Lehed

Esmaspäev, 11. juuni 2018

Rongid veel käivad




Talvehommikud pidasid pimedat aega pikalt kinni, keskpäeval oli pisut piimvalget hämarust, aga kauaks sedagi, kohe voolas uus öö peale.
Imeks ei pannud seda keegi, ei olnud tegemist esimese talvega ja enamikule ei jäänud see ka viimaseks.
Joropi peregi elas talvel justnagu sellele eelneval ning eel eellmisest talvest enne olnud ning ja veelgi kaugematel talvedel. Mõne puhta põlislaanes oleva taluga võrreldes oli neil isegi pisike eelis - lähimad naabrid jäi küll kolme versta taha, aga see-eest jooksis otse eluhoonete kõrvalt läbi raudteetamm. Rongid sõitsid nagu kellavärk, perenaise lehmalüpsid ja peremehe söögikorrad käisid puhta rongivilede järgi. Kui tuli peenikese vilegs reisirong, oli söömaaja käes kord ja kui jauras söerongi viimsepäevapasun tõttas Joropi Mann lüpsikuga kauda poole.
Vahel kirikus ja vürtspoes käies armastas Joropi vanamees oma eelisseisundiga eputada.
"Meil pole kella vaja, meile on keiser ise kella õueserva ehitada kasknud!"
Või siis, et:
"Kuidas sinu eit lüpsiaegu loeb? Käib, kunas meelde tuleb või mis?"
Eelmisel aastal oli vanamees nii kange, et jättis koguni kalendri majja toomata, küll tema juba iga teise söerongi sõidu tareseinale ära kriipsutab ja sedasi alati teab, mis päev parasjagu teiste kallites kalendrites ees on.
"Kevadel näete, et mul need kopikad nagu maast leitud, mida teie praegu paberiliru eest välja jagate!"
Ja ostmata kalender jäigi.
Asi toimis hästi.  Rongid muudkui sõitsid, seinapalgil venis kriipsurida vastapäevast lihavõttesse, suvistepühast edasi jaanipäeva poole. Ikka kombeliselt, nagu neilgi, kes "kopikaid paberliru eest loopisid", nagu Joropi peremees kiitles.
Nüüd oli talv, aga rongid käisid ikka. Pime aeg pani perenaise küll mõnikord mõtlema, et päevad oleks kui topeltpikaks veninud. Uneaega oli rohkem, söögivahed venisid lausa kõhukorina jagu pikemaks ja lehm sunnik ei tahtnud kuidagi kinni jääda, iga lüpsikorraga andis sama piima kui ennegi justnagu oleks mõni lüps vahele jäänud.
Ah, talvel aeg ikka venib. Varsti on jõulud, saab pisut pidu ja kirikuski saab käia. On põhjust Manni peenemad seelikud ja rätid teistele vaatamiseks ja omale iluks välja otsida. Jõulukirik oli igas tares perenaise pidusõit.
Selle nimel tasus oodata.
Kuni äkki...
Mann oli just laudast tulnud , lehmasitane põll vöö vahele tõmmatud, et selle küljest midagi suuremat põrandale ei pudeneks, lüpsisoe vahumütsiga piim plekkpange ümber valatud, et see siis hanges maha jahutada kui ukse taga keegi mürgeldas.
No ikka mürgeldas tõsiselt.
Ehk on kellelgi mingi häda käes, kohkus vanamees ja hõikas valjusti võõrad tuppa.
Ei olnud häda. Jõulusokk oli jõuluhanega, kirjus riides noored kambaga kaasas. Taresolijad jäid neid lausa ammulisui passima, samamoidi jäi tuppa tulnud seltskond kuidagi nõutult vakka ning vaatas peaaegu pimedas tares ringi.
"Õlgi polegi?" Küsis jõulusokk naabri-Meeta hälega.
"Krässid tegemata?"
See oli jõuluhani.
Vanamees hakkas suure häälega naerma.
"Saite nüüd oma paberkalendrit! Pool kuud enne jõuluõhtut pidu tahta, nalja teete, mehed!"
"Mis enne? Üleeile oli kirik ära, täna juba teine püha!"
Peremees pahandas südamest. "Rumalaks peate mind õige või mis! Näete siin.." peremees kobas lausa käega triibulist seinapalki "...siin on kõik kirjas! Kaks söerongi päevas, iga teise kohta on märk seinas. Selle järgi on jõuluõhtuni veel kaks nädalat!"
Toas tekkis pikk lõikav  vaikus.
Kuni keegi piosike, vist äsja häält murdnud noor mees, sest Joropi rahvas teda hääle järgi ära ei tundnud, köhatas vaikselt ja ütles tasa "paar nädalat tagasi pandi söerongid korra päevas sõitma, sellest oli kiriku kalendris märkus ka üleval.."
Üle terve toa kostis äkki hele ja hale itk.
"Issand jumal küll, minu kallis jõululauba õhtu nüüd läinud nagu vorst koera perse! Sa kurivaimu vanamees oma koonerdamisega panid minu suured pühad hakkama, et sulle kärn kannika peale kasvaks..."
Kui piimalännik vanameest tabas, oli suurem osa piimast sealt juba välja lennanud. Õnneks muidugi, raske mannerg oleks pea võinud niimoodi puhta lõhki lüüa.
Üle kojaukse õue trüginud külarahvas kuulis veel kaugele jõudnuna Joropi perenaise heledahäälseid sajatusi.
Järgmisel aastal ei söandanud keegi Joropi vanamehelt isegi küsida et olgu see ostetud kalender, mis ta on, aga milleks oli Joropile veel käokella vaja - rongid ometi käivad...?




2 kommentaari:

  1. Väga hea! Ja näe, vihma tuli, ilmselt su nõidmise vili. Tõsi, vaid natukene.

    VastaKustuta