Ma olen mõnikord rahul ka ikka

 

Viisin oma kolmanda punase teksased (jakk oli punane) kinno.

Raamatut - "Kus laulavad langustid" - pole lugenud, sündmuste käiku netist ette ei piilunud, kõrval istunud kaaslasi, kellest pooled olid raamatut lugenud, ei pinninud.

Esmaspäeval lähen raamatukokku ja loen seda lugu veelkord, et kõik värvid kätte saada.

Kes pole käinud - minge. Eriti need, kes lõppu ei tea.

###

Pirnimoos sai umbehää. Ausõna!

Moosiga olen eriti rahul.

Kus on lehm?

 

Viisin oma järgmise punase kleidi teatrisse, et hilbud kapis kiskuma ei läheks.

Neid tunde elust ma enam tagasi ei saa. Nii palju nokunalju pole ma isegi lasteaia piknikul kuulnud, õudne....

Šeikšpiiri kogutud teosed, meelega kirjutan valesti. Ma keeldun uskumast, et originaalis nii palju keha keskpaigale keskenduti ja mul on kangesti kurb, et isegi lõigud, millest võinuks midagi meeldejäävat kujuneda olid libedad nagu poissmehe parem käsi.

Üksainus laul lõpus, üksainus laul oli enam kui kogu see lame travestia kokku ja nende kahe minuti pärast ma teatrisse ei läinud ju tõesti. 

Jaa, ma tean, ma läksingi komöödiat vaatama, aga isegi jandil ja jandil on vahe. Kuulge, midagi peab ju valesti olema, kui maapublik ei naera isegi purki kakamise peale ja püksipiilumised tekitavad saalis piinliku vaikuse. Nii madala lati alt läbi liuglemist nägin esimest korda üle aastate.

Õudne. Lehma ei olnudki.

Muda

 

Mäletate, kuidas geograafiatunnis setete tekkimist voolavas vees kirjeldati? Et alguses vajuvad põhja raskemad kivid, siis kruus, seejärel liiiv, lõpuks muda. 

Mõtetega on samamoodi.

 Sitsidsatsidpatsid kirjutas omi mõtteid Tiina Kruusi mõtetele peale ja minu mõtted hõljusid veel kaua kuniks paika vajusid.

Mitte, et ma... aga lõpuks on muda see, mis seob. (Ülbelt)

Olen ammu jõudnud ikka, mis artikli sõnul peaks olema nähtamatu. Oo, kui endast rääkida, siis ma jumaldan nähtamatust. Istun nagu konn jõekaldal ja jälgin voolus toimuvat. Näe - kalake ujub mööda, sillerdab - kindlasti läheb kohtama, hiljem on näha, kas kohtus teise kala või haugiga. vetikas lehvib, kohe näha, et värsket klorofülli silmini täis. Kelle raha eest? Miks ta laseb vesikupu lehel enda väätidesse põimuda? Äkki nad käivad? Keegi ei varja konna ees ennast, konn on nähtamatu.

Ah, isegi konn ei saa olla nähtamatu, kured kaldal ja haugid vees, me kõik oleme kellegi jaoks kulinaarsed ahvatluseed. Mõnikord valame ise endale sousti peale, et isuäratavamad oleksime.

Mõttetu mõistukõne. Ning - andke andeks - ka artikkel oli mõttetu. Ma ei ole järgmist väljendit vist enne kunagi kasutanud, kuid tegu on solvumiskultuuri arhetüüpse näitega, Reklaamid on suunatud noorematele, ma saan solvatud ja ei lähe sel moel üles haibitud kohta? Olgu, ära mine, aga kas tõesti on veel inimesi, kel pole arenenud reklaamipimedust? Või, noh, ükskõiksust vähemalt? Mind ei märgatud rongis? Jess (ma ise vist jookseksin küll piletimüüjale järele)! Uksed lastakse nina ees kinni? Kui see oli võõras, siis ükskõik, nii võib ju päev otsa link käes seisma jääda kuniks pooled linna daamid sellest läbi astuvad. Kui ukse hoidja oli tuttav, kelle puhul ukse kinnilaskmine näib sel korral matslik,  siis kas vali kellega suhtled või tee märkus. Solvunult vaikimine olukorda ei paranda. Mõtete lugemisega on terve ajaloo vältel kehvasti olnud.

