Lumi

Ta tuli alati koos esimese lumega. Päeval, mil ta maja korstnast sügisel esimene suitsupilv kerkis teadsid kõik, et lumi on järgmiseks hommikuks maas. Kuidas see tal õnnestus– keegi ei teadnud, see lihtsalt oli nii.  Ta tuli koos lumega, kevadel kui ta jälle ära läks kadus ka lumi.

Hommikul oli maas kena valge loor, kõik näis puhas ja värske. Küla oli justkui puhtaks pestud ja õhetas rõõmsalt, lapsed otsisid kuuride hämarusest välja kelgud, koerad – mõned neist alles kevadised kutsikad, kelle jaoks oli see talv esimene – jooksid ringi ja pildusid ninaga lund.

Talve algused olid kõik sellised. Hiljem tulid tuisud, hanged, mõnel ööl jõudis külm peaaegu teki alla varbaid närima, kuid algus oli alati helge.

Tema majake oli tegelikult esimene, mis hangedesse kadus. Väljas käis ta harva. Võimalik, et vanus oli see, mis ta tubaseks jätnud oli. Varem, mõnikümmend aastat tagasi, oli teda sagedamini küla vahel näha. Talle meeldis aeglaselt jalutada mööda suvalisi tänavaid, alati siis kui lund sadas. Pikk kõhn kogu helveste keerises, kord kadumas tuisupilve, kord sellest läbi lõigates. Eraklik. Harva, kui üldse, nähti teda teiste inimestega paari sõna vahetamas. Aga aeg on kõigist üle ja nii vajus ka tema kogu, kaotamata oma kummalist haprust, iga aastaga aina enam kumarasse, samm muutus lühemaks, jalutuskäigud harvemaks. Paaril viimasel aastal ei liikunud ta enam oma aiaski, ainus märk kohalolust oli suits korstnast ja õhtuti vilkuv tuluke aknas.

Ainult lumesadude rütm oli ikka sama. Esimene suits korstnast tähendas esimest lund. Kui õhtuti akendes enam valgust ei olnud hakkas lumi sulama.

Kuni selle kevadeni. Alguses tundus, et sula lihtsalt hilineb mõned nädalad. Ikka juhtub, külm kevad ei olnud mägede vahel midagi tundmatut. Lund tuli öösiti juurde, kuid millegipärast ei suutnud päeval kõrgemalt käiv päike isegi majade seinte äärde tavalisi tumedaid triipe sulatada. Tavalistel talvedel olid puutüved selleks ajaks juba mustendamas ja kõrred läbi lume, olgu see nii paks kui tahes, sirgumas läbi sulanud toru. Seekord mitte.

Lund aina sadas. Mitte palju, ka tuiskusid ei olnud väga, kuid hanged kerkisid siiski.

Korsten ometi ei suitsenud enam? Õhtuti olid aknad pimedad?

Pimedaid aknaid märkasid naabrid alles siis kui maja korstna otsa oli tekkinud lumest mätas. Ka jälgi ei olnud õues, kuigi see ei olnud viimastel talvedel eriti midagi tähendanud, ta ei käinud niikuinii enam kuigi tihti väljas.

Võibolla oli ta ära läinud, ta lahkus ju igal kevadel selleks, et talve hakul naasta. Seda küll, et ära läks ta siis kui kevad reaalselt kohal oli, täpsem  olles tuli kevad alati siis kui ta just läinud oli, kuid see oli kindlasti kokkusattumus. Väga võimalik, et ta oligi juba ära läinud. Jah, kindlasti oli nii.

Lund tuli juurde. Iga päev liikus mõni pilveke üle küla ja pillas oma koorma mööda tänavaid laiali. See kevad oli ikka tõeliselt hiline.

Alles siis kui ümberringi kõrguvate mägede tippudesse hakkas tekkima suvine rohelus saadi külas aru, et midagi on valesti ainult nende elukohas. Kümnete kilomeetrite taga paistvad mäeküljed rohetasid, külatänavatel helkis lumi. Kui külavanem saatis kedagi vaatama kui kaugele lumine maa ulatub ei jõudnud ükski saadetutest kuhugi, kus lund ei olnud. Ükskõik kuhu poole mindi – hanged. Sellised hanged, et lõpuks saabuv väsimus ei lubanud edasi minna, ellujäämiseks tuli alati tagasi pöörduda, Kes vähe sitkem oli pööras tagasi tuisu tõttu, mis hiljemalt kolmandal päeval saabus.

Kelle peas see mõte esimesena tekkis jäigi arusaamatuks.

Keegi ei olnud teda lahkumas näinud. Teda ei oldud lahkumas nähtud ka varem, aga ta minekut oli alati kuulutanud kevad. Sama kevad, mida praegu ei olnud. Majake oli lumme mattunud. Peaaegu nagu hiiglaslik hang, turritavad räästad olid ainsad, mis reetsid hoone olemasolu.

Päris kohe ei julgenud keegi majja minna. Paar nädalat ainult sosistati, mõned julgemad käisid aia taga piilumas, keegi vapper kaevas värava hangest välja ja tegi isegi lahti, kuid siis oli südikus otsa saanud ja nii oligi lahtise värava taga algavat rajast vaid teadmine, et see on olemas. Kolme nädala pärast kogunesid peremehed külavanema juurde, nende naised, ämmad ja miniad olid neil oma juttudega hinge seest söönud.

„Igal aastal on kevad tulnud, kui ta läks“

„Kas keegi on teda minemas näinud? Üldse kunagi? Sel aastal?“

„Millal viimati jäljed õuel olid?“

Tuleb majja minna. Tuleb.

Rada kaevati lahti, hulgakesi ei olnud see keeruline, maja uks ei olnudki lukus. Külas ei lukustatud uksi, seda küll. Sees oli pime, aknad olid ju hangedesse mattunud.

Seal ta oligi. Aeg saab meid kõiki ükskord kätte, tema ei onud erand. Külm oli ta sängi pulgaks kivistanud, isegi viimaste aastate küür oli justkui kadunud. Kena külmunud vanainimene.

Ta maeti külast nii kaugele kui mehed läbi lume minna jaksasid. Torm ja lumi tegid kõik mis nende võimuses, et ta maa peale jääks, aga mehed olid visad. Kangid ja tuli ja meeste jonn aitasid haua kaevata, rist sai väike ja kohmakas, sest suurem osa käepärast olnud puudest kulus maa sulatamiseks.

Järgmisel päeval algas sula. Mis iganes ülipika talve lume all üle oli elanud õitses ja kasvas, saagile põllul ei saanud küll eriti loota, sest suvi oli niikuinii juba peaaegu läbi.  Vähemalt arvasid külaelanikud nii.

