Tehtu

Vee muudan ma veiniks
kuid su sisse ei näe
Kõrb teha järveks on köömes
Keegi ei küsigi "miks?"
Kui ma tõstan kord käe
Ja päevad muutuvad öödeks
Võta joo minu veini
Ma ei tea, mis su sees
Võta juustu ja viinamarju
Ma ei vaatagi teisi
Sina seisad mu ees
Pakud lootust ja tuulevarju
Oled natuke joobnud
Kuid mis on sinu peas?
Su mõtted on sinu sees peidus
Olen maailma loonud
Su lõin loomade seas
Kuid su mõtteid ei ole ma teinud

Vana

Talv tuleb tilgutist lahinal veeni

jume jääb lumiseks, juus läheb härma

jalutuskäigud postkasti või teeni

pikemaks venivad. Tark, tead, ei torma!

Loikudes peegeldub päike või pilved

pilved on paremad, päike saeb silma

valusad puusad ja kriuksuvad põlved

nende pealt ennustab uusaastailma

Vahel vaid harva kui sähvatab mälus

huulekaar, lokk, käe all kuumpehme ihu

kreissaena kiunatab mälestus ilus

Kiunatab saena ja tunne on valus

kunagi ammu, kui mamma tõi moosi...

tunne on sama... vist pisut teistmoodi

Magama

Nii külm on ja talv pole veel ärganudki.
Lahtise aknaga magamine on meeletult mõnus ja kohutavalt jube korraga. Jajah, järjekord on vale: algul on jube, magamine ise on mõnus.
Esimesena libistan teki alla jala.
Nii rumal ei tohi olla, et kõigepealt võtaks käega katsuda, kas on ehk liiga külm.
Niikuinii on külm.
Liiga külm.
Niisiis.
Jalg.
Haaaaaaaahhhhh....nüüd ma tean, mida tundis end jääauku uputama läinud raskejalgne piiga. Pauhh. Tibutagi üle keha, isegi juuksed on turris. Mis juuksed, isegi ripsmed löövad end pulkadena sirgeks.
Juba on jalad teki all. Kas lõdiseda või mitte? Kusagilt mäletan, et lõdisemine annab sooja.
Lõdisen.
Ei hakka soojem.
Samal ajal olen juba peaaegu teki alla pugenud. Tõmbunud. Vajunud. Imbunud.
See hetk, kui piht puudutab jäätunud...no kuidas need muidu nii hammustavad on...jäätunud linu, lööb hinge kinni.
Lämbudes kisun tekki ümber kaela ja üritan end võimalikult munakujuliseks vormida.
Oehhhhh..
Kohal.
Ma tean, et kümnekonna minuti pärast tunnen end juba nagu orav oma pesas.
Maailma lõpp jõuab ka enne kui need kümme minutit läbi saavad.
Tunne on küll selline.

Ja siis märkan, et köögis on tuli põlema jäänud.

#@€€&##√¢¢$¥@##€€!!!!!!!!!!!!

Intermeedium kahe tühjuse vahel

Vast vaevalt alustada jõudes läbi kõik
Ei adugi kui hooga lendad vastu müüri
Ka vastuvoolu sõudes kõigest väike lõik
on sinu. Voog hoobi jäljed müürilt küürib

Valija nõuandenurgake

Ma siin olen mõelnud, et...

...me oleme hullusti igasuguste rööbaste küljes kinni, uuendused on välistatud, sest see tähendaks veduri mahasõitu.

Kuna, nagu ammu teada, on innovaatorlus mu keskmine indiaaninimi ja rööpad, mis minu jaoks maha olid pandud on ammu metallivaraste poolt üles võetud ning maha müüdud, siis võtaks endale vabaduse pakkuda Rakvere jaoks veel ühe triki muutumaks traditsiooniliseks meeldivalt tolmuseks eesti väikelinnaks.

Linnus. See pagana võõrvõimu maamärgina keset linna kõrguv kole varemekuhi.

Jube monstrum.

Teate, see tuleks kuhugi mujale püsti panna, selline vallutajate poolt püsti pandud, kole ja katkine kivikuhi lihtsalt ei sobi maakonnakeskuse südamesse.

Kusjuures seisab see koll seal aasta läbi, mitte ainult hooajaliste pühade ajal! Nagu mingi.. maitia.. mošee.

Et mitte sattuda rumalate inimeste rünnaku ohvriks me ei lase linnust lihtsalt teetäiteks vedada, eiei! Friikidele jäägu nende lõbu – olen täheldanud, et Vaala keskuse juures on piisavalt tühja maad, miks mitte kivist kolakas sinna püsti ajada? Kül see koha üles leiab, kes kangesti linnust näha tahab.

Ah, et mida teha tühjaks jäänud linnusemäega?

Kulla inimesed, pange pea tööle – sinna tuleb püstitada midagi ilusat, midagi sellist, mis iseloomustab tänapäeva suurlinlikke arenguid. Midagi sama ilusat nagu on Tartu sammastega kaubamaja (moodsus! Vihje akadeemilisusele!) või  - kujutlege vaid, kui kaunilt selline ehitis juba kilomeetreid enne linnast endast esimeste märkide nägemist silma paistaks – midagi sama võluvat nagu Tallinna giljotiinikujulise tipuga pangamaja!

