Vähe blogipostitusi e lugemismaterjali. Võiks arvata, et
a) inimestel on elu, nii et neil ei ole aega kirjutada ja võib-olla nad ei tahagi oma elust palju avalikult kirjutada
b) inimestel ei ole elu, seega ei ole ka millest kirjutada
c) blogimine on nagunii väljasurnud nagu telefoniraamatute, paberkaartide ja -teatmeteoste kasutamine e inimesed on eee... maitea, muudesse nö efektiivsematesse kanalitesse kolinud
Postitused
Üldiselt c). Aga ma just tegin peopostituse!!1 Ja võin veel näiteks tänaseid nastikupilte jagada, kui soovite vaadata.
VastaKustutaNastikupilt pole ju kunagi liiast.
KustutaJaa, oleks palunud küll! Mul ongi tänane nastikupilt täitsa nägemata.
KustutaVõtan nastikupildi järjekorda.
KustutaJah, palun nastikut
KustutaNii - olge lahked, siit saab. Pildil on kaks, kuid tegelikult oli neid veel.
Kustutahttps://kurinurm.blogspot.com/2026/04/kevadekuulutajad.html
Ärkasin, panin masinatäie pesu pesema
VastaKustutaLäksin õue, tõstsin eelmisest õhtust kärusse jäänud värvipurgid maha, kärutasin turbapakkide juurde ja kantisin ühe paki kärusse, viisin selle punktist A punkti B, kordus, kordus, siis istusin kolme veel vedamata turbapaki otsas ja mõtlesin kuidas ma kakskümmend aastat tagasi oleks ühe käega need pakid... Halb mälu on hea asi. Läksin tuppa, võtsin pesu masinast välja, jõin kohvi, viisin pesu kuivama, tõin kausiga sügisel riisumata jäänud puuhunniku aluselt suuremaid puutükke tuppa, viisin prügi ja tuha välja, tõin ka nende õues tühjaks tehtud anumatega sama kütet tuppa, pesin prügikastid puhtaks, viisin veel kaks turbapakki A-st B-ni, võtsin kuurist pange, panin selle puutükke täis, viisin tuppa, üksiti käru vedades. Võtsin möödaminnes kuurist raudreha ja lumelabida, panin pilpaämbri tuppa, õues koukisin kahte viimast tööriista kasutades muru seest kärusse kokku talvel saha poolt koos lumega sinna lükatud teekillustiku, vedasin selle oma kodutee suurematesse aukudesse, kordasin. Viisin kuuri juurde (mis oligi punkt B) viimase turbapaki. Värvisin eile pooleli jäänud peenrakaste, läksin ja vedasin veel viimase kärutäie killustikku teeaukudesse. Viisin käru kuuri, värvisin veel samu kaste. Panin kuuride uksed kinni, korjasin pesu nöörilt, toas käisin põrandad tolmuimejaga üle, pesin köögipõranda, panin eile pestud vaibad maha, toppisin seljariided pesumasinasse, kasisin ennast puhtaks, sõin külmkapi tühjaks, panin pesu kuivatisse.....
Oli kavas aeda riisuda, aga kui ma nägin kuidas tuulispask puude alt praaegu tahke välumusega keerise üles kiskus lõin käega.
Oli kavas kaevus õuekraan ära ühendada, aga ma EI JAKSANUD kaevu katust kõrvale nihutada. Kogun veel viha, siis jaksan. Kuigi vihasena pole hea tööd teha, seda küll. Aga kakskümmend aastat tagasi....!
Muidu ei teinud midagi. Näe, praegugi laisklen.
Näh, kuivati jäi seisma.
Sa unustasid vahepeal putru keeta ja süüa.
KustutaSa peaks mootoriga käru ostma! Aga muidu teeb mul abikaasa enam-vähem samasid tegevusi, ma vaatan sooja toa aknast. Kütsin ise, au ja kiitus mulle!
KustutaMina see-eest keetsin putru!!!
KustutaEhhh... mul on pooleli blogi-lugu pealkirjaga "Punktist A punkti B".... Hakka või nime muutma ;)
KustutaTahan putru!