Aa, hüpleva mõtlemisega nagu ma olen - mul on üks töökaaslane, kes hoiab ust lahti ka siis kui ma olen paarikümne meetri kaugusel sellest, ta teab, et ma olen üle õue just sinnapoole teel, kui mind märkab. Teate, kui ebamugav see on? Mõnikord ma tahan kulgeda, mõnikord valutavad jalad (VALUTAVAD, see on jube), neil kordadel ei ole kuhugi kiiret ja siis see lahtihoitav uks - tahmatult kiirustan sammu, ebamugav on. Siis on valus kas meeltel, sest kulgemine tehti  katki või jalgadel, nutuni, aga ei, kiire... Ma ei saa inimesele selleteemalist märkust teha, ta on autist ning pole vaja ta maailma veelgi enam sassi ajada, aga näitena välja toomiseks kõlbab see küll. Ärge kangutage neid kuradi uksi kogu aeg lahti, mõnikord on viisakus valus.

Tegelikult taandub kõik rahale. Taandajad on mõnikord rumalad. Kogemustega töötajad on hinnalised, aga kes seda ei näe, sellele pole mõtet ka vägisi vanemaid inimesi tööle toppida, toksiline tööõhkkond ei ole seadustega likvideeritav. Üle poolesaja aastased on tõenäoliselt mõnegi kaubagrupi puhul agaraim ostja, kes reklaami sihtida ei taipa, peab seda kraami odavamalt müüma kui õigesti suunatud reklaami puhul võimalik oleks. Ilma kodulaenude ja autoliisinguteta pensionärid oleksid paljudel juhtudel suurepärased püsikliendid, meie pensionite puhul küll mitte kuldkliendid, kuid nad on stabiilsed. See kõik jõuab kunagi ka ärisektorile kohale, siiani on tegu nende kaotusega, milleks selle pärast solvuda, et teised on lollid?

Menopaus. Artiklis kasutati ka seda ajalise argumendina, noh, et nagu oleks menopausi saabumine hetk, mil küüntest kübar tööle hakkab, sest siis oled ametlikult vana. Ma ei tea..mu meelest ei muutunud peale teatud füsioloogiliste ebamugavuste ärakadumise midagi, puhas positiivsus. Ei mingeid mentaalseid arenguid, isegi meeleolude tsüklilisus jäi täies ulatuses alles. Mõrd, siis mõrd, linnuke, siis linnuke, tööhobune, siis ikka tööhobune edasi.

Kõike eelnevat võib lugeda mitmel erineval viisil. 

Sõjalauluna: nähtamatu metsavend riisub koore.

Valsina: hõljudes üle põranda, kellegagi kokku põrkamata, nautides olemist.

Traagilise balletina: Ma teen näo, et mind ei huvita, tegelikult puistan sabasulgi nagu surev... ei, mitte luik. Paabulind.

Koomilise ooperina: mis mõttes jään kogu aeg ukse vahele kinni, signaalpunasest kleidist hoolimata? (Ei jäänud ma kuhui kinni . Siseringi selgitus)

###

Veetsin hiljuti Rocca al Mare keskuses päris mitu tundi üksinda kolades (ühtegi reklaami ei mäleta, ei märganud lihtsalt). Ma ei vajanud midagi peale juuksekummide, mitte juuste jaoks, neid mul pole, aga kleidivarrukad osutusid liiga pikkadeks ja ma pidin neid jaki all taltsutama. Naised ilmselt taipavad, kuidas. Ostsin juuksekummid samast poest, kus kunagi üks müüja mu käest küsis, kas ma oma kosmeetikat Selveri letist osta ei tahaks. Poole ostu pealt tuli meelde. Seekord oli mu teenindajaks kena noor tütarlaps, kes ei pidanud juuksekummide soovi liiga pisikeseks, lihtsalt käega viipamise asemel tuli ta neid mulle isiklikult näitama. Ta oli nii meeldiv teenindaja, et ostsin sellest poest veel meigividinagi. Tütarlaps küsis tolle ostu valiku tegemisel ühelt vanemast daamist müüjalt nõu. Viisakalt, lugupidavalt. Vastu sai üleoleva juhendamise, karp tõmmati tüdruku käest ja teatati, et seda on niiiiiiii ebamugav tagasi riiulisse panna, miks ta selle  üldse välja võttis jne.... Ma tahtsin seda osta, lollakas. 

Ostu ma siiski tegin. Tolle noorema müüja abil. Mõnes kohas on teenindusega ikka imelikud lood.

###

Pildil on viimased kolmkümmend liitrit õunamahla. Suve magus mälestus.

