Broileri unelaul

Näib - olen üsna nõutu lind
Jah, lendan öös, ükskõik, mis hind
Sest olen hindamatu just
ja ainult üks mu hinnatust
teab hinnata.
Kuid hinnaga
on broiler letilt vinnata...

Maine hävitamine

Kui inimene on juba pisut üle kolmekümne aasta vana, siis hakkavad mootori erinevad a-osad logisema ja niikaua kui pole b-osade vastu vahetamiseni jõudnud, pole muud teha kui kasutada paksemat õli või töötada vaiksematel pööretel.

Noh... üldiselt olen ma uunikumi kohta enam-vähem heas seisukorras. Ei kurda väga.
Eile hakkasin kurtma, see vajadus käib hooti kallal. Jube paha oli olla,  töölt tulles ei suutnud kohe sõitmagi hakata, ägisesin vaevatult röötsakil rooli peal,  kui liikuma hakkasin, oli esimene sõit poodi soodat ja vett ostma.
Sõitsin soigudes poest kaugemale, surnuaia vahel oli sobiv koht teeveeres seisma jääda ja esmaabiga alustada.

Mul on ALATI nuga autos. Alati.
Eile ei olnud.
Küüneviil oli seega noast järgmine terariist. Soodapaki katkusin sellega lahti.
Mul on ALATI lusikas autos. Alati.
Eile ei olnud.
Lusikaks kõlbas kahekümneeurone, kallasin kuhja soodat sellele. Palju sai.
Autouks paokile ja pool kuhja tuulde.
Ikka oli palju.
Uuesti autoukse vahelt osa lendu.
Ülejäänud suhu. Jube vastik maitse, läkastama võttis, hammaste vahelt lendas osa puru rinnaesisele ja kleepus valust higisele näole.
Keerasin kiirustades veepudelil korgi maha, käed olid  kobad ja pudel kukkus korraks põrandale. Ma ei olnud poes tähele pannud, et olin vurtsuga vett ostnud, no vähemalt korki maha keerates sain sellest kohe teada.. Nägu märg, jakk, püksid, auto – kõik ladisevat auklikku jooki täis.

Siis vaatasin peeglisse.

Higi ja vesi voolas kaamet nägu pidi alla, nina all ja lõual oli jälgi valgest pulbrist, sõrmede vahele  surutud paberraha oli sama puruga koos...





Mnjah.

Pekist. Kangekaelselt

Näh, purjus liblikaid on õu taas täis
Ja igal õhtul küsib kõrvits tekki
Päev- päevalt pikemaks läeb kleidikäis
Ning mäger kogub tagumikupekki
Tuul kiilaks nühkinud on kõrvelille
Ja naiste huuled kuivatanud jooneks
Seks sügiseks on tedremängupralle
Meilt võetud unede ja mälu hooleks

***

Ma ei kommenteeri.
See on vaevalisem kui ma arvasin.
Ei anna alla!
(Veel)

***
Lisan: kes juhuslikult siia satuvad, ärge laske end segada.
Mu aju on lukus või külmunud või minestanud...võibolla ka mitte aju, äkki on hoopis hing või emotsioonid, tunded..mis iganes.
Ma siin...ma siin kolgin seda uinujat jalaga, loobin kividega ja katkun juustest. Õrnalt sakutamine pole siiani sidanud.
Ega ma eriti ei imestaks, kui Pegasusel sai lihtsalt villand. Lajatas kabjaga ja asi ants.
Teate küll...„Sitt tuleb laudast välja visata... sitt tuleb laudast välja visata.. sitt tuleb laudast...“

Mina olengi

Mina olengi tuul

Olen vihm

Olen öö

Virvatuli su tumedas hinges

Olen õun loodud puul

Mille järele ihk

Voorust sööb

Kui meel pillikeelena pinges

Aga ma veel ei tea

Süda klopib

Mis saab

Kui ma lukud kord lõhun ära

Ükssarviku peast

Tehtud topis

On maas

Las siis läheb ka lombakas mära

***

Proovin ühe nädalase väljakutsega.

Ise ennast kutsungi, kes tunneb, et tahab on ka kutsutud.

Seltsis segasem(ad).

Täiskuueelne aeg, hullud on lahti

Täiskuu hakkab vist lähenema?
Leidsin täna oma postkastist kirjakese :"Kas sa oled surnud?"
 Võttis kohe mõtlema...vist ei ole? Aga mine võta kinni, äkki siski olen, keegi pole seda mulle lihtsalt julgenud öelda.
Kui näpud küljest kukkuma hakkavad (lubati sooja nädalat, see peaks ruttu toimima), siis tean täpsemalt.
Kiri oligi niisugune lakooniline, olin veel kasinama sõnaga ja jätsin sellele vastamata. Las küsija nüüd nuputab.