Aga suvi kestis kaua. Sügise ainsaks märgiks oli lühemaks jääv päev. Ööd olid uskumatult soojad, päevad lausa palavad.

Talv näis kõvasti hilinevat.

 

 

Metsamüsteerium

 

Kunagi ammu, kui mina ja mu Sõber olime märksa nooremad ja rumalamad kui täna, tekkis mul ketserlik mõte väikesele matkale minna. Metsa, kus olin varemgi kolanud. Ning nii mõndagi kummalist, isegi õudset, näinud. Miski tõmbas mind sinna tagasi. 

Minu mets oli mu Sõbrale võõras ja läbipaistmatu, kuid pikemalt mõtlemata oli ta nõus seiklusele kaasa tulema. 

"Mulle adrenaliin ja su võllanaljad sobivad," muigas ta. "Metsakollide osas olen immuunne - ma lihtsalt ei usu neid!". 

"Aga öist libedust ja kukkumist?" nokkisin edasi. Mu kartmatu Sõber võttis seisukoha, et ta on kaduma läinud talent saatest "Tähed Jääl". 

Tõepoolest - me ei kavatsenud ju filmi "Wrong Turn" võtteplatsile minna. 

Esimesel matkapäeval tundus kõik suurepärane. 

Grill ja chill ja mets oma salapärase aura ning hargnevate kitsaste metsaradadega. Kohati ristteedega. Igal teelahkmel oli vaja langetada otsus, milline radadest valida. Valisime need, mis olid metsikumad ja sügavamale viivad. Isegi kui Sõber tundus kahtlevat, tõmbasin ta kättpidi endaga kaasa.   

Meil oli palju avastamist, sest ka mina ei olnud kõikidel neil radadel hulkunud. Meil oli lõbus.  Kuni. Vastu ööd tundus ümbrus korraks imelikult vaikne. Ei ühtki tuuleiili. Ei ühtki põõsas ragistavat lindu või looma. Ei ühtegi pinisevat putukat. 

Ajasime kõrvulukustava vaikuse metsa kohale langenud raske uduloori süüks. Ongi aeg magama minna. Panime oma telgid püsti. Üks siia, teine sinna. 

Hommikud on targemad, valgemad ja kärarikkamad kui õhtud. 

Nii oligi. Eilse õhtu kõhedus ei seganud meid alanud päeva nautimast. Puud kohisesid taas, kõlasid linnuhääled ning need neetud parmud ja põdrakärbsedki olid tagasi. Grill ja chill ja teelahkmed. Sügavamale. Metsa. Keegi naljahammas oli keset sügavat metsa püstitanud viida "LibaHundi Rada". Kuhu me ka pöörasime. Hiilides sammhaaval mööda kitsenevat jalgteed. 

Viskasime nalja eelmise õhtu kõheduse üle ning isegi ootasime, mida tänasel on pakkuda. 

Taas hakkas hämarduma. Ja mets jäi vaikseks. Tabasime õhust terava, söövitavalt happelise lõhna. Me isegi ei rääkinud sellest omavahel. See oli nii tuntav, et me teadsime, et me mõlemad teame. See oli nii ebamaine, müstiline ja külm nagu ei kuulukski siia maailma. Me hakkasime jooksma. Eemale sellest. 

Järsku sain aru, et mu Sõber on kukkunud ja pöörasin tagasi. Enne kui arugi sain, olid ka mul jalad alt läinud ning toimus kokkupõrge kõva, männipuu juurtega pikitud, maaga. Seda libedust, millega varem olin norinud, ei olnud siiani. Kuid ühtki hokivirtuoosi talenti ka mitte.

Järsku oli lisaks hirmule õhus halvaendeline varjund, kuid kumbki meist ei suutnud seda täpselt sõnadesse panna. Tundsin, et mul on olukorras veel siiski eelis. See on minu mets, ma olen siin varem olnud.  

Otsustasin hämaruses luuravast ohust välguga paljastava pildi teha, hoolimata, mis järgneb. Õigemini teades, mis järgneb. Röntgenpilt minust endast. Aga vahel lihtsalt ei saa enam palju halvemaks minna, nii et võtsin selle riski. 

Käte värisedes, suutmata ise telefoniekraanile ilmunud pilti vaadata, ultatasin telefoni Sõbrale. 

"See oled kõigest sina, sa ei kujuta ette, milline kergendus see on!" oigas Sõber ega isegi küsinud, kuidas ma saan olla kahes kohas korraga. Ma ei oleks osanud seletada ka. Saime kuidagi jalule ning hakkasime, selg ees, metsast välja taganema. 

"Jumal küll, minu vanuses ei kolata öises metsas, vaid käiakse päevavalguses, reha kaenlas, surnuaial peenraid tegemas", ütles Sõber vähikäiku tehes. 

"Nojah, ma pean oma juuksevärvi eelarvet suurendama; kui enne oli veel mõni must karv, siis praegu tunnen, et kõik on hallid," ohkasin vastu. 

Sel matkal ei juhtunud mitte midagi muud kui vaid kõik. Mida isegi ei juhtunud. 

Torm, teater ja tilulilu

 

Ma peaksin praegu tubli olema ja süüa tegema või tuba koristama või vähemalt seisma keset tuba ja olema sellise näoga nagu inimene kes hakkab kohe süüa tegema või koristama. Selle asemel vedelen kurguni teki all ja hüppan netis ukselt teisele. 

Teisalt kelle asi see on kas ma rapsin teha midagi, mida keegi niikuinii ei näe ja mis isegi pealtvaatajate olemasolu korral oleks täiesti ebaoluline või teen mida ma teen.

Täpselt ei mõista, on see nüüd laiskus, väsimus või nende kahe sohilaps.

Eile oli torm. Täna on tuul. 

Tormid on toredad kuni nad kellelegi haiget ei tee. 

Eile käisin kahe sõbraga teatris, mõnus pretensioonitu sisuga meelelahutus, "Nunnad hoos", oli laulu ja tantsu ja isegi ettearvatavad naljad olid naljakad, mida ei tule sugugi nii tihti ette kui meeldiks. Esinejad olid profid, detailid viimseni etenduse musrisse tipitud. Sellelt etenduselt sai ära mindud terake õnnelikumana kui tuldud.

Nagu meil selle seltskonnaga tavaks on saanud kuulus päeva sisse ka lisaajaviide, seekord siis Ahhaa keskuses müttamine.

Meid oli kolm: elupõline poissmees (mitte ses tähenduses mida britid sellega mõtlevad), teismeliste ema ja pensionär. Ma olin vaimu ette valmistanud selleks, et poismehele Ahhas meeldib, sest tehnika on justkui tema teema, teismeliste ema on seal mürgituseni käinud ja kannatab kenasti ära ja mina olen väärikas pensionär.