...mis pani mind omakorda mõtlema, et Toomkiriku kui Tallinna hoonete kõrguse piiraja ülesanne on ajast ja arust. Saku suurhalli parklasse ta mahuks ju, jaa? Ja Rockefeller Buildingu hoone koopia selle asemele...

Julgenuks Pariisi linnavõimud omal ajal jõulisemalt käituda, oleks see metalliladu meenutav Eiffeli torn õigel ajal maha lõhutud. Küll on tore, et meil selliseid uimaseid otsustajaid enam pole. Prioriteedid kenasti paigal, esimesed, kõige tähtsamad valitsemisala puudutavad küsimused kohe lauale ja täiskäik sisse. Inimesi segada ei tohi. Las magavad jalgrataste parkimismajas edasi.

Ma, loll, lugesin perekooli.

Sain targaks.

Nüüd koostan ettepanekut Sipsiku ärakeelamiseks.

 1. Ei poiss, ei tüdruk. Sooneutraalne,  noh.

 2. Helesinine. Mõistate: goluboi!  Kuhu me jõudnud oleme....

Ma tahan maakeralt maha.

Küsimus laiale ringile

Päikesetõus jäätunud udus. Siin-seal ilmuvad ja hajuvad vikerkaarejupid,  noore muruna kerkiv härmatis lausa krabiseb kasvades.
Suvine lebotool keset kirevaid jäänõeltega palistatud vahtralehti, pehme ja kohev toasoojast toodud madratspadi ja kaelani magamiskoti soojas üsas lebotav mina, suur aurav teetass käte vahel ja silmad mõnust vidukil...


Jeah, muidugi.
Kuurist puid tooma minnes võtan korraga kaasa sodi, mis kompostihunnikusse läheb. Kompostihunniku juurest napsan näpu otsa tühja tuhapange, laon nii selle kui puudekorvi halgusid täis. Toas panen esimese korvitäie puid pliidijalgade alla, tuhapanges olevatega panen pliidi küdema. Tuhk ahjust välja. Tühi puudekorv ja täis tuhaämber kätte ja punuma. Tuhk komposti, ämber teiba otsa tagasi. Korv puid täis, tee pealt garaažist õueluud kaasa ja tuppa.
Käed puhtaks.
Pott tulele.
Kotletitainas valmis plätsida.
...
...
...

Ja nii edasi ja nii edasi.
Aga kell kaks on kustumise hetk ja siis sõitke või teerulliga minust üle. Mul ükskõik.
Poja pere olevat aiast viis traktorikäru täit lehti minema viinud. Ei mina tea, kas viisid või ei, mina magasin.

Nonii. Ja nüüd siis esimese lõigu juurde tagasi tulles: kuna puulehed on väidetavalt aiast põllule veetud, kas siis oleks ehk nutikas oma hommikune unistus lebotoolist, härmatisest ja kuumast teest üle viia sinnasamasse põllule, lehepolstri keskele?

Petitsioon

„Ma arvan, et me peame paljusid seadusi muutma!"

„See, mis praegu meie ühiskonnas toimub, ei kannata enam kriitikat. Aina üks edasi-tagasi saalimine käib, kord lähevad massid üle piiri lõunasse, natukese aja pärast on oma imelike kommete, paljulapseliste perede ja saviplönnidest majade ehitamise kommetega tagasi. Samal ajal liiguvad meilt läbi sajad tuhanded rändajad võõrsilt, söövad lauad lagedaks ja kaovad kevadeni, et jälle sama suurte kampadena tagasi õgima tulla ning seejärel kaduda, kahjud meie kanda jättes. Sügisel on kuivatites sedajagu vähem vilja, mida enam neid rüüstajaid läbi on voorinud. Ja kes kannatab? Meie! Meie oleme need, kelle toit väheneb!"

Rahuloev mulin veeres üle koosolekuruumi.

„Meie ühine petitsioon hõlmab sügiseste kliimapagulaste liikumise muutmist. Meil elavad mustad savimaju ehitavad kodanikud jäägu talveks oma kodudesse. Meie saame sellega hakkama, saavad ka nemad! Igatalviste lõunamaareisidega on nad toonud kaasa hulga halbu kombeid,  neile näiteks ei kõlbavat sama toit mida meie delikatessiks peame, nad koonduvad kohalikest eraldihoidvatesse slummidesse ja suhtlevad põhiliselt teiste omasugustega. See on sobimatu!"

Kõnepidaja oli tõsiselt mures. Kohalike kommete ja elustiili põhialuseid kõigutavad rändurid olid juba ammu tema rahva hulgas kõneaineks.

„Sügisesed ja kevadised võõramaalased, kes meie maad kasutavad  ainult nuumapeatusteks, hoolimata meie laste tulevikust, ei ole teretulnud. Meri on vaba, mingu meist kaarega mööda. Piirid tuleb nende jaoks täiesti läbimatuks muuta!"

Rahulolu hääled valjenesid.

