Lehed

pühapäev, 20. august 2017

Kõrvaharkidest, kanadest ja karmast



Vannitoa aknalaud on kaetud kaneelikihiga, sest pisikesed mustad sipelgad leidsid, et aknaraami all on tore kuiv koht kuhu ehitada kodu endale ja oma paarikümnele tuhandele päris- ja poolõele. Olgu, tegelikult ma sipelgate sugu ei tea. Äkki on eimiskid, eunuhhid või geneetiliselt emased, olemuslikut vanapiigad?
Äh, kahekümne esimene sajand, on, kes tahavad.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Nonii.
Kaneel. Jah, nad ei ületa seda barjääri. Ma ei tea, miks, vist on kaneel nende jaoks või nende arust mürk. Jah, mul pole südametunnistusepiinu, sest hoolimata teadmisest, et tegu ei ole eriti vastikutest parasiitidest vaaraosipelgatega ei ületa nende nunnufaktor "awwww!" lävendit ja surnud (maha löödud) sipelgas ei tekita soovi teda maha matta.
Väga kvaliteetne budistimaterjal ma seega pole.
Ega budistidki oma teiste elusolendite elu säästmise põhimõtet nendesamade säästetavate pärast ei rakenda, see on meie, lääne inimeste komme teistele oma kaunismõtteid pähe istutada. Enda, ikka enda eest on igaüks väljas, ka putukate peletamiseks kellukesi pahkluude ümber kandvad pühamehed. Kes teeb teisele elusale viga või tapab kellegi, mis liigutab ka muidu kui tuule abil rikub OMA karmat. Mine sa hullu tea, tulevikus võib eriti nigelalt minna ja surm pole mingi sipelgamuna katkiastumise pärast enam samm sansaraast välja. Vaat kui sünnid karma lunastamiseks liblikana, kelle rööviku sipelgad juba enne nukkumist nahka panevad.
Manjana arutles mõni aeg tuimusest, noh, et need, kes söövad liha, on tundetumad ja nii edasi. Äkki ongi. Äkki ei ole.
Budist, keda (jälle) lääne inimene peab tihti elusate olendite säästmise näidismudeliks ei söö liha kahel põhjusel: traditsioonid (kuumas kliimas on liha söömine sandi säilivuse tõttu riskantsem kui taimse toidu söömine, aga see on lihtsalt mu isiklik teooria sellise traditsiooni kujunemise kohta) ja teine põhjus on ikka see isekas omaenda karma eest hoolitsemine. Muidu on tal tuimalt ükskõik. Kui sina sööd ta kõrval peekonit, siis ei tule ta sulle epistlit pidama, et "siga on ka inimene!". Tal on suva, mida sa oma karmaga teed ja seda siga ei tapnud ju tema, on ju nii? Siga on otsast otsani sööja probleem.
Ahjaa, tuimus. Ma olen siga tapnud, põhjuseks toiduvajadus. Ostsin paar põrsast, nad olid nunnud, söötsin nad parajateks sigadeks, kelle nunnutase oli juba tunduvalt madalam ja keerasin nad selleks, et mees saaks neil vere välja lasta kolaki külili. Mõnikord juhtus, et mehel lõi rapsimise tõttu hing kinni ja ma pidin ise viimase torke tegema. Mu meelest olnuks julm jätta asi poole sorkimise pealt katki. Paneme plaastri peale ja teeme teine kord jälle?
Mul oli vaja liha, et toita oma nunnusid lapsi. Siga oli mu jaoks nagu liblikaröövik sipelgate jaoks.
Nii. Kas ma olen juba piisavalt vastik?
Vastik olemine pole mu eesmärk. A välja tuleb hästi, eksole?
Praegu on kõrvaharkide aeg. Isegi tuppa eksivad teinekord, ja siis veel sellised kõva koorega mardikad, kelle nime ma ei tea, kes lendavad pimedas põrinal avatud aknast sisse kukutavad end kolksuga kuhugi. Põrandale või tekile või näkku.
Ma ei tapa neid, ma korjan nad paberilehega kokku ja viskan teisest aknast välja. Teisest aknast seepärast, et ehk nad satuvad segadusse ja eksivad ära ning ei tule tagasi.
Mul on tegelikult ükskõik, mis neist edasi saab. Kunagi olid mul kanad ja lippaed. Lippide otsas kuivasid kummikud, mõnikord ei kuivanud ka, lihtsalt tolknesid seal niisama. Kummikutesse pugesid kõrvahargid, sadade kaupa ja iga kord, kui keegi tahtis kummikuid jalga panna, koksis ta kõrvahargid sealt seest välja. Esimese kolksu kõlades lidusid kohale kanad. Kõrvahark oli neile nagu komm mõne lapse jaoks.  Kummikukujuline pinjata.
Mõtlesin alati, et kuidas on võimalik midagi nii vastikut süües töödelda see ümber ideaalseks munaks. Miraakel-kanad.
Ahah, nüüd jõudsin sinna, et miks ma ei tapa kõrvaharke ja neid.. kolisevaid mardikaid.
Nad haisevad. Kui nad katki teha, siis haisevad nad rõvedalt. Las mõni lind teeb nad katki, mul tuimalt ükskõik.
Eile tõstsin laualt nõusid kokku ja tassi alt pani kõrvahark plagama. Laual olid värskelt postkastist toodud lehed, eks ta sealt vahelt tuli. Millegipärast tundus mulle, et see on prussakas. Prussakas!!!!
Mul pole olnud kodu, kus on prussakad. Näinud ma neid olen, aga teiste kodudes.
Emotsioonid olid muidu sel hetkel üsna tühjas peas hästi selged ja meeldejäävad, esiteks äkiline tapahimu, aga putuk oli väledam, siis jälestus ja hirm, et no kuidas ma nüüd neist lahti saan ja siis sain alles aru, et see oli kõigest painduv ja tiivutu kõrvahark. Seejärel pingelangus, vabanemine.
Veider. Üks putukas väärib elu, sest ta on nunnu. Liblikas, olgu, et ma neid mainisin vaid tõuguna, kes läks sipelgate söögiks.
Teine putukas väärib elu, sest nende surm on tapja jaoks vastikum kui nende elu. Kõrvahargid ja muidu haisvaid laipu maha jätvad mardikad.
Kolmas putukas äratab tapja. "Kohe laiaks! Kus ta sugulased on? Mürki ja palju!!!"
Põrsas on nunnu. Siga on toit. Võõras siga võib isegi nunnu olla. Kana on nunnu või supp, oleneb hetkest, kana menstruatsioon on toit, mida annab nunnult värvida ja jälgilt esitada (mida ma just hetk tagasi tegin).
Koer on nunnu, sest ma ei söö teda. Hobune on nunnu, sest reeglina ma ei söö teda.  Vorstides ja konservides ei ole minu tuttavad hobused. Kala on vees nunnu ja panni peal toit, vaheetapid on emotsioonitud, välja arvatud "jee, ma püüdsin kala!"- koht.