 

LP ja sügis, olulised mõlemad

 

Kõigepealt: kuningas on surnud, elagu kuningas!

Ehk täpsemalt: Ilusa sügise ilusat algust meile kõigile, ootame uut suve! Viimane suvepäev, eilne, oli just nii ilus kui sellel kuupäeval oodata võis.

Käisin üle aegade jälle kontserdil, aitäh jõuluvanale ja toredale seltskonnale! Olin ilmselgelt üleriietatud ja alaharitud (vahepeal võttis too viimane adumine aju korralikult krampi), aga mõlemad kõrvalekalded normatiividest elasin üle.

LP loomulikult, mida muud eile ikka erilist toimus..? 

Enne kontserti pelgasin pisut, et laulja, kelle sinutorus esitatav muusika jätab pigem kammerliku mulje ei mõju suurel kontserdil päris nii, kuidas siiani kuuldu. Ei mõjunud jah, hoopis teisiti kõlas, suuremalt. Terve lava oli seda pisikest naisterahvast täis. Ma üllatusin kui agressiivselt see kõik toimus, kaks kõrvaklapikomplekti (ühe viskas LP vastu põrandat puruks, teine läks vist tõesti ise katki) ja vastu trummi taldrikuid puruks löödud tamburiin jäid kindlalt silma pluss lavapoisid käisid ilmast ilma veel mingeid rappeid esineja ümbert kokku korjamas. 

Huvitav, kui kiindunud on trummarid oma pilli? Mul on tunne, et tamburiinist võisid vabalt jäljed jääda...

Laulud olid kohati raskesti ära tuntavad, need olid suurele lavale kohaselt võimsaks arranžeeritud. "Muddy waters" ei kõlanud mu jaoks seepärast päris nii... aga see on minu probleem. "Lost on you" seevastu sai seevastu mu meelest parem, jõuliselt meeltele mõjuv.

Ka päevapoliitikale sai lõiv makstud. "Churches" pühendati Masha Aminile ja nüüd ma ei mäleta, kas LP mingi laulu ("Safe here"?) ka Ukrainale saatis, kuid tervitused sinnapoole läksid kindlasti. 

Ma üldse ei tea, kuidas sellistesse pühendustesse suhtuda, sest ma ei tea, kas see on äri või tunded. Ma LOODAN, et tunded.

Kui LP lõpuks rahvale hästi lähedale tuli - tervitused, autogrammid - üllatusin eilse päeva jooksul teist korda, kui tilluke võib olla väga mõjuv inimene. Nagu nööp. 

Olen nüüd oma kahe lemmiku - Mumford&Sons'i ja LP kontserdil käinud, ehk mitte viimast korda elus, ja kui ma nüüd mõtlen, et M&S on bänd, kelle muusika võib kõigutada mu suhtumist religiooni ja LP laulja, kelle esitatu oletuslikult uuristab mu seksuaalset sättumust, siis teate - kumbki ei ole oma tööga hakkama saanud ja ikkagi on nad mõlemad võimsad. VÕIMSAD.

Selle sügise esimene päikesetõus, olge lahked!

Öööööööööööö

Maalehes on naabrimehest juttu, jube tuimalt kirjutatud. Näed, sihuke tubli mees, teeb seda ja teeb teist, suurelt teeb, näe, poeg ka teeb ja naine ka ja isegi tütar võtab osa.

Inimest ei näe grammigi. Kahju, huvitav pere lasti näppude vahelt maha libiseda. Lehekülje sai täis, seda küll. Mis teha, ju siis ei saanud kirjutaja seda karpi kahti muugitud.

Mõne asja kohta loen pealkirju, lugusid alati ei jaksa/ei taha/ei saa. Pealkirjadest loen, et Paide fotograaf on sõjareporteri ametisse hakanud, pilt ka juures ja puha. Poleks nime kirjas, ei tunneks äragi, mäletan seda inimest eriliselt sätitud vurrude järgi. Rõngasse keeratud, peene otsaga - mul pole elus nii sätitud soengut olnud kui need vuntsid olid. Praegu vaatab pildilt vastu blond basmatš. Mitte, et see vale oleks, lihtsalt täiesti erinev.

***

Värvukesed ajavad gänge kokku, põldudel harjutatakse stseene Hitchcocki "Lindudest", karjed ja puha. Ma igaks juhuks rolli küsima ei läinud.

Pilt on ilmselt jube udune, telefoniga tehtud, ma pole seda suurelt näinudki, aga eks ma kunagi vahetan etema vastu.