Kulin segunes plaksutamisega. Või noh...õrtel istujate sõnniku kukkumine oli üsna sarnane aplausiga.

Tuvila allnokastas oma nõudmise pääsukeste ja hanede rändest tekkinud probleemide lahendamiseks ja tegi selle merikotkale edastamise ülesandeks valgele kukerpallitaja-tuvile.

Merikotkas võttis nii tuvi kui petitsiooni vastu pidulikult lõunalauas.

#*#*#

Igasugune sarnasus päevapoliitikaga on lugejate poolt näpust välja imetud.

Pidu

Keset sõnajalgade kõveraid varbaid

Sügissinise kaleda taevaga kaetult

Lahkumispidu me peame ja harva

siin keegi lahkujaist korrakski peatub

Nad meist sööstavad üle, mööda ja läbi

kogu šampuse peame nüüd ise jooma

mis sellest, et hommikul ilmselt on häbi

alles südaööl viimane meist koju roomab

Nii me saatsime kevadet, seejärel suve

Homme sügise järele tõstame klaasi

Üle pleekinud muru või porise lume

Läheb keegi meist nendega alati kaasa

#*#

Twist

#*#

Kuidagi ei saa valimisteemaga lõpetada.

Kui enne valimisi oli mõnede murelike lemmikratsuks suurejooneline „rahvas ei ole loll, rahvas näitab valitsevale klikile koha kätte!", siis nüüd on needsamad uljaspead oma hobuse ja mõõga teisele poole keeranud: „rahvas valis valesti, rahvas on ikka uskumatult loll!"

Kummalisel kombel on kõige tragimad arvustajad need, kes elavad ise mõned sotsiaaldemokraatide poolt ülesehitatud heaoluriigis.

Lillade karude vastu tuld!

Ura, seltsimehed, hangudega käbedasti Toompeale, heinaaeg ei oota!

Täitsa kannatab paljajalu käia veel, ausõna

Varbad on katki. Mitte "telliskivi kukkus varba peale"-katki, vaid "keegi riivis mu varbaid"-katki.
Seiklesin täna Tallinna ühissõidukitega liinil Ülemiste - Pärnamäe - Rahumäe - Mustamäe - Balti jaam ja teate, see pole teile mingi autosõit trepist treppi ja mõnikord trepist üles ka.
Üldijoontes suutsin ma ennast viisakalt ülal pidada, aga Rahumäel läks asi käest ära.
Esiteks hakkas juba hämarduma.
Teiseks olin ma erinevalt tänasest siiani kasutanud seal käimiseks enamasti aiaauku ("vasakule, paremale, ahah, see prügikast...nonii, siin see aiaauk ongi") Tont teab, mida ma siis teen, kui see aiaauk ükskord ära parandatakse.
Kolmandaks. Kolmas on tingitud teisest punktist, mainin igaks juhuks. Kolmandaks läksin ma kõigepealt kogemata valele kamistupoolele. Bisnisplan nägi ette, et kõnnin aiaäärt pidi ringi surnuaiale peale, kuni õige koha leian. Ei midagi keerulist.
Ring.
Vasakult paremale.
Hämarduvas liivases surnuaias.
Kingad läksid liiva täis ja kuna praegu pole veel talv, ei kanna ma ka sokke.
Algul oli ebamugav, siis jube ebamugav, siis valus ja lõpuks jõle valus.
Vabandan nende paari surnuaias olnud vanaproua ees, kes omaette sajatusi pilduvat ja lombakat aiaääri pidi luusijat Peltsebuliks pidasid.
Seejärel komberdasin üle tee teisele surnuaiapoolele.uus ring aiaäärt pidi.
Paremalt vasakule.
Paljajalu.
Vabandan kõigi homme oma lähedaste haudadelt lehti riisuma tulevate inimeste ees oma palja jala jälgede eest teeradade liivas.
Ei,  neid jälgi ei teinud oma jalanõudega mitte rahul olevad kadunukesed.
Nonii.
Õige koha leidsin ringi viimases veerandis.
Kohe aiaaugu lähedal.
Loll pea on ikka tõesti jalgade nuhtlus. Hea, et mul oli kotis pool liitrit Värskat, sai varvastelt suurema liiva maha pesta.
Kingad on läbi vettinud nagu need saapad, mida kalamehed väidetavalt igapäevaselt püüavad.

Aga kõik, mis plaanis, sai tehtud. Ehk mitte nii elegantselt ja graatsiliselt, kui plaanitud, aga mis vahet seal on?

Peaaegu

Kas see kleit..? Või äkki need kingad ja kott omavahel...
Mis see siis olgu, huulepulk on laiali (kelle süül ometi?)
Sukasilm jookseb? Ei? Või siiski? Ehk peabki jooksma...kuhugi?
Milleks? Kuhu? Kelle juurde?
Pühin peegli oma peegeldusest puhtaks, temagi on väsinud.
Keegi võiks talle midagi ilusamat näidata.
Kott ja kingad jäävad vaidlema, kumb neist sobimatum on.
Kleit viskub solvunult nuttes kappi tagasi.
Sukasilm on ainus, kes ei peatu. Muudkui jookseb kuhugi.
Keset seisvat elu.