Pildu pererahvas tegi ikka reedeti sauna, see oli külarahvale ammu teada. Et Pildu saun oli küla kõige suurem ja pidas enneolematult kaua sooja ei keelanud pererahvas kellelegi saunamõnusid. Kes tõi kärutäie puid, kes toobiga kalja või õlut, teinekord oli saunatulijal vihtasid kaenla all enam kui endal vaja. Sotid said sirgeks ja selg puhtaks.
Nõnda juba pea poolsada aastat.
Saun oli ehk pisut kükakile vajunud ja kerisekivid said näiteks eelmisel aastal välja vahetatud, kuid sooja pidas osmik endiselt ja tänu paar aastat tagasi pesuruumi veetud torudele võis pesuvett lausa kraanist lasta.
Ainult rahvast oli poole sajandi taguse ajaga võrreldes vähem, lausa mitu korda vähem. Näe, naistesaunas olid sel õhtul ainult kolm noorikut. Või, noh, kaks neist olid noorikud pea nelikümmend aastat tagasi, üks vast andis noorema naise mõõdu välja, kuigi pealt kolmekümne oli temagi.
Asi seegi, et keegi üksi saunas ei pidanud müttama, oli vähemalt kes vihtles ja selga pesi.
Mehed olid varem leilitamas käinud, nad olid naistele isegi Siimu tehtud koduõlut jätnud. Peale leilis rosinaks kuivamist ja tümaks vihtlemist kulus jook marjaks ära.
Hea magus oli.
Aga salalikult kange...
Ega sellest suurt aru saanud, jutt kiskus vähe valjemaks ja naeru oli enam, aga naistel oli ju juttu niikuinii palju ja saun teeb alati hea tuju.
Vanemad prouad, Siimu perenaine ja Pildu enda proua istusid saunaedeses ja vaatasid, kuida noorem naine, Vissu tütar, end kreemitas ja õlitas.
Õlu oli uudishimu ketist valla päästnud ja nüüd söandasid naised küsida kõike, mis huvi pakkus.
„Mis sa nüüd teed?" küsisid nad aeg ajalt, Vissu plika polnud kade ka, seletas muudkui, et „see palsam paneb juksed läikma" ja „jalgu kreemitan, et kannanahk õrn püsiks".
Moorid noogutasid selle peale targa näoga ja tuletasid meelde Rootsi ärakaranud onu käest saadetud pakke Nivea kreemiga, mis oli kindlasti väga kasulik, ainult, et ega seda siis jalgade peale raisatud, hea, kui sõrmed korra nädalas lõhna manu said. Siis jagus kauemaks. Ja juustele oli Aljonuška šampoon parim, pesi puhtaks nagu lamba tagumikuvilla. Sama takuseks ka, aga mida seal viriseda, kõik olid sellised tuustipead.
Kui Vissu-plika äkki tisside peale kreemi mökerdama hakkas läksid Siimu perenaise ja Pildu proua näod õige uudishimulikuks.
„Mis sa nüüd teed?"
„See kreem hoiab büsti kikkis, ei vaju ära. Ma juba ligi kolmkümmend, aga näe – pliiatsitesti teen ika veel naksti ära!"
„Ligi kolmkümmend olid sa kümme aastat tagasi," porisesid mutid.
Jupike aega oli kuulda anult kreemiste käte lätsumist, kui noorem naine end võidis.
„A mis see pliiatsitest on?" ei pidanud Pildu proua siiski vastu.
Vissukas teadis, et see küsimus tuleb. Ta ise ka naine, ta teadis uudishimust kõike.
„See on sedasi, et paned pastaka..." ringi vaadates pastakat silma ei hakanud „või noh, ükskõik mis pulga" – hambahari oli seinariiulis kohe võtta, tont teab küll kelle jagu ja kui vana, aga sopane ei näinud olevat – „ tissi alla ja kui see sinna kinni ei jää, siis on rind veel ilus nagu tüdrukul" lõpetas noorik jutu maha pudeneva hambaharja kõlina saatel. Selg oli küll tahapoole kõveras, et hambaharja vars jumala pärast kuidagi kinni ei jääks, aga maha ta kukkus.
Siimu perenaine kommardus ettepoole ja oma lopsakat rinda üles upitades pistis harja peitu.
„Ja sinna see kadus!" ütles ta veel õõnsa häälega harja haihtumist kommenteerides.
Naised lõkerdasid nagu varsapõlves..hääled olid küll juba vanema hobuse vurhvi, kui kes see kuulmas oli.
Kuniks Vissu tütar oma sissemäärimisega hakkama sai, lõksutasid naised veel pool küla läbi. Küla oli väike, Vissu noorik kiire ja peagi istusid moorid kahekesi .
„Need imeasjad küll, mida kõike tänapäeval inimesed oma ihuga teevad.. Kreemid ja õlid ja salvid, nagu jessukest pärast surma võiavad end elusast peast sisse. Meie ajal seda ei tehtud ja kas me millegipoolest kehvemad oleme?" Siimu perenaine oli veel äsjasest naerust punaste põskedega ja end peeglist piieldes tundus talle, et ega aeg väga ülekohtune pole olnudki.
„Mis sa räägid, vaata ennast nüüd peeglist, põsed kaelani välja ja kulmud kukuvad kohe suu kõrvale, pole sa enam tüdruk ühti!"
Pidi see Pildu-mutt siis sedasi torkama.
„Minul on vähemalt põsed veel siledad, vaata oma palesid, peenike kortsukribu justkui riisipaber!"
„Ära seleta!"
Pildu proua oli krapsti peegli ees, kuniks Siimu moor end riide sättis uuris ta oma nägu ninapidi vastu peeglit olles küll ühelt, küll teiselt poolt.
No mis sa ütled, oligi nii. Peenike kribuline kortsumuster oli näo ära kündnud. Mis sellest kasu, et põsed ja kulmud oma kohal seisid, kui nahk nende ümber rabarberilehte meenutas.
Nii ei oleks tohtinud Siimu eit talle ikkagi öelda.
„Ma siis lähen!" Siimu perenaise hääl oli tõre.
„Eks sa mine" polnud ka Pildu perenaise toon väga lustiline.
„Oota, anna mu vanamehe hambahari enne tagasi!"
Siimu proua mühatas ja hakkas särgisabasid üles kerima. Kumma.. kumma alla see pagana hari saigi? Ei, siin ei olnud, teise tissi all siis...
Mutid hakkasi tasapisi itsitama. Juba natuke häälega naermagi. Ja lõpuks, kui Siimu perenaine Pildu proua vanamehe hambaharja üles leidis - „Vahi, kuhu puges!" – naersid nad mõlemad jälle nagu varsad.
Sellised tsipa vanemad varsad.
Ütleme, et üsna vana hobuse kombel.
Postitused