Aaa.. on üks taimne toit, mida ma eriti süüa ei taha, sest tal on liiga kõrge nunnufaktor.
Spargel. Taldrikus nagu silopulgad, aga peenras üekasvanuna justkui haldjamets.


19 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Ma siia alla kommenteerin oma "AGA MINA ..." jutu, Manjana oma alla ei tahtnud.

Minu jaoks on kellegi laibast toitumine täiesti kombes. Keegi sureb, et mina süüa saaksin? Vabalt. Loodus, teate, on selline, et ühed söövad teisi ja see on loomulik ja õige. Ma sööks inimest ka täiesti rõõmsalt, kui ta enne õnnelikku elu elaks, ise oma surmaga suht nõus oleks ja tast mõned lapsed maha jääksid.
Mis mus toiduteemalise sünguse aktiveerib, on elutingimused. Mul ei ole mingit probleemi sellega, et keegi peab surema, et ma teda süüa saaksin. Aga mul on väga jube mõttest, et keegi elab selle nimel sita elu. Kui mõtlen, kuidas elavad broilerid või nt munevad puurikanad, ega ei taha väga kanaliha ja ostan alati õrre- või vabapidamisel kanade mune.

Sest surm on mu meelest ok, osa looduse ringkäigust. Aga vilets elu on hooooooopis hullem.

