Unest (jälle) ja harimisest

Uskumatult tobe on töölt suurte maa- ja maailmaparanduslike plaanidega koju tulle lihtsalt selleks, et lasta väsimusel pool tundi peale koju jõudmist endal jalad alt lüüa. Vältimatu kustumine tabab mind kus iganes, ükskõik millise tegevuse ajal, kohati on unenäo- ja pärisilm lootusetult segi.
Praeguseks olen ligi kaks tundi maganud ning ärkasin selle peale, et unenäos olin mingi pika laua ääres. Ei, mitte SELLE pika laua ääres, minu laual olid kõikvõimalikud tehnikavidinad, tööriistad, pabernutsakutes näritud ja närimata söögiollust ja mingisugused fauna esindajad, kes meenutasid merisigu.
Ahjaa, ärkamine - selle põhjuseks oli vajadus minna laual oleva varandusega lähemalt tutvumiseks teisele poole lauda. Ärkasin siis, kui juba püsti seisin,  kõik eelnevad liigutused toimusid täisunes.
Jajah, ja siis jätkub mul jultumust osatada oma poega, et see nooremana uneskõndi harrastas.

Homme on teatripäev. Suur murepäev nagu normaalsel naisterahval ikka: midagi pole selga panna. Mul on mutiseelikuid, mis mulle ei meeldi ja mutikleite, millele ei meeldi mina. Ja siis on mul veel juuksed, mis ei meeldi kellelegi.
Millegipärast olen kindel, et kiilakana oleks paraku veel hullem.
Jalanõusid pole tegelikult üldse. Tossud ja tennised ei küüni teatripapude levelile nagu plätudki, kingi on ebadaamilikult ainult üks pooletoobine paar.
Kuulge, elab siin majas mõni naisterahvas üldse või ei??? Paistab, et "või ei".
Tühja kah, ega ma ennast näitama lähe, olen nagu olen. Pesen, kammin, lilli kaasa ei vea ja lähen.

"Igas suvekuus korralik kultuuriüritus!" oli meie stammseltskonna loosung, kui juunis võllamehe, juulis tšellodega poiste ja augustis Kremli laululindude vaatamiseks lubatähed lunastasime.
Spontaanseid sutsakaid tuleb vahele niikuinii.
Kui põld ikaldub, siis saagu vähemalt hing haritud.

Lisan.
Algsele tekstile on hea igasugust manti lisada, kirjutamata olla ei saa, kiusab, aga eraldi jupina ka esitada ei taha.
Üksindusest. Ma armastan üksindust, aga viimasel ajal häirib mind mõte, et see ongi nüüd midagi, mis jääb minuga lõpuni. Üksindus pole enam valik, vaid püsiseisund. Veel ühest vähestest tee peal olnud ustest olen nüüd mööda läinud, see oli kinni ja tagasi minna ei saa.
Sellega harjub, ma tean, samuti tean, et üksindus meeldib mulle ka edaspidi.
Praegune tobe faas läheb üle.  Pole sel elul häda midagi, rosinaid on kröömike vähem, aga hammastele ongi niimoodi parem....

...

Aegviidu mets põleb.  Õu on suitsu täis, kui turbapõlemise haisu poleks, arvaks, et see on udu. Kurgu paneb kipitama nagu mõni teinegi asi.