Valed eeldused. Meesterahvas kartis eneseväärikust kaotada ja käitus võluvalt blaseerunult ning pingutas iga hinna eest soliidseks jääda ning tema seltsidaamid möllasid kõikjal kus kaal lubas. Aga tegelikult oli ka poissmehel lõbus. Kui mitte muidu, siis kaaslaste üle võis ju ikka naerda.

Muide, kas te teadsite, et Ahhas ei ole pensionäri piletit? Seal on seeniori pilet.

See on nunnu. 

Tartu oli eile täis jooksjaid. Kummaline oli see, et paaril korral jooksis ühel pool teed üks või paar jooksjat ühele poole, teisel pool teed joosti teisele poole, mõnel tänaval silkas keegi põhja, paraleeltänaval lõunasse...neid oli terve linn täis. Hea küll, kõik jooksjad ei kandnud numbrit, seega oli nii võistlejaid kui muidu kehakultuurlasi, aga vabatahtlikult, selle ilmaga? Teil on põhjust enda üle uhke olla, mul olid juba vaatamisest lihased pinges.

Läheme tormi juurde tagasi.  Tormi tekitatud pettumuse juurde tagasi. Koju sõites katkus tuul auto nina nagu tahaks ta siga püsti puhuda, tulemusteta muidugi. Igav. Seepeale otsustasime suurelt teelt maha sõita ja ekstreemsusi otsida, juba mõne kilomeetri järel oli suur puujurakas risti üle tee. Läbi võsa sai kaarega juurtepoolsest otsast puu ümbert ringi sõidetud.

Ja oligi kõik. Edaspidi nägime ainult rebaseid, kährikuid ja oksapuru. Olgu, mõni langenud tümikas ka, aga need olid kas juba juppideks saetud või teega paraleelselt. 

Tänapäeva inimesed on lollid. Selmet kodus õdusas ahjusoojuses kakaod luristada ja tuule kohinat kuulata otsitakse võimalusi end adrenaliinitulvas elusana tunda. 

Lähen õige õue. Hetkel kallab vihma ja tuul mühiseb väsinult. Kakaod teen hiljem.

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, viies ja viimane

 Rootsi tunnel oli märksa lühem kui Tallinna oma. Sadamahoones kooserdas inimeseta põrandapesumasin, mis meid silmates, jah, sel olid silmad, viisakalt seisma jäi ja teed andis. Tundub, et sel oli aju ka. Kohe näha, et arenenud ühiskond!

Mis maatriksdimensioon see nüüd on ? Sadamahoonest väljudes sattusime Tuneesia tööstusmaastikule või ehitusplatsile. Kuigi „huid” kusagilt ei paistnud, sain siiski aru, et kirjad ja sildid tänaval ning bussipeatuses on rootsi keeles. Olgu, usaldame. 

„Bussi lähed esimesest uksest, maksad viipekaardiga juhi juures. Väljuda võid ükskõik millisest uksest” seletasin maakale, et vältida liigseid sekeldusi. Maakas osutus täitsa taibukaks ning meil õnnestus igasuguste üleelamisteta umbes-täpselt õigesse peatusesse kulgeda. 

Ilm oli endiselt ilus. Ka Tuneesia tühermaa oli järsku kauni linna vastu vahetatud. 

Jätsin miljöö imetlemise maakale ning sukeldusin telefoni. GPS-i ja Google Mapsiga konsulteerima. 

„Issand, kuhu sa kadusid?” kiljatus tõi mu tagasi päikeselisse Stockholmi. Maakas oli vahepeal vaimustunult ja pilte klõpsides minust tervelt kahekümne meetri kaugusele uidanud ja suuremas paanikas kui Insta staar, kes enne olulisi võtteid endalt silikoonilekke avastab. 

„Siin ju”. Püüdsin sammu pidada, kuid nüüd vist juba liiga personaalruumis, sest ennastunustavalt ümbrust avastav maakas lükkas mu kolm korda oma massiga kõnniteelt sõiduteele. Liiklust õnneks eriti ei olnud, nii et jõudsime ikka Skansenisse. 

„Kas see värava kirjatähtedega raudkaar ei meenuta midagi?” uurisin maakalt. Maakas võpatas ja ütles, et ma olla midagi tema jaoks igaveseks ära rikkunud. Aga järgnes mulle siiski ettevaatlikult piletikassasse. 

Täismölakana peale kassiiri „hej”-le samaga vastamist sirutasin kaardi sõnagi lausumata makseterminali poole. Teenindaja hakkas pinnima, mida ma tahan. Väravast sisse saada või midagi? Lõpuks leppisime kokku „one grown-up” osas, kuigi mul tekkis kiusatus küsida õpilase piletit, et siis selgitada, et ma olen igas krdi klassis 3-4 korda istuma jäänud ning loodan gümnaasiumi lõpetada järgmisel aastal. „Beverly Hills 90210” keskanoored nägid küll kunagi sellised välja. 

Väravast sissepääsenuna meenus mulle järsku Rents. Oleks ma uneski aimanud, millisele kaljusele mägimaastikule me satume, oleksin enne ronimisvarustuse, köite ja sobivate snäkkide kohta nõu küsinud. Suusad ka kaasa võtnud ning Skansenisse esimese lumeni jäänud. Üllatuseks saime aga varustuseta ja mis peamine, vigastusteta, tõusud läbitud. 

Tõmbasime hinge närbunud roosiaias ning tormasime kõrgmägede hõredat hapniku kopsu ahmides loomi otsima. 

Kellaaeg oli vale. Sildid, mis loom peaks olema, olid olemas, loomi mitte. „Lambad on lõunale läinud” torisesin pettunult. Ja lambad ei olnud ainsad. 

Karu oli tööl, aga sihuke pisike nagu oleks lapsena katkus olnud. Maakas küll arvas, et täitsa tavaline karu, kuid ma jäin enda juurde. Ma kardan madusid. Karusid ei karda. Sest madudele võib kogemata peale astuda, karudele enamasti mitte. Karu astub ise sulle peale. Skanseni eksemplarile võiksin ma kogemata otsa komistada. 

Leidsime veel mõningaid loomi, kes ei olnud lõunal. 

Järsku lõhestas Skanseni idüllilist pealelõunat röögatus. „Kurat! Ei hakka siin praegu keppima, ma tahan neid pilte lastele näidata!” Maakas vahtis nördinult Euroopa piisoneid. Piisonid vahtisid vastu ega hakanud. Kui veel üldse hakkavad, pigem surevad välja. Pull ilma põhjaliku teraapiata erektsioonihäiretest üle ei saa. Igas sadamas ja loomaaias on eestlasi või vähemasti eesti keele oskajaid – needki otsivad jõuludeni oma libiidolanguse põhjust. 