Sügis on käes. Õunte südamed tuksuvad ja pohlade punane veri muudab mättad suve mõrvapaigaks.
Oligi nigel suvi. Paar tedretäppi ta põskedel jäävad õnneks heas mõttes meelde.

Peaks elama hakkama. Jälle. Muidu pärast enam ei viitsigi,  vedelen ja korrutan peas mantrat "tehtagu!" Siis pole enam vaja küsida "Kas sa oled surnud?", siis võib tolle lause taha hüüumärgi lajatada. Vabalt.

Muuseas, varsti tuleb talv. Määrige suusad ära!
Homme hakkan elama.
Praegu..praegu justkui köhin häält uuesti lahti.
Kannatage ära. Või ärge kannatage, valik on teie.

Ei taha

Natuke hirmu krõbiseb juba peas.
Veidi enam kui nädal tagasi tundsin ma töölaua taga täiesti klaasteravalt, et kui ma nüüd ja kohe puhkust ei võta, siis põlen ma läbi. Väike tühine särtsatus ja järele jääbki kest.
Õhuke, läbipaistev, mootoriga. Ilma igasuguse mõtlemisvõime ja vaba tahteta.
Vedas, tõsiselt vedas, et oli teiste inimeste "puhkuseauk" ja ma sain ennast sinna vahele toppida.
Firma põhimõtteliselt ei vaata hästi soovile puhata terve kuu järjest. Mh, ma väljendusin ikka väga leebelt.  Natuke selgemalt väljendudes: kaks korda aastas saab üks nädal järjest tööst eemal olla ja tänu sellele, et seadus sunnib vähemalt ühel korral aastas lubama töötaja puhkusele minimaalselt kaheks nädalaks, saab korra aastas kaheks nädalaks aja maha võtta. Juriidilises keeles nimetatakse seda "kokkuleppeks".
Küllap teate, kuidas need kokkulepped sünnivad.
Teisipäeval või kolmapäeval saavad minu selleaastased kaks nädalat läbi, uut puhkust enne järgmist aastat ei tule ja ma olen ikka veel täiesti töss. Pealekauba hakkan juba praegu tundma, kuidas uuesti töölemineku hirm ja pinge ennast üles kruvib.

Mulle meeldib mu töö, ma oskan seda ja töökaaslased on toredad, aga see koorem on kas tõesti aja jooksul liiga suureks kasvanud või olen mina palju lollimaks ja aeglasemaks jäänud.
Mine võta kinni, üks konna keetmine kõik.

Täna olen maganud umbes viisteist tundi. Rekord on selle puhkuse ajal kakskümmend üks tundi und ööpäeva jooksul.
Ma pole välja maganudki.
Või siis on tegemist mingit peenemat sorti eskapismiga, poen reaalsuse eest unne peitu.

Jah.
Niuviuvingving....
Selline olengi.
Ei tahaks olla, aga...

Lizzalt nisma

Käisin nädal tagasi pulmas.
Isiklik asi, väga jagama ei hakka, aga kummalisel kombel on pärast pisikest settimist ühe kõiga südamlikuma hetkena jäänud meelde tordilõikamise ja tordihaukamise vahele jäänud spontaanne külaliste poolt lauldud Aafrika unelaul:

"...in the jungle, the mighty jungle
The lion sleeps tonight
In the jungle the quiet jungle
The lion sleeps tonight

A-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh
A-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh
A-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh
A-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh, a-weema-weh The lion sleeps tonight

Near the village the quiet village
The lion sleeps tonight..."

 Nutukohti oli teisigi, naerukohti ka, aga et niimoodi ja korraga....

Uni

Tuleb aeg ja me näeme kuis tõuseb meri
Vesi tuleb ja tuleb ja tuleb
Algul kahlame vooluvees põlvedeni
Lõpuks laine me silmadki suleb
Reval tornhaaval vahtu kaob hääletuna
Tornitippudest jälge ei jäägi
Munamäelt paistab vesi nii ääretuna
Tuleb talv, tuleb külm, tuleb jäägi
Külma kaane all Viljandi ordulinnus
Lambad hooga kõik uhutud  järve
Pärnu kohal on kükakil tormilinnud
Läbi jää kaemas katuste värve
Raadilt Ropkale vird vangla okastraati
Kinni pununud on muhu tanud
Narva promenaadil on rikkunud vaate
Jaanilinnast veerenud vagun
Ainus hääl ongi hõredad linnuhõiked
Ajapikku need vaikivad hilju
Mere uduses põhjas siis pikali kõik me
Kes praegu haarame elu vilju




No ei ole rütm õige.
Lombakas.