KustutaMa tegin eile blogilehekülje valmis esimest korda elus. Nüüd minust saab blogia
VastaKustutahttps://elujasodi.blogspot.com/2026/04/otsin-kunstikaaslast-ja-pildid-looduses.html#more
Ja loodusfotograaf ja kriipsujuku-joonistaja :)
KustutaPanen listi, kriipsujukude joonistajaid pole iial liiga palju.
KustutaVäga tore, et uusi blogijaid kah lisandub. Küsimus kommenteerimise kohta (nii sulle kui kõigile): kas vaid sisselogituna kommenteerimise valik on teadlik või juhuslik?
KustutaSiin võib ka olla üks (ehkki arvatavasti väike) põhjus, miks mõnedes blogides võib vaikus valitseda, nagu mõni siin kurtis – kõik ei taha igalepoole sisse logida ja enda eraldiseisvatest veebipersoonadest äratuntavat tervikut moodustada.
Liis
Enda eest: siin vist pole sisselogimise kohustust?
KustutaTeiste eest: olen kindel, et mõnikord on see kehva kogemuse põhjustatud valik.
Üleüldse: viimased paar aastat näen ise kommenteerimisega nii siin kui teiste juures hullult vaeva, nüüd kopeerin juba eos valmis kirjutatud kommentaari igaks juhuks ette ära ja piinlen seda postitada üritades nii, et pea märg otsas. Olen ka alla andnud, mis teha.
Jah, see on teadlik valik.
KustutaKui ma tuttavast nimest ära tunnen, et selle inimese kommentaare ma ei taha, näen nime ja kustutan. Lugemata. Ma traumeerun kergesti, kusjuures mitte nii väga selle pealt, et oi, ma ei meeldi talle, vaid rohkem selle pealt, et inimesed nii lollid on.
Või isegi kui ära ei kustuta, nime järgi tean kohe, et ahh, tema jutust ei tasu hoolida.
Veebipersona on mulle tähtis, ma tahan teada, mislaadi inimene kirjutab!
Aga seda ei saa teha, kui anonüümseid kommentaar lubada.
Kaamosel, jah, õnneks pole logimine vajalik, mõnel mu teisel jälgitaval blogil samuti. Paaril teisel kahjuks mitte, nii et mitu korda olen tahtnud autorile vastata ja täiendada, mõtet arendada, aga logimüür ei võimalda.
KustutaEks igal valikul oma hind, nii anonüümsuse võimaldamisel kui selle keelamisel. Või siis mitteloginu poolt: anonüümsuse valimisel või sellest loobumisel.
Liis
Jah, mina näiteks siit arvutist sisse logituna kommenteerida ei saa. Ei tea ka, miks.
KustutaKaur
Aga @Kaur, sa jätad vähemasi oma nime alla ja see on üsna oluline, liiatigi asi, mida saaksid kõik anonüümsed teha.
KustutaMuidu on nii, hõlmates ka VVN vastuse, et ... kujutame reaalelus ette, et kõik tõmbavad 200L rohelise ehitusprügi koti üll ja tulevad külla, teevad midagi, aga mitte midagi, mis identiteedi välja annaks, nt hääl. Huvitav olukord.
... ja veel huvitavam, kuidas padutraditsioonilistes islamiriikides sellega toime tullakse. Kas see "patio umbrella," kes oma postkasti tühjenab, on ikka mu naaber...
Islamiriigi neti-kultuurist pole mul suurt aimu. Kuigi mul on facebookis paar tuttavat justnimelt sealkandist. Kuid üldiselt arvan, et need ühiskonnad on rohkem ja tihedamalt lõimunud kui meie omad.
KustutaUus blogi sai mul lugemislisti. Proovisin ka kommenteerida, aga kommentaarid läksid vist modereerimisele? Või ma ei saanudki kommenteerida? Üks koht, kus ma kindlalt kommenteerida ei saa (viskab mingi veateate), on Epu blogi.
Kustutama olen burkade kandmisest kunagi lugenud, et selle all sai ka näiteks tagaotsitava meesterahvana üle piiri lipsata, sest piirivalvur ei julge muidugi seda kergitada.
KustutaAga ma tunnen need anonüümsed kommentaatorid, keda ma muidu nimelisel kujul lugenud olen, tavaliselt "hääle järgi" ära. Lambist tulevad meelde sellised äratundmised nagu Kaur, Manjana, Tom...