Need vanad üle Rootsi kokkuveetud onnid, mida Skansenis vaadata pakutakse – mõnesse saab sisse ka minna. Vähemalt maakas sai. Ma peale ühest uksest läbipugemist tõdesin, et kui ma oleks elanud mõni sajand tagasi Rootsis, oleks mu laup olnud sinisem kui ühelgi võõrreligiooni esindajal. Maakas ütles, et vanas Rootsis oleks ma üldse mingi mutant olnud. 

„Näe, tiik!” hõiskas maakas. Vaatas sisse ning nentis nördinult „Koid?!? Tead, need elavad jube kaua.” Ma ei saanud aru, kas ta on pettunud koide või nende pikaealisuse osas ning küsisin „heeringatiiki lootsid leida vä”. Selgus, et jah. Üks heeringatiik ühes muude akvaariumitega leiduski Skanseni tagavärava juures, nii et sain oma irooniaga vastu hambaid. 

Olles hüvasti jätnud Skanseniga suundusime trammiga vanalinna poole. 

Paadiekskursiooni jaoks oleks meil ajast nappinud, nii et lonkisime niisama. Kusagile. Kus odavalt süüa saaks. 

Vanalinna munakivisillutis ajas mulle taas hirmu nahka. Isegi Skanseni karust suurem olles võib nende kivide vahesse kui Suurde Kanjonisse langeda ning igaveseks kadunuks jääda. Hoidsin maakal silma peal, olles valmis tal igal hetkel turjast haarama. Hammastega kui vaja. 

Tõele au andes oleks võinud Burger Kingis käimata jätta. Uksest sisenedes karjub kõik „tere tulemast paksude eriüritusele!” Nagu ma ise ei teaks. Lisaks selgus, et hommikusöögifanattidel on kogu aeg õigus olnud päeva olulisima toidukorra osas. 

Sain kuidagi burgeri ja friikad sisse pressitud, kuigi ainus, mida mul tegelikult vaja oli, oli vedelik. No see eelmise õhtu joomine. Veidi vinnutatud latika olek oli siiani. Mis siiski ei seganud mind kõõritamast maakast üle jäänud toidujäänuseid. Juba lasteaed kasvatas mind teadmisega, et taldrikule ega kandikule midagi ei jäeta. Ükskord sattusin ma sel põhjusel isegi haiglasse, otse lasteaiast. Võõral maal on siiski vist parem haiglaga mitte riskida. 

Lonkisime bussi peale. 

„Huvitav, et ma neegreid ei näinud, juba 20 aastat tagasi oli neid siin jube palju, praegu peaks veel rohkem olema” ütlesin maakale. Maakas ei mõistnud mind. „Kõik kohad olid ju neid täis?!”. 

Hmm. 

„Okei, võib-olla ma lihtsalt ei erista neid enam inimestest,” ütlesin. I´m finally woke!

Räpaste ja rahulolevatena jõudsime paati tagasi. Rosoljekarva koerakäru oli koridorist kadunud kui ükskõik mis karva käru 90-ndate trepikojast, kuid me olime (veel) purukained ega lasknud end eksitada ning jõudsime esimesel katsel oma urgu. Läksime duši alla. Mitte me, vaid kordamööda siiski. Esiteks ei olnud meile vahepeal suurema vannitoaga sviiti eraldatud ning teiseks kumises mu peas veel see ekstreemkarje piisonite suunas. Ka minul on, milleni jõuludeni mõelda. 

Maakas torises, et hommikul ei õnnestunudki tal vett jahedamaks saada. Milline kokkhoid depilatsioonikuludelt.

Ma ei osanud muud kosta kui anda edasi ühe spetsialisti sõnad, et vann või dušš on liiga kuumad siis kui seal urineerides on tunda, et mööda jalgu voolav vedelik tundub jahe. Siis tuleks vee temperatuuri alandada. 

Varsti avanes duširuumi uks ja kostus maaka vingatus „ma jätsin rätiku maha, kas sa annaksid mulle, ma ei taha end WC-paberiga kuivatada”. Olles kindel, et paberist ei jätkukski, ja mul on seda ka vaja, andsin rätiku ning jäin vaikselt varitsema. Et saaks maakalt küsida, kas uriinitestil on mingi teaduslik põhi ka all. Ei saanud aga teada, sest aurav maakas ütles, et ei julgenud proovida kartuses, et külmetab oma jalad ja jääb kopsupõletikku.  

Võib-olla otsis ta lihtsalt tähelepanu, sest mul õnnestus nuppe seina poole kruttides taas oma maksa sisetemperatuur eluohtlikult madalale jahutada. 

Pekkiküll! Ka mina olin oma rätiku tuppa jätnud. Vaatasin samaseid WC-paberi rulle kogust hindavalt ning tegin otsuse, et kuivatan end parem pool Stockholmi läbirännanud higise t-särgiga ja riskin vana sokuna lõhnamisega. 

Lõhnadest rääkides oli vaja veelkord laeva lõhnapoodi külastada, sirges olekus. 

Eelmisel õhtul, olles nuusutanud mingit maaka lemmikut, olin kommenteerinud, et „nii lõhnasid nõukogude naised!”. Uurisime maaka lemmikut uuesti, mina oma seisukohast ei taandunud ning maakas leidsis, et vast tõesti on aeg „Punane Oktoober” millegi innovatiivsema vastu vahetada. 

Igaks juhuks põikasime läbi veel kolmandastki laevapoest, mille osas ma andsin hoiatuse, et „meile kummalegi ei lähe sealt midagi selga,” kuid umbusklik maakas pidi selles ise veenduma. 

Selga ei lähe, sisse läheb. Veel üks vein. See oli absoluutselt hädavajalik, et ära käia sea pubis, kuhu ma kunagi jõudnud ei ole. Käidud, tehtud, aga mitte nauditud. Ja see ei ole sea pubi ega esineja süü. Elamustekarikas oli hetkel lihtsalt täis. 

Vedasime end juba pea koduks saanud urgu tagasi. 

Maakas oli veel kustunuma olemisega kui mina, teatas midagi stiilis „magan, ära sega!” ja keeras selja. Jäin üksinda telerist roppusi vahtima. Need tundusid kuidagi nürid. Vanadel eestlastel seal ussiurus oli õigus – televisioon on saatanast.  

Tundsin, et reisi lõppakordiks on vaja midagi teravamat. Jalopenopitsa, sambal kaste või kasvõi lahtise käega litakas vastu kõrvu. Mõtlesin mõne minuti, meenutades eilset vägivallaakti diivani kallal. Otsustasin siiski riskida. „Kuule, meil on ju täitsa tore, kas sa abielluksid minuga?” küsisin vaikselt. Ta muidugi magas ega vastanud. Jäin juurdlema küsimuse üle, kas vaikimine on nõusolek. 

