast, see kõlab nagu kesise filmi peakiri.

"Jutt kahest ööst ja ühest päevast"

Ööd on alkoholilisandiga, moel ja teisel. Päev on nende järelkaja, loogiline muidugi.

Esimene öö oli virmalisene. Normaalne mina oleks maganud, lõug lõunas, hommikul natuke juukseid katkunud ja käega löönud - no olid virmalised siis olid, mis teha, jäid nägemata. Töömina viibis kollektiivi vabatahtlik-kohustuslikul eelkirjelduse järgi ontlikul üritusel, mis läks lappama nii, et olin lõpuks vabatahtlikult kaine autojuht. Teate, igav oli. Puhtalt igavusest käisin muudkui õue vahet ja hoppaa! virmalised!

Uskumatu hulk mitte väga kindla käega kolleege tuli ka õue pilti tegema ja pean häbistatult tunnistama, et võrreldes mõne seina najale toetunud pidulise piltidega on minu omad nagu kartulitrükk. 

See polegi oluline. Oluline on meeldejäänu. 

Teine öö oli eurovisioonine. Kamp häid tuttavaid kutsus end koos järelkärutäie söögiga mulle külla ja sundis eurovisiooni vaatama. Vägivalda ei pruugitud, vein oli minu poolt nagu eurobingo piletidki. Kui see mäng oleks käinud raha peale poleks ühtegi võitjat olnud - "Suurbritannia saab 12 punkti" ja "Suurbritannia ületab 50. punkti piiri" - kes need küsimused sinna pani, kas ta seda laulu enne üldse kuulas? Amatöör, ma ütlen.

Aga jah...vein oli hea ja seda oli palju ning öö läks häbematult pikale. Laulud olid, ei salga, põhiliselt taustaks. Võitja ei meeldinud väga kellelegi ja Eesti olnuks enamat väärt. 

Lõpuks päev. Pühapäev voodis. Presidendi kõnet ei vaadanud, kontserti pärast seda vaatasin küll. Mu lapselastest veerand esines seal, see oli väga armas vaatamine tõesti.

Kummitustest

 

Järvakandi mõisas tehakse täiskuuöödel visiite kummituste manu. Keldrid ja kabelid ja raagus vesine mets, üle mõisaõue lendav öökull, lindistatud sabasulesibinale samaga vastav tikutaja pimedas lepikus ja jääkeldris vedelev kondi-Robert.

Juba peahoone ise on kummitus mis kummitus ja seda varsti juba sada kakskümmend aastat.

Kuidas sama hoone varem välja nägi  võib Wikist vaadata. 

Külalisi läbi öö juhatanud praegune mõisaproua oli välimuselt stiilne ja olemiselt hästi soe, oskas ajaloost huvitavaid nükkeid välja tuua. Enim elevust tekitas tõsiasi, et mõisa ehitas endale koduks mees, kelle amet oli, kui valemist kõik ülearune koondada, õpetaja. Lühike vulgaarajalooline tuletis: pole see õpetaja elu nii nigel midagi.

Nali naljaks, aga ehitada osati. Keldrid, mis vanusest hoolimata veel praegugi kasutada passiksid, mõisa triiphoone kütmiseks kasutatud hoone, mis nägi esmapilgul välja nagu raudteejaama elekrialajaam, kuid millega seotud lood sobinuks pigem mingisugustesse tõsielu-mõrtsukalugudesse, mõisa kalmistu kabel rüüstatud haudadega ja jutuga karbitäiest luudest, mis praegu kusagil sahvris uuesti matmist ootavad, lõpetuseks jääkelder veel peaaegu soojade väga heade kaneelisaiakeste ja sooja joogiga. 

Kahju, et mõisaparki kui sellist alles pole. Pinnavormid on olemas niipalju kui taolises sileda maa peale ehitatud mõisas üldse olla saab, aga parki pole, mõisnik olla selle kunagi maha võtta lasknud ja väärispuiduna ära müünud. Ühepäevaperemehe mõtteviis pole tänane leiutis ja sellise peremehe omanduses olnud vara peabki olema kummituslugudest vaevatud.

Väike hoiatus: ülielava kujutlusvõimega lapsi ma kaasa ei võtaks, mõni kirjeldus kaugest ja mitte nii väga kaugest ajaloost oli päris brutaalne. 

Mul on selgelt liiga palju vaba aega või olen lihtsalt laisk...

 

...muidu ma sellisteks jamadeks aega ei leiaks, vaid rügaks tööd teha.