Kaamos ütles ...

Nõus. Kuigi oma elus pole ma sugugi alati saanud rakendada toidu suhtes tingimust "ela õnnelikult, sure kiiresti". Kodus peetud loomad, nende puhul küll, aga poest ostes ei teadnud sa kunagi, kas notsu oli rõõmus või kasvas kaelani pasas koos oma kolmekümne nõbuga, sest talitaja pööras jälle jooma ning peale kõige nõrgema kesiku surnukstallamist läks kogu sulutäis hädatapule või sügas talitaja veel sekund enne noatorget rahulolevat ruigava ossi turja.
Lapsed tuli toita, see oli põhinõue. Ülejäänu oli tikand ja pitsid, mis vjadusel võis asendatud sada ka kotiriide ja pabernööriga.

Manjana postitus oli huvitav, aga kuna ma olen aeglane mõtleja, siis on mu ajutegevuse tulem tavaliselt teemast kaarega mööda. Sestap ma ei kommenteerinud seal ka ise.

tegelinski ütles ...

Vähesed aga teavad, et emase kõrvahargi näol on tegu loomariigi ühe hoolitsevaima emaga. Emane kõrvahark ehitab oma munadele korraliku pesa ja valvab nende kõrval seni, kuni pojad kooruvad. Mõne lõunapoolse liigi emane sureb vahetult järglaste koorumise järel, olles sedasi oma väetitele lastele esimeseks toiduks. (tekst Urmas Tartese artiklist "Mõistatuslikud putukad")
...
Mu meelest on eriti tähelepanu vääriv see ema ärasöömine pojakest poolt ;) Nojah, imetamisega need emad ju hakkama ei saa...
...
Ise söön vähe liha, aga tundlikkuse taset pole see märgatavalt tõstnud. Ämblikud on mu lemmikloomad, ometi pean minema ja hakkama võrkusid lammutama... liiga palju on neid lemmikuid kogunenud.

Kaamos ütles ...

Ahah, seda ma kõrvahargi kohta ei teadnud üldse või olin täielikult unustanud.
Täielik eneseohverdus poegade elu heaks. See on nii üle võlli, et inimesel pole võimalik mitte midagi vastu panna.

TT ütles ...

Tahtsin lisada, et Budism polegi nii armastusväärne usund nagu läänes seda ette kujutatakse:
Gautama Siddharta: “Embrace nothing:
If you meet the Buddha, kill the Buddha.
If you meet your father, kill your father.
Only live your life as it is,
Not bound to anything.”
Nagu kõik usundid on ka see otsast otsani vasturääkivusi täis. Kui hästi otsida leiad alati tsitaadi "pühakirjast" mis igasuguseid sigadusi õigustab.
Maitse asi aga minu väärtushinnangutes on liha söömine kübe väiksem patt kui isa tapmine :P

Kaur ütles ...

Ema ärasöömine on putukariigis suht sage tegevus.

Tarteselt ja Sepalt võtke aga "Putukad maas, vees ja õhus". Erakordselt mõnus aimeraamat.

Kaamos ütles ...

Raamatu võtan kindlasti.

Budismi "tapa oma isa" on välja vabandatud kui metafoori enese mitte millegi maisega sidumise kohta, aga see sõnastus... Kunagi tekib niikuinii mingi liikumine, mis sarnaselt kristlike või islamistlike sektidega, kus tõlgendatakse piiblit või koraani sõna-sõnalt võtab samas võtmes ette budismi baastekstid.
See ennustus ei õigusta muidugi Tiibetis toimuvat, nagu ka ükskõik millise religiooniloosungeid röökiva äärmuslase tegu ei õigusta suhtumist "kill em all!"
Jep, siiski, pigem üks siga peekoniks viilutada kui isatapmist kuulutada.

henzen ütles ...

Kõrvahargid postkastis, ka minu igapäevane teema.
Samas, nagu vaese mehe alkomeeter - kui puhud hommikul
postkasti ja kõrvahargid paaniliselt põgenevad, siis
võta see spämm postkastist ja mine joo kohvi edasi.