Kahjuks ei. EI! Tänapäeval ei tohi enam isegi Lumivalgekese multikat näidata, sest abitus magavas seisundis inimese ahistamine ei ole woke, nõusolek on vaid selgel ja kõlaval häälel öeldud „jah!”. Kerisin end paar suurust väiksemaks keraks ning jäin magama. Kõrvaklappideta. 

Tore oli, kuni otsa sai – ees ootas vaid argielu ja töö. 

Konets multfilma. 

Sobimatu

 

„Te oleksite pidanud oma kuulutuses SELLISE asja kindlasti ära mainima! Hea, et me veel bronniraha ei maksnud! Ise veel reklaamite, et „korter traditsioonidest lugupidavas asumis“.  Millistest traditsioonidest?“

Uks lahkujate taga lendas pauguga kinni.

Arusaamatu. Kõik oli olnud korras, siiani olid kõlanud ainult vaimustust väljendavad epiteedid, korterit vaatama tulnud keskealine paar oli juba arutanud, kuhu tulevikus maalid riputada ja milline peab elutoa diivan olema ja nüüd siis niimoodi. Raks ja tehing katki.

Mis juhtus? Viimase asjana vaatas paar suurt magamistuba. Siis oli kõik nagu pidi, mees andis naisele laksu taguotsale ja naine kihistas peenikese häälega nagu hiir... rõdu magamistoa juures vaatasid samuti. Ei, see oli ka kombes, mees vahtis asumi teiste hoonete aknaid ja naine kilkas taamal merd nähes. Seejärel tulid nad sisse tagasi, magamistoast oli eraldi sissepääs garderoobi. Kellele siis garderoob ei meeldi. Teine uks viis vannituppa, suur vann, vetsupott, bidee...

Midagi pidi vannitoas valesti olema. Ega ometi eelmine korterit vaatamas käinud paar potti kasutanud? Läksid ju nemadki kohe pärast vannitoa vaatamist minema? Tõsi, see oli ju eile, aga korterid on täiesti uued ja tühjad, äkki tõesti on pott millegi... millegi eemaletõukavaga koos?

See oleks kohutav viga. Kui nüüd praegu kiirustades lahkunud paar räpase peldiku pärast ostust loobus oleks tegu erakordselt nõmeda juhtumiga.

Maakler astus vannituppa. Pott. Pott oli puhas. Mõne restorani köögilaud pole nii puhas kui see pott. Bidee. Äkki on bidee liiga uuenduslik? Traditsioonide mõttes või nii? Aga korteri teises tualettruumis on ka bidee, sellega jäid ju potentsiaalsed ostjad rahule?

Mõistatus. Pere oli just selline, kelletaolisi asumisse otsiti – väikesed lapsed ei olnud väga soovitud, liiga noored, eriti sellised, kelle juuksed mitmevärvilised ja tätoveeringud riiete alt välja voolamas samuti mitte. Keskealised, tagasihoidlikud, kuid korralike kellade ja jalanõudega. Lipsud, kaabud, alla põlve seelikud. Kohalikud. Abielusõrmus andis eelise.

Maakler kehitas õlgu ja astus vannitoast välja. Viimane pilk üle õla, väljas pääses päike pilve alt välja ja lõikas üle toa otse vannitoa uksest sisse, lüües vanni ees oleva klaasseina särama. Paksust lihvitud servaga seinast läbi paistev valgus murdus ja moodustas tagaseinale imelise vikerkaare.

 *

Teema loksus mul peas juba Lendava Konna mõisa külastamisest saadik. 

Õigupoolest tema häärberi juurde kuuluva sauna tualettruumi hommiku kella kuuese valgusšõu nägemisest saadik. 

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, neljas osa

 

Enne lõplikku uinumist jõudsin virilalt mainida, et see neetud paat kõigub. Mu tigu ja tasakaaluelund on sama hellad ja tundlikud kui ma isegi. Maakas vaidles vastu, leides, et enne kui ta voodist maha ei libise, ei saa me korralikust tivolielamusest rääkida. Maitse asi.

Vastu varahommikut ärkasin selle peale, et midagi rasket vajus mulle peale. Ja siis sosistas monotoonne hääl mu õrna kõrva midagi täiesti ekstreemset ja vapustavat. Oi, ei! EI! Hakkasin rabelema, üritades mitte karjuda, sest lõpeks olin ma ses urus kõige suurem. Heliisolatsioonid kajutitel on ka sellised, et keegi nagunii ei oleks mind kuulnud.
Peale pisikest siputamist leidsin end voodi kohalt riiulist allalibisenud suure rätiku alt. Olin isegi pisut pettunud. Oleks siis luupainajagi olnud. Rebisin klapid kõrvast – tundub, et magasin enamuse ööst ikka päris sügavalt, audioraamat* oli käima jäänud.

 

Kasutasin ootamatult kaelasadanud rätikut sihtotstarbepäraselt, jätsin unihiire kajutisse virguma ning suundusin tontlikult tühja laeva patseerima. Toitu mahub oluliselt rohkem sisse kui enne pisut võimelda. Rootsi laud ei ole naljaasi. Tekil oli üks samale järeldusele jõudnud vanem härra, nii et ma tormasin kajutisse tagasi ja teatasin maakale “ou, sa oled sisse maganud, seenorite kepikõnd kuuendal tekil juba käib!” Maakas ei erutunud. Ei härra ega spordi peale. Uuris hoopis, kuidas dušis vesi jahedamaks saada, et ei oleks tunnet kui seal, kellelt karva võetakse. “Maitea, kruti neid nuppe seina poole, mul aitas”.
Kell oli seal maal, et pidime puhvetisse suunduma. Sain aru, miks laev enne nii tühi tundus. Inimesed olid täitsa olemas, kraapisid seal suletud söökla uksi.

 

Söömavõistlusel osalesid inimesed erinevatest riikidest. Kõik olid ambitsioonikad, motiveeritud arusaamatut auhinda võitma. Oleks laudadel olnud lillevaasid, oleks innukaimad osalejad needki pintsli pistnud. Või ei olnud neid vaase just selle pärast?
Nagu ikka, sai mu taldrik täis enne pannkookideni jõudmist. Mõtlesin, et pärast võtan mõne. Pärast mõtlesin, et ei võta kah, sest tundsin end kui sundtoidetud foie gras hani. Peale pannkooke oleks mu kõht nii suur ja ümmargune saanud, et jalad ei oleks maha ulatunud. Selline asi tõotab tüli koristajaga.
“Tule eest, ma pean põranda ära pesema!”
“Ei tule, ma ei saa, pese ümber minu! Ja too samblatõrjevahendit, mul läheb siin kaua.”