Kõrvaharkidest, kanadest ja karmast

Vannitoa aknalaud on kaetud kaneelikihiga, sest pisikesed mustad sipelgad leidsid, et aknaraami all on tore kuiv koht kuhu ehitada kodu endale ja oma paarikümnele tuhandele päris- ja poolõele. Olgu, tegelikult ma sipelgate sugu ei tea. Äkki on eimiskid, eunuhhid või geneetiliselt emased, olemuslikut vanapiigad?
Äh, kahekümne esimene sajand, on, kes tahavad.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Nonii.
Kaneel. Jah, nad ei ületa seda barjääri. Ma ei tea, miks, vist on kaneel nende jaoks või nende arust mürk. Jah, mul pole südametunnistusepiinu, sest hoolimata teadmisest, et tegu ei ole eriti vastikutest parasiitidest vaaraosipelgatega ei ületa nende nunnufaktor "awwww!" lävendit ja surnud (maha löödud) sipelgas ei tekita soovi teda maha matta.
Väga kvaliteetne budistimaterjal ma seega pole.
Ega budistidki oma teiste elusolendite elu säästmise põhimõtet nendesamade säästetavate pärast ei rakenda, see on meie, lääne inimeste komme teistele oma kaunismõtteid pähe istutada. Enda, ikka enda eest on igaüks väljas, ka putukate peletamiseks kellukesi pahkluude ümber kandvad pühamehed. Kes teeb teisele elusale viga või tapab kellegi, mis liigutab ka muidu kui tuule abil rikub OMA karmat. Mine sa hullu tea, tulevikus võib eriti nigelalt minna ja surm pole mingi sipelgamuna katkiastumise pärast enam samm sansaraast välja. Vaat kui sünnid karma lunastamiseks liblikana, kelle rööviku sipelgad juba enne nukkumist nahka panevad.
Manjana arutles mõni aeg tuimusest, noh, et need, kes söövad liha, on tundetumad ja nii edasi. Äkki ongi. Äkki ei ole.
Budist, keda (jälle) lääne inimene peab tihti elusate olendite säästmise näidismudeliks ei söö liha kahel põhjusel: traditsioonid (kuumas kliimas on liha söömine sandi säilivuse tõttu riskantsem kui taimse toidu söömine, aga see on lihtsalt mu isiklik teooria sellise traditsiooni kujunemise kohta) ja teine põhjus on ikka see isekas omaenda karma eest hoolitsemine. Muidu on tal tuimalt ükskõik. Kui sina sööd ta kõrval peekonit, siis ei tule ta sulle epistlit pidama, et "siga on ka inimene!". Tal on suva, mida sa oma karmaga teed ja seda siga ei tapnud ju tema, on ju nii? Siga on otsast otsani sööja probleem.
Ahjaa, tuimus. Ma olen siga tapnud, põhjuseks toiduvajadus. Ostsin paar põrsast, nad olid nunnud, söötsin nad parajateks sigadeks, kelle nunnutase oli juba tunduvalt madalam ja keerasin nad selleks, et mees saaks neil vere välja lasta kolaki külili. Mõnikord juhtus, et mehel lõi rapsimise tõttu hing kinni ja ma pidin ise viimase torke tegema. Mu meelest olnuks julm jätta asi poole sorkimise pealt katki. Paneme plaastri peale ja teeme teine kord jälle?
Mul oli vaja liha, et toita oma nunnusid lapsi. Siga oli mu jaoks nagu liblikaröövik sipelgate jaoks.
Nii. Kas ma olen juba piisavalt vastik?
Vastik olemine pole mu eesmärk. A välja tuleb hästi, eksole?
Praegu on kõrvaharkide aeg. Isegi tuppa eksivad teinekord, ja siis veel sellised kõva koorega mardikad, kelle nime ma ei tea, kes lendavad pimedas põrinal avatud aknast sisse kukutavad end kolksuga kuhugi. Põrandale või tekile või näkku.
Ma ei tapa neid, ma korjan nad paberilehega kokku ja viskan teisest aknast välja. Teisest aknast seepärast, et ehk nad satuvad segadusse ja eksivad ära ning ei tule tagasi.
Mul on tegelikult ükskõik, mis neist edasi saab. Kunagi olid mul kanad ja lippaed. Lippide otsas kuivasid kummikud, mõnikord ei kuivanud ka, lihtsalt tolknesid seal niisama. Kummikutesse pugesid kõrvahargid, sadade kaupa ja iga kord, kui keegi tahtis kummikuid jalga panna, koksis ta kõrvahargid sealt seest välja. Esimese kolksu kõlades lidusid kohale kanad. Kõrvahark oli neile nagu komm mõne lapse jaoks.  Kummikukujuline pinjata.
Mõtlesin alati, et kuidas on võimalik midagi nii vastikut süües töödelda see ümber ideaalseks munaks. Miraakel-kanad.
Ahah, nüüd jõudsin sinna, et miks ma ei tapa kõrvaharke ja neid.. kolisevaid mardikaid.
Nad haisevad. Kui nad katki teha, siis haisevad nad rõvedalt. Las mõni lind teeb nad katki, mul tuimalt ükskõik.
Eile tõstsin laualt nõusid kokku ja tassi alt pani kõrvahark plagama. Laual olid värskelt postkastist toodud lehed, eks ta sealt vahelt tuli. Millegipärast tundus mulle, et see on prussakas. Prussakas!!!!
Mul pole olnud kodu, kus on prussakad. Näinud ma neid olen, aga teiste kodudes.
Emotsioonid olid muidu sel hetkel üsna tühjas peas hästi selged ja meeldejäävad, esiteks äkiline tapahimu, aga putuk oli väledam, siis jälestus ja hirm, et no kuidas ma nüüd neist lahti saan ja siis sain alles aru, et see oli kõigest painduv ja tiivutu kõrvahark. Seejärel pingelangus, vabanemine.
Veider. Üks putukas väärib elu, sest ta on nunnu. Liblikas, olgu, et ma neid mainisin vaid tõuguna, kes läks sipelgate söögiks.
Teine putukas väärib elu, sest nende surm on tapja jaoks vastikum kui nende elu. Kõrvahargid ja muidu haisvaid laipu maha jätvad mardikad.
Kolmas putukas äratab tapja. "Kohe laiaks! Kus ta sugulased on? Mürki ja palju!!!"
Põrsas on nunnu. Siga on toit. Võõras siga võib isegi nunnu olla. Kana on nunnu või supp, oleneb hetkest, kana menstruatsioon on toit, mida annab nunnult värvida ja jälgilt esitada (mida ma just hetk tagasi tegin).
Koer on nunnu, sest ma ei söö teda. Hobune on nunnu, sest reeglina ma ei söö teda.  Vorstides ja konservides ei ole minu tuttavad hobused. Kala on vees nunnu ja panni peal toit, vaheetapid on emotsioonitud, välja arvatud "jee, ma püüdsin kala!"- koht.