Rongid veel käivad

Talvehommikud pidasid pimedat aega pikalt kinni, keskpäeval oli pisut piimvalget hämarust, aga kauaks sedagi, kohe voolas uus öö peale.
Imeks ei pannud seda keegi, ei olnud tegemist esimese talvega ja enamikule ei jäänud see ka viimaseks.
Joropi peregi elas talvel justnagu sellele eelneval ning eel eellmisest talvest enne olnud ning ja veelgi kaugematel talvedel. Mõne puhta põlislaanes oleva taluga võrreldes oli neil isegi pisike eelis - lähimad naabrid jäi küll kolme versta taha, aga see-eest jooksis otse eluhoonete kõrvalt läbi raudteetamm. Rongid sõitsid nagu kellavärk, perenaise lehmalüpsid ja peremehe söögikorrad käisid puhta rongivilede järgi. Kui tuli peenikese vilegs reisirong, oli söömaaja käes kord ja kui jauras söerongi viimsepäevapasun tõttas Joropi Mann lüpsikuga kauda poole.
Vahel kirikus ja vürtspoes käies armastas Joropi vanamees oma eelisseisundiga eputada.
"Meil pole kella vaja, meile on keiser ise kella õueserva ehitada kasknud!"
Või siis, et:
"Kuidas sinu eit lüpsiaegu loeb? Käib, kunas meelde tuleb või mis?"
Eelmisel aastal oli vanamees nii kange, et jättis koguni kalendri majja toomata, küll tema juba iga teise söerongi sõidu tareseinale ära kriipsutab ja sedasi alati teab, mis päev parasjagu teiste kallites kalendrites ees on.
"Kevadel näete, et mul need kopikad nagu maast leitud, mida teie praegu paberiliru eest välja jagate!"
Ja ostmata kalender jäigi.
Asi toimis hästi.  Rongid muudkui sõitsid, seinapalgil venis kriipsurida vastapäevast lihavõttesse, suvistepühast edasi jaanipäeva poole. Ikka kombeliselt, nagu neilgi, kes "kopikaid paberliru eest loopisid", nagu Joropi peremees kiitles.
Nüüd oli talv, aga rongid käisid ikka. Pime aeg pani perenaise küll mõnikord mõtlema, et päevad oleks kui topeltpikaks veninud. Uneaega oli rohkem, söögivahed venisid lausa kõhukorina jagu pikemaks ja lehm sunnik ei tahtnud kuidagi kinni jääda, iga lüpsikorraga andis sama piima kui ennegi justnagu oleks mõni lüps vahele jäänud.
Ah, talvel aeg ikka venib. Varsti on jõulud, saab pisut pidu ja kirikuski saab käia. On põhjust Manni peenemad seelikud ja rätid teistele vaatamiseks ja omale iluks välja otsida. Jõulukirik oli igas tares perenaise pidusõit.
Selle nimel tasus oodata.
Kuni äkki...
Mann oli just laudast tulnud , lehmasitane põll vöö vahele tõmmatud, et selle küljest midagi suuremat põrandale ei pudeneks, lüpsisoe vahumütsiga piim plekkpange ümber valatud, et see siis hanges maha jahutada kui ukse taga keegi mürgeldas.
No ikka mürgeldas tõsiselt.
Ehk on kellelgi mingi häda käes, kohkus vanamees ja hõikas valjusti võõrad tuppa.
Ei olnud häda. Jõulusokk oli jõuluhanega, kirjus riides noored kambaga kaasas. Taresolijad jäid neid lausa ammulisui passima, samamoidi jäi tuppa tulnud seltskond kuidagi nõutult vakka ning vaatas peaaegu pimedas tares ringi.
"Õlgi polegi?" Küsis jõulusokk naabri-Meeta hälega.
"Krässid tegemata?"
See oli jõuluhani.
Vanamees hakkas suure häälega naerma.
"Saite nüüd oma paberkalendrit! Pool kuud enne jõuluõhtut pidu tahta, nalja teete, mehed!"
"Mis enne? Üleeile oli kirik ära, täna juba teine püha!"
Peremees pahandas südamest. "Rumalaks peate mind õige või mis! Näete siin.." peremees kobas lausa käega triibulist seinapalki "...siin on kõik kirjas! Kaks söerongi päevas, iga teise kohta on märk seinas. Selle järgi on jõuluõhtuni veel kaks nädalat!"
Toas tekkis pikk lõikav  vaikus.
Kuni keegi piosike, vist äsja häält murdnud noor mees, sest Joropi rahvas teda hääle järgi ära ei tundnud, köhatas vaikselt ja ütles tasa "paar nädalat tagasi pandi söerongid korra päevas sõitma, sellest oli kiriku kalendris märkus ka üleval.."
Üle terve toa kostis äkki hele ja hale itk.
"Issand jumal küll, minu kallis jõululauba õhtu nüüd läinud nagu vorst koera perse! Sa kurivaimu vanamees oma koonerdamisega panid minu suured pühad hakkama, et sulle kärn kannika peale kasvaks..."
Kui piimalännik vanameest tabas, oli suurem osa piimast sealt juba välja lennanud. Õnneks muidugi, raske mannerg oleks pea võinud niimoodi puhta lõhki lüüa.
Üle kojaukse õue trüginud külarahvas kuulis veel kaugele jõudnuna Joropi perenaise heledahäälseid sajatusi.
Järgmisel aastal ei söandanud keegi Joropi vanamehelt isegi küsida et olgu see ostetud kalender, mis ta on, aga milleks oli Joropile veel käokella vaja - rongid ometi käivad...?