Ma arvan, et see aeg ei ole ka siinmail enam kaugel
kui me hommikul postkastist lisaks kohtutäituri kirjadele
ka kõik siblivad kõrvahargid hoolikalt kokku korjame, pannile
viskame, ja kõrvaharkidest toitunud kanade mensu peale lööme.

Seatapp on eestlase jaoks hoopis konkreetsem ja hingelähedasem
aga seadused ei luba elukat kodus, ammugi postakastis kasvatada.
Pärtlipäev aga läheneb, sokud ja kuldid vajavad veristamist,
muidu läheb liha haisema, teadis vanarahvas teada...

Budismi tõlkes kaduma läinud metafooridele lisaks: Siga on tühjus.

Kaamos ütles ...

Kui just putukaid sööma peab, siis valin ma rohutirtsud. Röstitud rohutirts, küünlavalgus, ritsikate sirin....rrrrrommmantikaaa!!!

notsu ütles ...

Kristluses on budismi isatapmise jutule analoog olemas - UT "Kui keegi tuleb minu juurde ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi oma elu, see ei või olla mu jünger." Mõlemad näevad väga tugevasti välja nn terve talupojamõistuse vastustamisena.

Kaamos ütles ...

Ma ei tea kas see on nüüd mingi ameerika avastamine (minu jaoks omal moel küll), aga need osad pühakirjadest, kus ärgitatakse oma pere asemel valima vastava religiooni poolt pakutav nähtamatu sõber või teistmoodi, tavadest hälbiv eluviis annab tunnistust värske jüngri kaotamise hirmust. Noviits, pööranu, uustulnuk - ta peab põletama sillad, et tagasiteed ei oleks. Nagu sa, Notsu, märkisid - terve talupojamõistus seda heaks ei kiidaks.

notsu ütles ...

ma ausalt öeldes kasutasin "tervet mõistust" praegu küll masinglikus tähenduses, mitte millegi positiivsena. internetis pidevalt vastu jalutavad vandenõuteooriad on mu terve talupojamõistuse suhtes rängalt skeptiliseks teinud - lapikmaalased ja kloorijoojad on üks selle "terve mõistuse" näide.

UT õpetused asuvad hellenistlik-judaistliku müstitsismi kontekstis (hellenistlikud õpetused olidki valdavalt ühiskonna suhtes skeptilised, võta näiteks küünikud) ja on universaliseeriva rõhuga - ligimene on pigem see, kes teeb sulle hea teo, kui sugulane/hõimlane, kes jalutab su hädast mööda. mõnes mõttes võib seda vaadata ka hõimuühiskonnast riigiühiskonda minemise sümptomina ja sellisena asub see meie harjumuspärastele väärtustele isegi lähemal. me keegi ei arva enam näiteks, et perepeal peaks olema õigus oma pereliikmeid surma mõista ja otsust täide viia. ma vähemalt oletan, et mitte.


budismist tean ma vähem, aga oletan, et seal on samuti müstiline kontekst. et budism oli hinduismi müstitsistlik edasiarendus, nagu kristlus oli üks judaismi müstitsistlikke edasiarendusi. hiljem hakkasid muidugi oma elu elama, ega müstitsism enamikule peale ei lähe, inimesed tahavad maagiat ja et neile öeldaks "tee a, b ja c, siis saad õndsaks".

notsu ütles ...

jutt läks liiga pikaks ja segaseks - üldiselt pidasin silmas seda, et ma näen nii tolles budistlikus kui ka kristlikes traditsioonilisi väärtusi trotsivates lausetes signaali "me ei tulnud siia teile seda õpetama, kuidas korralik kodanik/pereliige/tubli olla".

ja praktikas: ega budistid ja kristlased paistagi erilise vanemate tõrjumise-tapmisega silma. Mõlemate ajaloos on oma veretöid olnud, aga need on enamasti sellised kodanikuvooruslikud veretööd - kui budistid tapavad oma moslemist naabreid või kristlased enda naabruskonna teiseusulisi või imelikke vanu naisi - nii või teisiti neid, kes on Teisena defineeritud. ühesõnaga, mõlemad on ikka ja jälle terve talupojamõistuse rööpasse tagasi jooksnud.

Kaamos ütles ...