(Jube paha on olla, selline ebamäärane olek, unetu ja iiveldav ja valutab kümnest kohast korraga. Kui üle läheb, kustutan selle virina ära. Väkk...)

Ah, ei kustuta midagi. Endiselt on tunne, nagu vajuksin kohe kruusahunnikuks. Õunad kukuvad pots ja pots, rästad kaklevad arooniapõõsas, kitsed söövad põllul ja mina lagunen sahinal.  Sügis!

Imeline hommik

 

Imeline hommik täna, imeline! Päike piilus tuppa, öösel pähe tulnud head mõtted ei olnud ühegi painajaliku une poolt  halliks värvitud ja kodus sai olla üksi kõigi oma plaanidega.

Imeline!

Kohe hommikul pidi alustama oma plaani täideviimisega, polnud paremat hetke ammu tegemist ootava põrandaliistude värvimiseks.

Hammaste pesemise ajal hakkasid silma veepritsmed peeglil. Panin hambaharja kraanikaussi ja läksin kööki, et sealt võtta klaasipesuliist ja pisut äädikat.  Äädikapudel oli kapis teiste maitseainetopside ja õlipudelite vahel, mingi maitseaine oli kapipõhjas laiali läinud. Häiriv. Tõstsin topsid lauale ritta, pühkisin kapipõhja puhtaks ja noppisin täis topside vahelt ühe tühja, sodi pidi ju ometi prügikasti panema.  Prügikasti avades…mh, see lõhn ei olnud just kõige värskem, tõstsin koti kastist välja ja läksin tühja kastiga vannituppa haisu maha loputama. Vesi jooksis kasti, ma ise võtsin kuivatist sületäie pesu välja. Naised on rööprähklemises osavad, minagi…

Magamistoas ei saanud pesu kohe kokku lappama hakata, enne tuli tekk voodil sirgeks tõmmata ja padjad paika laduda.  Etskae, öökapi peal on raamatukogu raamat, see sai just eile läbi, võtsin selle näppu ja – raamatukogu on siinsamas, kaks maja edasi – astun õige sealt läbi, õhtul uus raamat käepärast.

Oh kui hea ilm oli õues! Milline kargelt lõhnav õhk, sellise ilmaga lausa pidi parki jalutama minema, hiljem on terve päev pea selge.

Pargis oli palju inimesi. Mõni jalutas, mõni jooksis, mõni istus pingil ja tundis end niisama mõnusalt. Muru oli langenud puulehti täis. Kindlasti oli ka surnuaias kõik kohad puulehtede alla mattunud. Buss tuligi ette, kaua se ikka aega võtab.

Kalm oligi korraliku lehekihi all, paar sületäit sai niisama kokku kahmatud ja kasti viidud, aga lõpuks läks ikkagi reha vaja. Hea, et kunagi sai põõsasse üks laste rehatükk peidetud, oli kohe mugavalt käepärast.

Eks oli ikka päris ammu ka kui too reha sina susatud sai, aastad kasutamist oli tööriista üpris hambutuks muutnud. Kindlasti pidi uue ostma,  lähen käin poest sipsti läbi, mis tehtud see tehtud, mõtlesin.

Buss poe poole oli seesama, mis suvilasse sõidab. Oot, aga suvilas olid arooniad korjamata… üks sõit, kaks asja, alguses arooniad, siis reha.

Näe, suvilanaaber ka bussis. 

Ah, et  jõe ääres metsas on männiriisikaid nagu muru? Kauaks neid ikka jagub, peatus enne suvilat tuli lihtsalt bussist maha mina ja läbi metsa kohale jalutada, tee pealt seeni korjates.

Esimesed seened olid ussitanud, vist sai ilmaasjata bussist maha tuldud.

Tegelikult… kui männiriisikaid on, siis peaks ju kaseriisikaid ka olema, kaseriisika koht on teise metsasihi alguses. Kaseriisikad on ilusad seened, neist tuleb väga ilus hoidis.

Ah, vilets seeneaasta.

Kaseriisikaid oli vaid kaks tükki ja needki ussidest läbi aetud. Nojaa, täiskuu aeg, oleks siis, et noorkuu, noore kuu ajal on seened puhtad.

Läheks parem turule, seeneisu tuli juba peale ja turul müüvad mutid kukeseeni, neil oma salakohad. Kukeseened, need ei ussita.