Kuiv. Nõiun

Nüüd olen ma kindlasti kõike teinud.
Varem on see alati aidanud, aga sel aastal mitte, ei, sel aastal on kõik lihtsalt mahavisatud vaev.
Ma pole vihmavarju või keepi mitte ainult kaasa võtmata jätnud, vaid pole neid üldse välja otsinudki.
Ma olen usinasti kastnud ja kastnud ja kastnud, rekordpäeval tiksusin vihmutit liigutamas käies kümme tundi pluss lasin vagude vahele tonnise veepaagi tühjaks.
Pesu olen pesnud nagu sõge, õues on pesunöör juba õhukeseks kulunud.
Olen lausa äärmustesse laskunud, unustades üheks ööpäevaks sauna trepile vooluvõrku ühendatud akulaadija (ärge seda kodus järgi tehke!).
Varem oli enam kui kindel, et neile tegevustele või tegemata jätmistele järgneb vältimatu vihm.
Aga praegu on kõik läinud tühja. Vihma pole.
Ainult täiskuuööl alasti olles ohvrikivile raha põletama pole läinud. Ma olen kitsi ja viiesendine, mida ohverdada raatsiks põleb ikka väga kehvasti....
Ainus, mis lohutab on teadmine, et sääskedel pole kusagil oma järeltulijaid kasvatada. Metsatiigid on suuremalt jaolt kuivanud.
Nõuandeid? Kellelgi? Üks kobe kobe pauguga vihm kuluks ära, kas üle pole kusagil?

***

Ma valetasin hiljuti ühele inimesele ja see natuke vaevab mind.
Valet ennast ei kahetse, aga inimesest on kahju.
Esimest korda elus käisin...kuulge, ma ma unustasin ära, mis selle protseduuri ametlik nimi on, aga kui ma ütlen, et käisin mõõka neelamas, siis te saate ju aru?
Arsti pidi pisut ootama, ukse taga olin mina ja veel üks inimene.  Kumbki ei teadnud täpselt, mis ees ootab. Saime omavahel hirmusid jagada ja teineteist julgustada. Kui tohter tuli, läksin sisse esimesena.
Ossaissandapüss, kui vastik see oli! Arst õnneks ei saa loodetavasti kunagi teada, et iga kord kui ma protseduuri ajal pikutades jala natuke üles tõstsin ja seejärel kohe laksti kukkuda lasin tähendas see "ma löön sind #€@@###::#-t jalaga" ja lihtsalt teadmine, et tema löömine teeb mu olukorra kehvemaks sundis sundis mind alustatut pooleli jätma. Muide - sama mõte takistas mind kunagi mu pimesoolt rappivat arsti lükkamast. Tõmbasin käe rihmadest lahti, võtsin natuke hoogu...ja panin käe ise rihmadesse tagasi. Ega ma siis viha pärast...lihtsalt nii paha oli olla.
Iga asi saab ükskord läbi, õde aitas mul tati ja pisarad näolt maha pühkida, samal ajal arvas arst, et  peaksin suitsetamise maha jätma ja rohkem piimatoite sööma. Hm, selle nõuande kuulda võtmiseks peaksin kõigepealt suitsetama hakkama ja piima (millest peamiselt elangi) menüüst välja viskama. Mul vedas, et ta hommikust konjakijoomist maha jätta ei käskinud.
Ahjaa, see valetamine....
Kui ma uksest välja läksin, küsis ukse taga oodanud kena inimene "Kuidas oli?"
Mina naeratasin laialt ja ütlesin, et ei midagi hullu, talutav protseduur.....