 Kohvi olime puhvetis vahele jätnud, sest Starbucksi automaadist saab paremat. Paraku oli see aparaat katki. Kaalusin agoonias juba eneselõikumist, aga õnneks suutis maakas mu mõistuse juures hoida loogilise väitega, et nii suures paadis lihtsalt peab veel kohvivõimalusi olema. Oli. Seitsmendal tekil oli veel üks Starbucksi automaat ja see töötas.

Päästvad topsid käes sukeldusime taas labürintidesse, otsides lifti, millega kümnendale tekile saada. Kõikidega ei saa. Osadega saab keldrisse. Kümnendale tekile saime, kuid pääs laeva laele osutus siiski suletuks. Me ei saanudki teada, kas laevast mahajäänud Sõnajalad oma kopteriga on juba sinna maandunud või mitte.

Ilm oli taas ilus, nautisime päikese käes silmi kissitades kauneid vaateid lõputule Rootsi saarestikule. Esteetikat ei jätkunud siiski kauaks.
“Kuule, aga kust need saared oma magevee saavad, veelgi enam, kuhu neil reovesi läheb?”. Spekulatsioonid sel teemal said pisut ropud, otsustasime, et peame fantaseerimise asemel teemat googeldama. See lükkus aga edasi, sest nüüd müksas maakas mind ja viitas teisest religioonist naisterahvale “sellel on otsaesine palvetamisest sinine.” Nüüd oli minu kord teda jahmunult jõllitada. Ka sina, Brutus, ei ole hetkel väga woke. Maakas tegi paranduse. “No võib-olla mitte palvetamisest, aga igatahes on tal otsaesine sinine!”. Sellega tuli mul nõustuda.

 Laev hakkas maanduma ja me suundusime põnevusvärinal väljamaa pinnale. Lõpuks olime me kohal.

 

…. järgneb

 

* Raamat klappides oli Riley Sageri “Enne pimedat koju” – soovitan kõikidele põnevike austajatele, ettearvamatu ja võtab seest õõnsaks küll.

***

Maaka kommentaar: tolle proua laup OLI sinine.

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, kolmas osa

Kuuendale tekile jõudes tundime end kui seiklejad, kes asuvad avastama tundmatuid maid. Vaatasime, kuidas Lasnamäe tornmajad ning vanalinna kirikutornid kaugenesid. Kõik oli ilus ja rahulik. Ilm ja meri ja kodulinn. Tahtsin teha "Tallinna kilu" konservkarbi plagiaatpilte, urgitsesin telefonigi taskust välja, kuid järsku meenus, et laev on rauast ning sügavik mu jalge all vaid süveneb. Alahuul hakkas värisema. Vaatasin närviliselt ringi - kus need päästepaadid ja -vestid on? OK, seal pinkide sees ja vasakut kätt on lahtikäivad parved. Paneks vesti selga? Ei, paanikat ei tohi külvata. Kuna ma ei tahtnud näida nõrga ja hirmununa, ütlesin maakale "lähme nüüd ikkagi poodi" ja hiilisin külg ees uksest sisse tagasi.

Poes oli lisaks pensionäridele palju odavat ja värvilist kraami. Suutsin end talitseda. Jääda tasakaalukaks, pealtnäha ükskõikseks ja ülbeks. Nagu turvamees. Kõõritasin silmanurgast maasikanööride kommipakki, mida olen reisidel alati ostnud. Prismas müüakse ka, aga sealt ma ei osta, sest tegelikult need kommid ei maitse mulle ja neid pakist välja venitades tekib mul mõte, et need kõlbaksid paremini piitsutamiseks kui suhu toppimiseks. Ohkasin ja loobusin ostust, täna pole ilmselt see päev.
Moe pärast vaatasime üle pirukad ja puuviljad, minu tööalane kretinism leidis, et 2 karpi viinamarjadest on müügikõlbmatud. Peale ontliku sissejuhatust ostlemisse oli aeg teha pööre (ümber nurga) ning asuda häbitult poodi tuleku tegeliku põhjuse kallale.  Austraalia ja LAV-i valged veinid ja Al Capone sigaretid. Taas asjad, mida ma kuival ja kindlal maal ei tarbi.

Lohistasime saagi oma urgu ning edasi on tunnike minu mälust kadunud. Kunagi oli üks jõle hea nali, aru ei saa, kas rohkem jõle või rohkem hea:  "Mida te, värdjad, seal teete !?" karjus vanatädi värdjatele, kes tegid seal midagi. Ehk siis me, värdjad, tegime seal midagi. Ma ei taha teada, mida, keegi ei taha, aga kindlasti oli sel seos prügikastis lõpetanud veinipudeliga.
Pilt tuli uuesti ette pisut tühjas showbaaris, kuhu me vist bingot mängima olime läinud. Pilet ja pliiats olid igatahes mu nina ees klaaslaual. Kompositsioonist puudus õlletoop. Tõime baarist mõned. Algul oli lõbus, aga tasapisi hakkasin tühjavõitu piletit jõllitades pahaseks saama ja ütlesin maakale, et õppisin just, et number seitse rootsi keeles on “hui”. “Tundub veidi sedamoodi küll” nentis maakas kui ka pall 76 meist paberile kriipsugi jätmata mööda vihises.
Kellel ei vea bingos, sellel veab ... A vot ei vea, tühjade käte ja veel tühjemate taskutega lahkusime ka kasiinoautomaatide juurest.

Vähe joogisena ja pimedas julgesin jälle õue minna. Ma julgen siis üldse palju asju.
Ööseks lubatud superkuud küll ei paistnud, aga tähed ja kauguses hulpiv ühiselamu ajasid ka asja ära. Igati kaunis öö. Hing oli järsku kergem kui äsja koorunud koolibri. Maakas väljendas midagi sarnast. Nende võõristust tekitavate tunnete tasakaalustamiseks rääkisin maakale õhinal, kuidas ma Redditist kruiisilaevade töötajate teemat lugesin; asi, mis töötajatele kõige vähem meeldib, on see, et aeg-ajalt kooleb keegi laeva, ette ütlemata ja kui ta on uksele ka “do not disturb” sildi jätnud siis... Otsustasime, et me teeme sama, aga mitte kohe, mitte veel sellel tripil.
Tirisin taskust oma reisisigaretid ja nügisin maakat massiga “mine sinna poole!”. Ta vahtis ilmatuma pikka tühja ruumi reelingu ääres ja seejärel mind. Kuidagi etteheitvalt nagu oleks ma koolikiusaja. Häbenesin veidi ja pobisesin “suits läheb paremat kätt, mine vasakule”. Läks, öeldes, et suits teda ei häirigi, aga ma ei jäänud ikka rahule ning lükkasin edasi. “Veel vasakule, sa oled praegu kõhuli tuhatoosi otsas, mul oleks seda vaja.” Õnneks ei olnud tal pipragaasi kaasas.