Buss tuli ka nagu tellitult. Hea koha sain istumiseks, otse juhi taga, reklaame oli hea vaadata. Isegi filme reklaamiti…oi, kas SEE film on ka juba kinodes? Ma tahtsin seda kindlasti näha!

Kino polnud ju kaugel, hopsti bussist maha ja …aga rahakott, rahakott oli koju jäänud!

Oligi kodus, esiku põrandale oli kukkunud.

Heldus kui liivane oli põrand!

Tolmuimeja välja, see käis kähku. Ah, tolmukoti peab ka ära vahetama…kus see pagana prügikast nüüd oli, kuhu ma täis tolmukoti pistan!

Mis mõttes vannitoas? Milla sai vesi sinna jooksma pandud?

Miks mul reha käes on?

Kuhu ma raamatukogu raamatu jätsin?

 

Homme on parem päev. Täna oli liiga palju pisiasju vaja korda ajada.

Oot, kus mu hambahari on?

 

 

Sügisel kõik laguneb ju?

lind õla taga ütleb, et on sügis 

on aeg nüüd leida endale üks mägi 

et pärast paari tiiru maises prügis 

peab üles leidma endas vägi 

mis viiks mind üles, kaugele ja kauaks 

mu hüppejäljeks jääks üks väeti küngas 

kui mina olen piksepilverüngas 

ei tohi nimetada seda jälge

Ma ei taha viimast rida lõpetada ja ausõna - ei ole need asjad niiiiii halvad,.

Aga keha reedab mind pidevalt ja ma tahaks talle kere peale anda, sest me ei saa enam üldse läbi.

Vaim ei jaksa kerega kakelda, see raibe lööb massiga niikuinii.

Loe mulle ette.

Mida ma loen? 

Loe lehte, vaata, et oleks tänane leht. Sa ükskord lugesid eelmise nädala lehte. 

Mis vahet sel oli, sinu jaoks olid niikuinii kõik uudised värsked ja kuulmata 

Ikka on vahet, ma tahan teada, mis maailmas uut on, nädal vana leht ei ole enam uusi asju täis 

Pole need värsked lehedki uusi asju täis, kõik on sama, pealkirjadki korduvad 

Ma tean. Mis siis, las olla pealegi, aga loe ikka tänast lehte 

Olgu, ma loen. Kas sa tahad poliitikast või kuulsustest kuulda? Või loen spordi kohta midagi? 

Loe ilmateadet 

Ilmateadet? 

Jah, loe seda 

Miks? Välja sa ju niikuinii ei lähe, homme vaatad aknast välja ja näedki, mis ilm on? 

Miks sa ei võiks mulle ilmateadet ette lugeda? 

Muidugi võin, aga see ei anna ju midagi. Ilma pole inimesed teinud, ilm on nagu on, see ei ole uudis.

Ma ei tahagi inimestest midagi teada, inimesed väsitavad. 

Mina ka või? 

Jah. 

Kuidas? 

Sa ei loe mulle seda ette, mida ma tahan. 

Ma loen siis, kui sul nii häda on 

Ei taha enam. Ma vaatan homme aknast välja ja see on täpsem kui tänane ajalehes olev ilmateade 

Ma ikka loen 

Ei taha. Mine ära.

Mkm, see ei ole elust, isegi kaudselt mitte. Sügis teeb selliseid asju mõtetega.

Kõrvitsad Kaurile:

Praegu

 

Aken võlumaailma.

Mida mu kõrvad...

 

"Eile oli kaubapäev ja riiulid on ikka veel täiesti tühjad!"

Ma ei oleks uskunud, et kuulen seda lauset tänapäeval pensionäri suust. Kui need riiulid olid tühjad, siis olen mina Keenia printsess. 

Tegu oli odavama otsa toidupoega, isegi see vabandus puudus, et letis on ainult kallis kraam, ma tean, mis on kallis toit ja mis odav ning mis sinna vahele jääb. Kõike oli. 

Jaaahhhh....

Tujukas

armastan kõike 

kõike vihkan 

kõigest on ükskõik 

üks on 

kõik 

on 

üks 

see sulab kokku 

halliks kiviks 

millest peab läbi minema 

ei jaksa 

ümber kivi minna ei jaksa 

lihtsalt kukun ümbes 

ootan millal kivist saab liiv 

või minust 

Mhm, just nii need päevad lähevad. A teate, et järgmise aasta veebruaris olen pensionikõlbulik, kui ei ilmne teatud juriidilisi ahjualuseid? See teeb siis... haha, peaaegu oleksin päevade arvu siia kirjutanud. Jääb ära.