***

Üks kolleeg õpetas oma vennatütre kuusevõrseid sööma. Vitamiinid ja värki. Nüüd kuulutab see laps kõigile, et tädi näitas talle, kuidas kuusepõrsaid närida.
Peaasi, et vitamiinid ja värki.

Uniselt ja talviselt (niikuinii unistate talvest...)

Väljun tundest, et mind üldse pole
ning mis paistab on nii läbipaistev.
Ma pööran nõudlikult kella poole.
vaatan aega ja "stopp!" kõlab vaikselt.

vaikus kõuehäälne, sügavöine,  tume
kõrvu lukku löövalt täitnud kogu ruumi
valgus laualambis ootamatult sume
silmapaistmatu ja ulatumas Kuuni

Edit: esimest salmi olen vist juba viis korda ümber nokkinud. Ikka ei meeldi. No las olla siis.

***

Lumehelbed kogunevad loikudesse parve,
lõunatuul neis äratanud äralennutarbe.
Stardirada pisut kasin, kõigest loigu piires,
raske leida sirget lõiku, lihtsam teha tiire.
Ühe tiiru peal võib äkki lennutuju tulla.
Helves tuuleiilis hõljub pilveks taeva alla.
Homme sajab maha hoopis mingi kõrbe kohal,
homme lumememmevõsa kauges kõrbes vohab.

***

Kui lumi läheb, sulab välja palju.
Suur hunnik liiva näiteks.
Surnud kass.
Me onu Endel oma koerasitanalju
ei jäta tegemata,
ta on oss.
Nii kole on et vaataks ainult pilvi:
seal lömmis pudel pori sees
ei vedele.
Ent kui kord jalge ette suunad silmi-
üks vars, üks õis, üks lill,
üks lumikelluke.

Sadistlik

Õmmelge tuliuus kleit mulle kohe!
Valge see olgu kui märtsikuu lumi
Lühike olla see kindlalt ei tohi
Pikk olgu justnagu talvine uni

Õmmelge mulle kleit, nüüd on küll kiire!
Pitside arvelt ei pea üldse säästma
Rullige meetreid, ei ole sel piire
Kangas on särav kui vihmapiisk  räästas

Õmelge mulle kleit, nõuan ma hüüdes
Pärleid sel kangal las jookseb nüüd rohkelt
Rinnal volange ja piha peal rüüse
Slepp saagu ukseni, vau moodi uhke

Keit jääb nüüd kappi, seal on tema  pesa
Öösel ta üksinda hüüab, et kantaks
Hüüdmist ei lõpeta, põikpäine,  visa

Kandma ei hakka ja ära ei anna
Kuulan vaid mõnuga hääletut kisa
Kord müün ta maha ja rahu saab hinnaks

Head und!