Hakkasime väsima ja suundusime maamärke järgides urgu tagasi. Õiget korrust ja suunda leida oli lihtne – meie koridoris vedeles rosoljekarva vanker, mis tõenäoliselt oli koerakäru, kuigi koera me ei näinud. Karvast ja võre taga hoidmist vajavat inimlast ka mitte, aga see polegi oluline, käru on oluline. Lisaks asus meist mõõdukas kauguses asutus, mida viisakad inimesed nimetavad massaažisalongiks. Nende kahe vahel oligi vaja valida mõni uks, kuhu kaart toppida, et rohelisele tulukesele ja vaiksele lõksatusele loota. Me tulime sellega toime.

Telekas. Mul ei ole sellist aparaati juba aastaid, nii et asusin innukalt kanaleid lappama. Isegi reklaamid olid ägedad, sest ma ei olnud neid näinud. Reklaamide vahele näidati suhtesaateid, lõpuks aga lauspornot nimega “Alasti ahvatlus”. Väga woke saade. “See ei ole naine, see on mees!” kiljatasin mingit Otto-Triinu nähes ning läksin teki alla. ”Veel üks!” oigasin vaikselt ja tõmbasin teki lõuani. Ja ma ei ole EKRE valija, eksole, ma olen ka woke, sest mu peas hakkas vasardama lause “I feel offended!”.

Head ööd!

... järgneb

 

 

Lombakas

 

Võibolla oleks isegi parem olnud, kui ta ei oleks kunagi teada saanud, kustkohast tuli heli, mis teda viimased paar ööd kergemast unest äratas. Sügavat und kerge kopsimine ei seganud, aga kerge tukastuse katkestas too veidra rütmiga heli kindlasti ära.

Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps.

Tempo oli erinev, kuid rütm ikka sama.

Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps.

Ta ei kartnud ämblikuid, vähemalt nii arvas ta enne. See, mida ta praegu tundis, ei olnud hirm. See oli hingamist halvav õudus. Ilma luubitagi olid ämbliku jalaproteesid selgelt näha. Eestpoolt teine jalapaar (toks—toks) olid painduvate liigestega kõrgtehnoloogilised kunstjalad, üks tagumine (kriips) näis olevat natuke liiga pikk puujalg mis lohises iga sammuga mööda lauda, mida mööda ämblik parajasti kõndis. Oli üsna kindel, et just see jalg tegi kriiksuvat heli. Laua lakipinnale jäi iga sammuga maha tilluke kriimustus. Kui palju neid laual on! See mõte tabas ootamatult. Terve laud täis kriimustusi, mis olid tekkinud ämbliku proteesjala lohisemisest...

Klõps. Esijala viimane, säravast metallist lüli lõppes jäiga küünisega.

Kui ma oleksin kärbes, lõikaks ta mu kõri ilma igasuguse vaevata läbi. Külm judin, mille see mõte kaasa tõi, tõstis seljakarvad turri.

Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps.

Ämblik astus mööda lauda lähemale, näis olevat mõistlik panna juba varem kätte võetud suur luup enda ja ämbliku vahele.

Paljugi mis näis, luup tegi oma tööd hästi ja ämblik kasvas silma jaoks hiiresuuruseks. Proteesidega hiiresuurune ämblik.

Prillidega.

Prillidega hiiresuurune proteesjalgadega ämblik. Kaheksast silmast viiel ees prilliklaas, kolmel plussklaas – silm paistis läbi klaasi suurem kui ilma ja kahel tugev miinus – silm oli läbi klaasi kui nööpnõelapea.

Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks– toks—paus–paus--kriiks –paus–paus–klõps. Toks-toks-paus-paus-kriiks-paus-paus-klõps. Tokstokspauspauskriikspauspausklõps.

Kõmm.

Luup läks kildudeks, ämbliku prillid samuti. Metallproteesi tükid segunesid kehast välja voolanud lögaga, esijala küünis oli sügaval laua lakipinnas.

Ämblik ei oleks pidanud jooksma hakkama.

Natuke kahju oli, aga mis teha. Kergendus oli siiski suurem kui kahjutunne.

Õhtul, pea juba sügaval padjas ja uni meeli ükshaaval välja lülitamas voolas rahu üle kõige.

Kuni läbi selle vaikuse lõikas tasane heli.

Kriuks – kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus – paus. Kriuks – kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus – paus. Kriuks – kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus – paus. Kriuks – kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus – paus......

 

 ***

Nodsu süü.

 

 

Uued ajad

 

"Nägid?"

"Mida? Kuhu ma vaatama pean?"

"Vaata sinna!" Juhan tõstis käe ja näitas langetatud puude poole. Kustas oleks võinud vanduda, et Juhani käsi värises. Muidugi oli see võimatu, Juhan oli mees kui kivi. 

"Puu, noh. Laasima on vaja hakata, puu on pikali, sa ise lasksid ju...?"

"Jajah, lasin -lasin. Vaata!"

"Midagi pole seal, hakkame nüüd pihta, ega meil kroonu aeg pole."

Kustasel hakkas imelik. Kaks täiskasvanud meest, kiivrid peas ja saed käe otsas rippumas passivad kuuske kännu kõrval. Oleks  seal siis mõni loomahing või miskit, ei, ainult vaarikavõsa ja sõnajalad.

"Aitab küll," sai Kustasel mõõt täis, "laseme edasi" tõmbas mees sae käima.

Kohe kui saag esimese kärina kuuldavale lasi, kuusk liigutas. 

Alguses võpatas nagu kohkunud loom ja siis laskis end kükki.

Kustas ei taibanud saagigi seisma panna, seisis kui Loti naine, silmad pärani ja keha kange. Juhani sõrmed olid Kustase õlga klammerdunud jõuga millega laadal hobuseraudu kokku väänatakse, aga seda Kustas isegi ei tundnud. 

Kuusk laskis end okstel, mille peale ta kummuli kukkudes oli püsima jäänud, kükki. Teisiti ei saanud seda liigutust nimetada. Varitsev kass teeb niimoodi - teeb end madalaks-madalaks enne kui hüppab, Või siis palli viskamist ootav koer, Lidutab natuke allapoole, et oleks hoogsam palli järele jooksma hakata.