Te ikka teate, et tänasest võib palja peega maa peale istuda? Mõnel pool on küll reegel, et enne peputamist peab esimese äikese ära ootama, aga Jüripäevast alates on tegevus siiski juba legaalne.

Väga ei isuta, kui aus olla. Ja lumest on ka päris tõsiselt villand. 

Eelmise nädala keskel kadus osa väikeseid linde ära ja isegi sookured olid põllul emigreerumishõigetega parvlemas. Ilmateatega kursis olles arvan siiani, et nad lihtsalt läksid mõneks ajaks lõuna poole tagasi. Mõistlik. Kui ma oleks karu, läheks ma praegu talveunne tagasi. 

Täna ei tohi külas käia ja kellelegi midagi laenata polevat ka tark tegu. Laenamine on üldse üks riskantne tegevus.

Jüripäeval leitud hobuseraud olla eriti hea edu tagaja. Tänapäeval on hobustega veidi kitsas, aga traditsioonid arenevad koos inimkonnaga ja seega teeks õige nii, et auto ilukilbid ajavad hobuseraudade asemel asja ära? Tänase libedaga peaks lausa värskeid helkurpostide juurest leidma või kuidas?

Põllutööd jätke täna vahele.

Õmblemine on samuti vaja edasi lükata.

Ja kolistamine - see on ka paha enne.

Ühesõnaga: minge tagasi magama!

Aga nagu ikka on naised need, kes rahvakalendri tähtpäevadel koore riisuvad. Muudkui kõrtsi jälle ja pidu püsti! Vabanduseks olgu kas lüpsikute turrutamine (et piim lüpsi ajal pragudest maha ei lödiseks) või tänapäeval siis kasvõi autode põristamine, et õli tilkuma ei hakkaks. Vaadake, naised, et tel selle jaoks ikka kaine sohver käepärast oleks, onju?

Öötaevas

  Pluto avastati 1930. aastal, vähemalt vormistati avastus sel aastal. Avatati ja nimetati planeediks. Oletame, et sel ajal oli Plutol just alanud suvi. Pluutolased kepsutasid ringi oma mättasse kasvanud peenramaadel, sättisid muruniidukeid häälde ja lõid grillid läikima. 

Mis planeet see ilma pärismaalasteta on. Pisike planeet, pisikesed põliselanikud. Ööpäev on seal ka kole lühike, seitset tundi ei tule täis, seepärast on Pluuto abirigeenid mu meelest kindlasti vilkad. Viuh paremale, säuh vasakule. Päkapikud on kindlasti Plutolt.

Kuhu ma jäingi... Aa, Pluto avastati, Maal oli aastanumber 1930 ja Plutol oli suvi. Maal jõudis kätte aasta  2006 ning maalased, heitliku meelega nagu nad on, otsustasid, et Pluto pole ikka päris planeet, võtame õige paguneid maha ja nii nad degradeerisidki Pluto kääbusplaneediks. 

76 aastat oli planeet ja siis mõtlesid ümber.

Selle aja jooksul oli Plutol suvi läbi saanud ja sügis oli oma esimeses pooles. Kapsad on kindlasti veel põllul, kõrvitsad ehk on tuppa viidud.

Uue suveni on vähem kui poolteistsada Maa-aastat. 

Võtan õige taskulambi ja lähen lasen pluutolastele morsekoodis omalt poolt mõned lohutussõnad teele. Viie ja poole tunni pärast jõuab valgus sinna kohale. Köögiaknast võin vilgutada, kusagil põhja pool ta praegu on. Saja aasta pärast on kindlasti mujal, eks siis vigutan teisest aknast.

Hõigata pole mõtet, poleks ka siis, kui me vahel oleks õhk. Minu "Tere, Pluutolased!" jõuaks nendeni neljasaja aasta pärast.

***

Ma pole veel magama jäänud, aju läheb imelikuks. Otsib vastuseid küsimustele, mida keegi pole esitanudki.

Õhtu

„Sa oled seeliku lühemaks teinud?“ 

„Ei ole, ma tõmbasin ta kaenla alla“ 

„Mh. Miks?“ 

„Niisama“ 

 Miina kõlgutas kiiges kössitades jalgu, aeglaselt endale hoogu andes. Triine rinnutas väraval. Aega oli mõlemal küll, jutt liikus aeglaselt nagu õunapuu õieleht tuuletus kevadõhtus. 