Tollest teisest kommentaarist oli abi, esimest ma lugesn ja mõtlesin ja lugesin ja mõtlesin ja lugesin ja....küllap oleks midagi väljagi mõelnud, aga veel ei jõudnud 😀

"me ei tulnud siia teile seda õpetama, kuidas korralik kodanik/pereliige/tubli olla".
Noh, suur osa religioone siiski lõpuks sinna siiski suubub, elukommete ja -viiside õpetamisse.
Noh, et muidu ikka õndsaks ei saa, kui korralik ei ole.
Budism oma kõigehülgamise-soovitusega on ehk pisut ühes ääres ja judaism rabi käest ka olmelistes pisiasjades nõu küsimisega teises servas, aga mõõdulint on ikka sama. Või...?


Tegelikult hämmastav, kuidas kommentaarid elavad oma elu. Huvitav.

henzen ütles ...

Ma ei taha notsumaja siin ümber puhkuda,
aga tõlkimisel on meie talupojamõistus
ikka tõeliseks isaks meie peas, kes tuleks...

kaamos on tühjus

Tühjus on notsumajas suur õnnetus, aga
budismis suurim õnn, lootus ja võimalus.
Valgus ja kevad saavad tulla ainult sinna
kus on ruumi nende jaoks, ehk tühjusesse...

Ma tahan selle budamulaga ikka isatapu juurde jõuda.

Kui see, mis toimus täna 30 aastat tagasi Hirvepargis
ja päädis EV-ga, ei olnud isatapp, siis mis asi see oli?

notsu ütles ...

Kaamos, mulle tundub vastupidi - elukommete ja -viiside õpetamine on varasem staadium, vbla religioonieelne või sellest sõltumatugi. ja oma arengu jooksul jõuavad religioonid sellest etapist välja ja asuvad korralikkuse õpetamise asemel eksistentsiaalset ängi lahendama ja siis need müstilised õpetused tulevad. Indias ilmus budism, Hiinas taoism, Lähis-Idas kristlus (enne seda vist veel üht-teist, aga ma ei tea kristlusele vahetult eelnevast judaismist suurt midagi - igatahes oli see juba teisest puust kui Moosese raamatute kirjutamise aegne judaism).

tõsi, eks millalgi kerib uuesti korralikkusõpetuse juurde tagasi, sest inimesed elavad siiski siin maailmas ja sootsium nõuab oma; ning usuinstitutsioonid on osa sellest sootsiumist (see, kuidas Läänes kirik lõpuks rahvakultuurse nõiajahiga liitus, on üks näide. "kristlikud pereväärtused" teine).

ja eks siis mõne aja pärast on aeg küps uuteks eksistentsiaalseteks tuulteks, kui usk on jälle kombeõpetuseks kivinenud.

Kaamos ütles ...

Notsu, ma saan su kommentaaride läbi jupp maad targemaks ja nüüd jõudsin sinna faasi, et tunnistan: olen vaimustuses paljude religioonide raamiks olevatest legendidest ja muinasjuttudest, kuid minu teadmised saavad otsa mere neljanda meetri peal (sest sügavamale ma sukeldunud ei ole), aga sina lehvitad korraks oma näkisaba ja haihtud tont teab kus kaugel.
Seega: annan alla, olgu, et meil ju ei olnudki võistlust kui sellist ja tunnistan su teadmisi nagu aus amatöör ikka.
(Tee seda teinekord jälle, ma nokin fakte ja seletusi nagu kana kõrvaharke)

Kaamos ütles ...

Hen Zen:
"Kui see, mis toimus täna 30 aastat tagasi Hirvepargis
ja päädis EV-ga, ei olnud isatapp, siis mis asi see oli?"

Võitjad kirjutavad ajalugu. Praegu on see revolutsioon, kuigi sellel sõnal on meie jaoks paha maitse juures. Kui võitjad olnuks teised, oleks toda nimetatud obstruktsiooniks või mässuks.

notsu ütles ...

ma tunnen ise, et võiks palju rohkem teada, saaks nii paljust rohkemast aru... eks ta kättevõtmise asi ole, aga ma pudenen mingite muude asjade vahel laiali.