Olen jälle Portugalis ja mõtlesin, et enam postitust ei tee, sest ma muust ei teegi, kui suusatamisest ja Portugalist. Ja vahepeal vingun natuke, et elu poel sellien nagu mina tahaksin. Tegelt tahtsin kirjutada Sveta Grigorjeva artiklist Vikerkaares, AGA mitte positiivselt, ei tea kas julgen. Aga muidu: ärkasin, jooksin ookeani ääres, jõin sõbrannaga kohvi, läksin kohalike tuttavate briti prouadega lunchile, sain home swapi pakkumise järgmiseks augustiks (mina olen just õige inimene, kellele palaval ajal palavat kohta pakkuda), läksime sõbrannaga mere äärde kohvikusse, jõime 2 klaasi veini, jalutasime elamispaika, otsusutasime veidi vedeleda. Nüüd vedele ja loen blogisid. Paari tunni pärast kobime katusele õhtust snäkki ja veini jooma. Mulle täitsa meeldib, aga elu pole paraku alati selline. Kolmapäeval tagasi Brüsselisse, neljapäeval füsioteraapia, reedel jälle töö.
VastaKustutaPooortuuugaaalll...
KustutaOeh.
Ma käisin Vikerkaares seda lugemas. Ja ma ei saa aru, mida ma lugesin. Mis see oli? Ma keeldun seda uuesti lugemast. Kõigest ei olegi vaja aru saada.
KustutaMa keeldun tunnistamast, et ma seda lugesin.
Kustuta"Feminist"? Ma lugesin (mõni aeg tagasi juba) ja polnud häda kedagi minu arust? Kui tahta deitimise nippe algajale noormehel, siis SG on täiesti okei allikas.
KustutaÜhinen W ja Kaamosega Grigorjeva kirjutise asjus. Ja ilmselt ka sinuga, Pilleke. Naudi Portugali! Kõlab kadedstamisväärselt.
KustutaKaamosele: mul variant A. Aga üritan sellegipoolest blogimis-reel püsida. Aa, ja seda ka, et blogimine ja efektiivsus on nagunii oksüümoronid ju? Kui sa tasuta sissepääsuga blogidest räägid, säärastest, nagu sinul ja minul ja.
Portugal on lihtsalt imeline. Kui ma pensionieas siia elama tulen, võime blogikokkutuleku teha. Ja mul on hea meel, SG kirjutise asjus minumeelt olete. Sest ma lugesin ja .. no püha p*se .. misasi see oli :-).
KustutaMa lugesin ka eile õhtul Vikerkaart ja üllatusin, sest ma samuti ei saanud aru ja nüüd kui loen, et selle kirjatükil on olnud mingeid tagajärgi juba...siis oh, ma ei tahagi süveneda ega midagi arvata. Muidu on Sveta mulle enamasti istunud oma kirjatükkidega, äkki me liiga vanad, et mõista tänapäeva deitimiskultuuri?
KustutaSeal kirjeldatud deitimiskultuur on kuidagi liiga internetipõhine (ja ehk ka algoritmi) või vähemasti tugevalt seotud; inimene kujundab virtuaalis oma alter ego mingite trendide või ... maitea, mille järele (kui vaatajaid ja tähelepanu tahab, siis trendivate suundade ja # tagide järele), aga ... jah, ma väga ei saa aru kui internetikuvand tõstetakse üle reaalse elu tähelepanekute ja tunnetuse. Ja siis üllatutakse. Ju ma olen ka liiga vana.
KustutaKriuksuva vanurihäälega suskan vahele, et mu meelest tegeles SG "taylorswiftimisega", pani oma sita suhte "laulu sisse". Kuna faas kolme ei jõudnudki, siis (palun vabandust, mu prantsus...) kättemaksukepp ei olnud relevantne ja seepärast, noh.
KustutaJärjest hullemaks läheb...
KustutaMa lähen parem vaatan, kas raamatukogus on eelmise vabariigi aegseid ajakirju v mingit muud normaalset lugemismaterjali. Sest ma olen inimene, kes ei tea isegi Taylor Swiftist midagi muud peale nime - mul lööb vahel slaavi geen välja, isegi kui miski aastaid igapäevases elus esile tuleb, olgu see mõni keel(ekeskkond) või mõni popstaar või midagi muud "enesestmõistetavat", siis mul on absoluutne supervõime jääda teadmatusse (ignorantseks kui soovite).