„Astu sisse, joome ühe õhtukohvi“ 

„Kus me joome?“ 

„Tegin täna veranda suveks lahti“ 

 Aega oli küll. Veranda akende ees olid värsked pitskardinad, laual sitsist linik. Kohvikannu lilled passisid tassidega kokku, koorekann oli vähe teisest serviisist, aga keda see segas. Triine ja Miina istusid tugitoolides, kohv lõhnas lummavalt, sääski veel ei olnud. Kuldne tund lihvis nende näod nooreks ja pani silmad särama. Juttu ei olnud vajagi. Triine silmad uitasid Miina aias. Ei olnud see parem ega kehvem kui tema oma. Käokingade tumeroheline puhmas oli kenaks taustaks murtud südame haprale mustrile ja pojengid näisid lausa sündsusetult elusad. Pojengide kõrval paistis lilleline silmapesukauss, selle tagant Miina peni saba ja jalad. 

 Triine küll ei tundnud Miina peni tagajalgu, kuid kelle oma seal ikka olla sai. 

 „Sul peni pikali seal või?“ 

 „Mhm, tema jah“ 

 Peni ei liigutanud. 

 „Suri ära või?“ 

 Peni oli vana, mis seal imelikku oleks olnud. 

 „Elus on“ 

 Koer ei liigutanud. 

 „Siit vaadates on ju puhta kange juba!"

 „Ei ole ta midagi. Ma keetsin sülti, ta sai kõik kondid korraga“ 

 „Kuule, nii ei tehta ju“ 

 „Miks?“ 

 Jah. Miks? Miina oli eluaeg selle üle mõelnud, et miks koerale korraga konte ette ei sobi anda. Lõuna ajal süldikeeduse kallal nokkides tuli talle see küsimus meelde ja millal siis veel proovida, kas pole. Miina pani Paukale kausi kontidega ette ja ei olnud ka penil midagi selle vastu. 

 „See peni sul küll elus pole!“ 

 „Oeh.“ 

 Miina ajas end püsti ja viskas Paukat küpsisega. Ei midagi, koera sabagi ei õõtsunud. 

 „Oeh“ 

 Miina astus verandalt välja ja kummardus pojengipõõsa kohale. 

 „Pauka!“ 

 Ei midagi. Memm toksas peni näpuga. 

 „Surnud vist jah. Ütle nüüd.“ 

 „Mida ma siis räägin!“ 

 Hakka teist nüüd matma. Aga hea koer oli. Haukus keda vaja ja omadele liiga ei teinud, isegi kassiga sai läbi. Võõrastele kassidele tegi tuule alla, aga oma kass oli hoitud, oma toidukausi ligi Pauka kassi küll ei lubanud, aga muidu… 

 „Oeh. Seda nüüd veel vaja“ 

 Miina tuli verandale tagasi ja vajus raskelt tugitooli. 

 „Hea koer oli sul“ 

 „Seda minagi mõtlesin. Kahju teisest. Oli küll vana, ega ma enam uut võta“ 

 „Ma ka ei võtaks. Minu Mukit pole kolm aastat enam, harjub ära“ 

 Jah, harjub ära. Paljude asjadega harjub. Mõlemad olid üle kümne aasta lesed, isegi sellega harjusid nad lõpuks ära. Mammid rüüpasid kohvi, hoides pilgud pojengipõõsast ülespool. 

 „Kass on veel alles“ 

 Triine nägi aia tagaosast Miina kõutsi tulemas. 

„Kass on alles, teinekord käib küla peal pulmas aga tuleb ikka tagasi“ 

Kass tuli üsna sirgelt veranda poole. Lillepeenra juures jäi ta seisma ja nuuskis uudishimulikult ringi. Kauss süldikontidega, paljukest need ka järel ei olnud äratas kõutsi uudishimu. Vastupandamatu lõhn, muinasjutulist lootust äratav, krõmpsluud ja rasvaloigud… 

 Kuidas Pauka kassi kinni rabas jäi mammidele märkamata. Lõrin, kräunumine, plekkkausi plärin. Kass rabeles lahti, koer proovis järele joosta, aga ega tal eriti jaksu ei olnud. Paar sammu ja Pauka viskas end jälle pikali, kõht pallina punnis. 

Natuke aega läks kuniks naiste kõnevõime tegasi tuli.

 „Kas nüüd sureb su kass maha, Pauka raputas teda ikka korralikult?“ 

 „Ära hakka jälle selle suremise jutuga, küll ta toibub!“ 

 Kevadõhtu kestis. Vaikus oli jälle oma koha sisse võtnud. 

 Kohv oli hea. 

 Kõik olid veel elus.