Uskuge või ei, aga täna on laupäev.
Ma ise öösel paaril ärkamiskorral ei uskunud eriti, iga kord käis peast läbi, et millal nüüd siis telefon huugama hakkab, appi-appi, ma pole ju korralikult maganudki veel....
Läbi saanud töönädalal tundsin üle tüki aja, et väsimus jooksutas refleksidelgi juhtme kokku. Neljapäeval koju tulles avasin külmkapi ukse, võtsin kella käelt, panin selle korralikult piimakannu ja juustupaki vahele, vantsisin vannituppa, pesin päevakooriku maha, panin telefoni kraanikaussi ja edasi...ei mäleta, igatahes öösel ärgates ei onud kusagilt kella vaadata.
Käekella leidsin kiiresti, vana komme väsinuna asju külmkappi toppida (rahakott, auto võti, märkmik...) on lihasmälus alles, telefoni leidsin iseendale teise telefoniga helistades. Pursuide värk.
Ainult, et äratuse unustasin sisse lülitada.
Olgu tänatud naabrimees, kes oma peni igal hommikul ühel ja samal ajal õue laseb ja olgu kiidetud minu koera ebasümpaatia naabri koera vastu. Ei, nad ei tülitse, lihtsalt hommikutere asemel hauguvad nad pahuralt kumbki oma kodu eest teise poole. Meil pole tarasid, kõigest tihe võsamets, aga piire ei ületata.
Nonii, küll paarkümmend minutit hiljem kui vaja, kuid siiski ma ärkasin. Vedas.
Eile panin magama minnes prillid külmkappi.

Õue ei taha minna, õues ootab tumedas undrukus Töö. Ta on agressiivne ja süüdistav, miks ma peaksin oma laupäeva hommiku temaga suhtlemisele raiskama? Kipub teine isegi tuppa, aga selle vastu on hea nipp: ma ei pane prille ette.  Niimoodi näib kõik ideaalne, pastelne, sile ja puruvaba.
Seega.. oeh, kirjutamine on nii väsitav. Peaks pisut veel magama....

Mõttelagedus väheste põllumajanduslike motiividega

Töölt tulles üle maakonna piiri sõites sõitsin üksiti üle ka triibust, mis eraldas vihmamärga maad tolmavast põllust.  Vesi sai piisapealt otsa just enne mu kodumaakonna piiri ületamist.
Vanasti öeldi põuaaja kohta, et küllap vihmata jääjatel on kirikumaks maksmata.
Loogika ütleb, et Eesti põuaseim maakond peab olema Jõgevamaa, seal on mu teada ainus linn, kus pole kirikutki. Maakonna pealinn pealegi.
No mis nad muidu oma küüslaugufestivale peavad, eks tegemist on sügisese vampiiripuhastusega, küllap need on aasta jooksul kirikuta linna oma hõimud ja suguvõsad kui ilusasse ohutusse paika kokku kutsunud.
Küüslaugufestival on nagu putukatõrje, eksole.

**
Vahemärkus: õues on täitsa valge ja linnukesed röögivad sädistavad nii kuidas torust tuleb. Kell on 03.09.
**

Ristimata rahulolev pagan nagu ma olen on mul kirikumaksust või kirikuta linnast puhta ükskõik, lihtsalt vihma oleks kangesti vaja.
Kellel on üle?
Mu aiamaa tolmab  ja krõbiseb. Omal kombel on see tore, sest oodatava kehva saagi saan force majeure kaela ajada, olgu siis tegelik põhjus hoopis edaspidine nigel rohimine või varasem ülejala külvamine. Metssead hakkavad paraku otsa saama, vähemalt ühel varasemal aastal võtsid nad mul kartulid täiesti puhtalt üles. Hea makaroniaasta oli. Oskaks ise ka nii korralikult ja kadudeta mugulad üles saada.

**
Vahemärkus numbes kaks: miks ma seda üldse kirjutan? Aa, ilmselt sellepärast, et ma pole kunagi olnud aiandusfänn ja ei kavatse oma orientatsiooni muuta. Seega on tegemist lihtsalt halinaga.
**

Täna läksid õunapuud õitsele.
Huvitav, nii põhjas kui lõunas olid puud juba mõnda aega pruudiehtes..?
Vanatüdrukud ka lõpuks mehele saanud. Mesilased musitasid tulevased õunad loodetavasti kibedast magusaks.