"Kättemaksukirjandus" on tabav. Ei salga, olen paar m*nni tüüpi ka oma teostesse sise kirjutanud:)
KustutaLaulu sisse panemine on aegumatu... o_0
KustutaMa kirjutan aga keegi ei loe :P ... või vähemalt kommentaariumis on põud ... v.a. Puhhi tegelane ja paar anonüümset ;)
VastaKustutaTegelt ma ei tea, pole aastaid statistikat vaadanud.
Blogimine muidu meeldib aga kui ise kirjutada võtab hullult aega.
Teemadest puudust ei tule, terve hulk poolikuid juppe. AI arenguga see jama, et kui samal päeval ei kirjuta siis homme on juba uudis vananenud.
Sa kirjutad niisugustest asjadest, et ma loen küll, aga ei oska midagi öelda.
KustutaMa vist vähe aeglane, aga mida see tähendab, et blogida muidu meeldib, aga ise kirjutamine on aeganõudev? Et nagu... blogimise kogu point ongi ju kirjutada, eivä? Või siis on sinuga tõesti lugu nii, et sa ise ei viitsigi tegelt kirjutada ja lased selle töö oma lemmikloomal ära teha ja noh, siis pole üldse ju imestada, et keegi ei kommenteeri, sest see polegi ju sinu kirjutis.
KustutaVõibolla on need masina kirjutatud lood justkui iseendale tehtud, hiljem hea vaadata? Teistele (ka mina olen üks teistest) on need tuimavõitu ja igavad, ajaloo mõttes ehk mõttekad, aga-aga-aga...
KustutaMul on sellised "pärast hea vaadata" - postitused sellised, kus igasugustel kultuuriüritustel käimisest kirjutan. Teistele ilmselt igavad, endal lihtsalt huvitav näha mida aeg mäluga teeb.
Blogimise sügavam mõte on kahtlemata kirjutamine, nii nõus sellega!
Klari ja Kaamos jõudsid ette, tahtsin sama öelda. Pole minu asi arvustada, igaüks peab oma veebipäevikut, nagu paremaks avab, aga kuna sa kurdad, et ei kommenteerita… Esiteks, UUDISEID ei tule mu meelest meie kamba blogidest keegi otsima, selleks on teised kanalid. Ikka autori mõtteid tullakse lugema, ei? Oldagu siis nendega nõus või mitte. Ja kuna sa oled viimasel ajal AI “kaasautoriks” valinud, peletab see näiteks mind eemale, kusjuures üldse mitte mu AI-vastasuse tõttu, vaid selle tõttu, et ma ei viitsi masina kirjutatud kuivi “kokkuvõtteid” lugeda. Pealegi leian sääraseid soovi korral mujalt kah. Ma tulen sinu blogisse justnimelt SINU mõtete, sinu kirjutatu lugemise sooviga ju. Tõenäoliselt pole ma ainuke :)
KustutaLisaks pakun, mul ei pruugi muidugi õigus olla – lugejail on sõdadest ja poliitikast kõriauguni, päris-elus pressib see sopp nagunii uksest ia aknast sisse. Jäänud on vaid üksikud kommentaatorid, kes neisse teemadesse niivõrd süvenenud, et sõna võtta tahavad/oskavad/viitsivad.
Ma ilmselt ei väljendanud väga selgelt, lihtsalt vastasin postituse pealkirjale vaikuse kohta mitte ei üritanud kurta, et keegi ei loe või nuruda kommentaare oma postitustele ehkki see võis nii välja paista.
KustutaVõiks ju lasta oma agentidel ("kratt" oleks hea eestikeelne vaste mu arust) praktiliselt null ajakuluga terveid postitusi vorpida ise ainult teemat ette andes, aga sel oleks mõtet vaid juhul kui üritaksin vaatamisi või klikkisid koguda või reklaamilt raha teenida. Blogi niikuinii äärmiselt ebaefektiivne taolisel eesmärgil.