Kuused nii ei tee. Mitte kunagi. Kuused on kummuli ja lasevad end rahus laasida. Isegi kui mõni saemees puu alla jääb ei ole see kuuse viga, ikka mees on ise midagi valesti teinud...

Aga see puu igatahes kükitas. Kustase saag jauras, Juhan karjus midagi, võibolla oli see lihtsalt pikk ja vali "aaaaaaa..aaaa" ja kuusk hakkas jooksma. Kõik vastu maad olnud oksad olid korraga jalad. mõni jalg oli pikk ja sirge, teine kõveravõitu, mõne küljest pudenes kuivanud raagusid ja mõni jalg ei ulatunud sugugi iga sammu ajal maha. Algul näis, et puu tormab otse meeste suunas, pea poolemeetrise läbimõõduga tüve ots sööstis Juhani ja Kustase poole kui vedur, viimasel hetkel puu pööras natuke ja kadus mühinal padrikusse. Kustase saag jäi seisma kui mööda kihutava puu oksad mehe pikali lõid, Juhan jäi imekombel püsti, kuid ta kiiver oli kadunud. Tõenäoliselt oli see puuokstesse takerdunud ja juba kusagil kaugel Kindlasti kaugel. Puu kiirus oli muljetavaldav, vast ainult mõnda metskitse olid mehed nii väledalt jooksmas näinud. 

"aaaaaa.aaaaaaa.a..aaaa"

Juhan ei jäänud enne vait kui Kustas talle lahtise käega vastu pead lajatas. 

"Mis kurat see nüüd oli?"

"Nägid? Kas sa nägid? Kuusk.. minema, näe, sinna.."

"Ära sa nüüd räägi, nägin muidugi. Mis see kurat see õige oli..."

"Lähme ära, läheme minema siit, välja, läheme ära.."

"Oota nüüd äkki oli koerapöörirohust või millestki, äkki oli keravälk või..."

Kustas proovis asjale mingitki seletust leida.

"Ja kust see känd siia siis sai? Ma ju saagisin ise selle puu maha, ise!"

Juhan oli ikka päris läbi omadega, käed värisesid, jutt hakkis - ei jälgegi endisest asjalikust ja tuimavõitu sellist 

"Oota, mees, enne ei lähe, kui.."

Kustas tõmbas sae uuesti käima. Väike talvise lumekoorma all loogaks paindunud kask kukkus hetkega.

Sama kiiresti kadus puu kuhugi laande. Kui kuusk oli jooksnud okste peal nagu kuuekümne jalaga kits, siis kask liikus kui päevakoer, look kord sirutus ette, kord tõmbas jälle kõveraks.

Mehed seda eriti ei näinud, üle õla nad ei vaadanud, Juhani saag jäi kuhugi mätaste vahele, Kustas ei lasknud enda omast lahti ka sihile jäetud auto rooli karates. Maanteeristis jäid nad korraks pidama, seal kraavi sõitnud harvesteri juht sööstis nende autosse. Küsimused olid ülearused. 

"Niikui kännu pealt maha sai, hakkas rabelema, lükkas ennast okstega käppade vahelt välja nagu kass läbi ukseprao ja kadus. Jooksis minema."

Too mees oli veel enam liimist lahti kui Juhan. Kustas oleks võinud vanduda, et nägi pisarate jälgi harvesteri juhi põskedel.

Auto aknast välja visatud sae otsa õnneks keegi ei sõitnud. 

Tee ääres olevate majade kuuridest läksid puuhalud kui vainuköied üle heinamaade. Majad ise krigisesid vaevatult. Saja-aastased palgid alles mõtlesid, kas ennast lahti tõmmata või jääda harjunud ja turvaliselt tuttavate naelte juurde.

Hiljem räägiti, et linnades olid ummisoksil ringi tormavad puud nii mõnegi auto ära mõlkinud ja vaateaknaid sisse löönud...

Ajad muutusid järsult.

***

Siit peaks kuidagimoodi edasi minema või on eestpoolt otsast midagi puudu, aga kellaaeg on nagu on....

Kaarna tehtud pilt jäi pähe kinni, vabandust mõttevarguse eest!

Kõik olid kohal

 

Olin ka mina Lendava Konna üritusel osalejate masside hulgas, maanteel tekitasin rongkäigus tõenäoliselt koguni skandaali.

Umbusaldades oma navigeerimisoskust ja teeviitu olin navigatsiooniseadme sisse unustanud ja kui kaunis, kuid koleda aktsendiga meeshääl mulle ootamatult röögatas, et "pööra paremale tänavale, teele!" katkusin rooli ja tampisin pidurit nagu hämilton, kõrvalteele sööstes näis koguni, et mu autolaadne triikraud viskab külje ette....

Nii hullusti ei läinud. 

Kabli vahel tekkis teine orienteerumisintsident - mu nõder mälu keeldus reetmast millist teed pidi pidupaika peab minema. Ahistasin Kabli pagari töötajaskonda, nemad oskasid saladust hoida ega reetnud kedagi, sõitsin niisama mööda küla edasi-tagasi ja siis otsustasin, et lõpetan mõtlemise ja sõidan kõhutunde järgi. Kõht oli mul suur ja tunnet täis ja kohale sain lausa esimese valitud teed pidi.

Nagu ikka jõudsin ma kohale kohalikku peoplatsi korrastavate tööde lõpuks. Kahjuks loorberipärgasid ei jagatud. Õnneks noomida ka ei saanud.

Seejärel algasid sport ja suvemängud.

Ja üleüldse...teate kui huvitav on inimestega rääkida? Me proovisime klatšimist (ei tulnud välja, vist on külajuttude elunorm meil kõigil juba täis), poliitikaklubi (ei tulnud välja, mis sa loomaaiast ikka kõneled), ilmast (aga ilm oli porinaks liiga hea) ja siis leidsime kõiki ühendava teema: me rääkisime iseendist. Pikalt. Nii pagana pikalt, et teenisime ära noorima seltsilise hääletu märkuse - meile näidati kell pool kaks öösel etteheitva näoga kella. See oli ilmatu tore hetk, elu esimene märkus liigpika ärkveloleku kohta endast natuke vähem kui pool sajandit noorema inimese käest. Ilma naljata, naudin seda tunnet siiani.

Konjak oli mõnus, Proseccot sain ka elus esmakordselt mekkida, jutt oli nauditav ja inimesed erakordselt armsad, kõlagu see sõna kui imalalt tahes. 

Järgmine hommik oli värske, päikesepaisteline, vaikne. Lendav Konn peaks avama varahommikuse selfipunkti oma sauna trepil, isegi mulle halastas päike sel moel, et tahaks pildistamise tulemust passipildiks. 

Nii, et... 

Sellised nädalavahetused teevad meid õnnelikumaks.

Tõsijutt.