Laatadele sel aastal ei lähe.
Liiga palju inimesi, vaja ka justkui midagi pole.
Soola ja tikke.
Pidupäeval heeringat ja suhkrut ka.
Õige, sitsiriiet paar meetrit.
Ja üks kõrvitsataim. Kui ei saa, pole ka katki midagi. Meil niikuinii kõrvitsat pea keegi ei söö.
Lihtsalt...kombeks on.

Magage nüüd natuke veel. Ma rohkem ei sega, las linnud teevad oma lärmi edasi.

Mõni hirm saab tõeks

Kes kardab ussi ja kes lennukiga sõita, mõni pelgab suurt rahvast täis ruumi ja mõni lifti kinni jäämist. On neid, kes ei näi midagi kartvat kuni äkki hiir kapi alt piilub ja on teisi, kes kardavad külge saada argpüksi maine ja on selle vältimiseks nõus lõvi eest liha varastama.
Mina olen kogu aeg kartnud massaaži.
Judinaid tekitav mõte, et annan end abitult kellegi väänamishimuliste käte valdusesse ja lasen tal end nagu tainast sõtkuda.
Niikuinii on valus.
(Ei, väljakannatamatult valus see ei olnud.)
Niikuinii murrab mõne luu.
(Ma tean, see on kõige ebaratsionaalsem masseerimishirmude seas, aga siiski!)
Niikuinii teeb sinikaid!
Tegigi. Armas aeg,  mu selg näeb välja nagu Kopli parmu nägu pärast pikka nädalavahetust. Kukal ilmselt ka, kammida on valus. "Valutavad juuksed" kuuluvad vist ka parmuleksikasse?
Kui ma nüüd mõtlen, et vere hemoglobiinitase on niiehknaa alla igasuguste mõistlike normide ja nüüd on suur osa allesjäänust pargitud sinikatesse, siis hakkab enesest suisa hale.  Nagu sellest veel vähe oleks, et ma oma kaks sõrme kuuma õliga ära frittisin.
Ise olin loll, seda kui kergelt ma sinikaid hangin, teadsin ju suurepäraselt. Kes käskis küsimusele "Kas eelistad kerget massaži või teen tugevamalt?" vaprusest väriseva häälega vastata "tugevamalt loomulikult!"

Sellest nüüd siis didaktilise alatooniga lõpumoraal: ärge astuge oma hirmudele vapralt vastu! Kui hiir on hirmus, siis seda ta on ja ainult laua peal seistes ning kiljudes võib kohutavast saatusest pääseda! Kui lift tundub ahas, siis ei takista miski peale treppide puudumise viieteistkümnendale korrusele jala marssimast!

Ja nii edasi.
Ja las lõvi sööb liha ise ära. Võtke parem küüliku käest kapsast, aga igaks juhuks valige hetk, mil ta on seljaga teie poole. Te ju olete ta hambaid näinud?

Langetame pea

Täna on kurb tähtpäev. Meenutame miljoneid kadunuid, sama palju on selles lahingus üksijäänuid ja ebaõiglaselt seetõttu omade seast välja heidetuid.  Kõige kurvem on kuulda lugusid, kus algselt kadunu ilmub ootamatult teiste sekka tagasi ja leiab oma lootuse kaotanud kaaslase lõhutud keha alandavas näruse kaltsu rollis, mingis täiesti vääritus olukorras ja põlastusväärses ametis teiste järelt sõna otseses mõttes jäätmeid korjamas. Pahatihti polegi enam kedagi leida, kaaslane on juba hukkunud. Või hukatud, ka nii juhtub.

Muide, käisin täna ühe inimese juures tema tööd ja teenuseid kasutamas. Tal oli jalas üks valge, mustade täppidega sokk ja üks tume, vist tumesinine sokk.  Kultuurline mitmekesisus. Meeldejääv.

Täna on Kadunud Sokkide Mälestuspäev.

Homme on Korista Oma Tuba Ära - päev.
Nii, et....lapsevanemad ja muud läbuste korterikaaslastega hädas olijad: tähelepanu, valmis olla....