Aaa.. on üks taimne toit, mida ma eriti süüa ei taha, sest tal on liiga kõrge nunnufaktor.
Spargel. Taldrikus nagu silopulgad, aga peenras üekasvanuna justkui haldjamets.

Öö. Jälle. No neid ikka jagub..

Vedelen ja korraga on külm ja higine ja kurk kipitab.  Uni, mida päeval oli nii kuhjaga, et järsust metalltrepist alla tulles oli suurim hirm poole sammu pealt magama jääda ning inetuid poose võttes astmetel põrgeldes alla veereda on kuhugi hulkuma läinud.
Mnjah, pentsik, et mitte haigetsaamine, sinikad ja luumurrud ei olnud hirmude nimekirja esinumbrid, vaid just pudenemise visuaalne külg. Grimassitamine, graatsiavaba rohmakas käntsatus ja jämedate jalgade siplemine õhus.

Prioriteedid on paigas, nagu näha.  Ilu on see, mis kannab maailma päästmise ränka kohustust.

Kaks ööd tagasi umbes samal kellaajal istusin oma köögis ja uurisin uneuduse pilguga värskelt käärima pandud veinipudeli suul olevat veidrat mummulist korki. Omateada olin pudelile otsa tõmmanud kummikinda, aga ometi istus punnitava viie sõrme asemel pullu otsas muhklik sulgur. Sirutasin ettevaatlikult sõrme nagu jumal sixtuse kabeli laemaalil ja puudutasin seda moodustist.
Me mõlemad võpatasime. Mina seepärast, et sõrmeots vajus arvatavasse korki sisse nagu polekski seal midagi, korgilaadne moodustis omakorda läks lihtsalt katki.
Pärmimüts reageeris mu näppimisele nagu metsloom, põgenedes.
Kummikinnas oli juba ammu teises köögi otsas, surve oli pisut äkiline olnud.
Mis muud kui otsisin mulksutaja koos korgiga ja pitseerisin pudeli korralikult kinni.

Pärmiseenest hakkas omamoodi kahju. Seal ta nüüd siis toimetab, vabadusse ei saa enam, tema töö on surmani suhkrut süüa ja kraade toota.
Lehmadel on ka rohkem vabadust....