Arvamused, mõtted ja teemad on kõik minu enda omad. Tehisaru loomulikult kasutan igatsorti kokkuvõtete tegemiseks, esitamiseks ja info otsimiseks. Enamasti märgin ka selgelt ära kui AI'd kasutan, ehk siis kellele ei meeldi saab mugavalt lugemata ja vaatamata jätta. Mis teemadesse puutub siis need osaliselt maailmaolulised ja päevakajalised (mastaapne mitmeastmeline küberrünnak finantssüsteemile puudutab kõiki kui pangakontod "kinni külmuvad"), osad lihtsalt uidumõtted. Ohtudega toimetulekuks on kaks taktikat: kas neid teadvustada ja valmis olla või jaanalinnuna pea liiva alla panna. Mulle annab hingerahu esimene meetod, paljudele ilmselt teine - mida ei tea seda ei oska karta.
Epule +1 nii "oma mõtete" kui "sõda ei taha" asjus.
KustutaViimane su teema oli nii mõtlemapanev, et ei oska isegi kaasa kommenteerida, aga väga hea - just see, mida inimeste isiklike elude lahkamine annab. Ühiskonna nurgatagused meie enda ja kommenteerijate kogemuse läbi.
TT, vaidlen sulle vastu, kui lubad :) Ütled: “Ohtudega toimetulekuks on kaks taktikat: kas neid teadvustada ja valmis olla või jaanalinnuna pea liiva alla panna. Mulle annab hingerahu esimene meetod, paljudele ilmselt teine - mida ei tea seda ei oska karta.”
KustutaMulle, ning usun, et minusuguseid on veel, ei anna vähimatki nn. toimetuleku-eelist teadmine, kus täpselt parasjagu Ukraina ja Vene väed asuvad, või millise järjekordse ajupeeruga Trump maha on saanud, vms. Mu meelest ja mu jaoks pole lakkamatust ambulance chasingust äraütlemine jaanalinnutaktika, pigem käsitlen seda omaenda elukvaliteedi ning meelerahu säilitamisena.
(Olin Oregonis elades Ameerika Punase Risti väga aktiivne liige. Ja meil oli seal see megatsunami oht, eks; on siiani. Punase Risti ringkondades peeti heaks tooniks PIDEVALT, iga sekund, katastroofiks valmis olla. See mõjus mulle lõpuks sedasi, et hakkas lausa unekvaliteedi peale. Mistap lakkasin Red Crossi juhiseid järgimast, põhimõttel “kui maavärin ja tsunami tuleb, eks siis vaatab, kas ja kuidas. “ Samasugust taktikat rakendan praegu ka maailmas asetleidvate hulluste asjus. Sest noh, näiteks tuumasõjaks ei saa ju nagunii “valmis olla”. Kui sa just biljonär pole, kes mingit super-varjendit omab, kus paar aastakest konutada, kuni radiatsioon lahtub.)
p.s. Muidugi, poliitika ja sõjandus huvina, hobina on täitsa omal kohal. Muuhulgas ka blogipostitustena. Samas, suur osa lugejaid ei pruugi seda huvi jagada, mis omakorda ei pruugi jällegi blogijat morjendada. Igaüks ju kirjutabki nimelt sellest, mis TEDA huvitab :)
KustutaEi tulnud pähegi, et võin jätta preppari mulje. Loomulikult on nii geopoliitika, sõjandus, AI, metsikus looduses omal jõul hakkama saamine kui ka paljud teised hobideks. Lihtsalt nii põnev jälgida, mitte et nafta hind, börsi krahh, tuumasõda või järgmine pandeemia öösel und segaks. Tunnen end rohkem kõrvaltvaataja kui osalisena, nagu spordikommentaator hokimängu jälgides.
KustutaToimuvaid arenguid ja trende on hea märgata, ainuüksi see tagab hulka paremad võimalused kui kaka peaks ventikasse lendama. Lihtsalt vahemärkusena, et pole viitsinud kauapüsivat toidukraami spetsiaalselt varuda. Pooltäis bensupaak linnast eemale saamiseks ja kvaliteetne matkavarustus on kogu mu "ettevalmistus". Meil siin Kanadas pole selliseid "kriisiks valmistumise" kampaaniaid nagu Eestis, teema pole piisavalt aktuaalne, ehkki äkki peaks olema.
TT, ma ei pidanud üldse prepperlust silmas, st. konservivarumist, vaid seda, et sa näppu pidevalt sõja- ja poliitikauudiste pulsil hoiad, neis teemades sügavalt sees oled. (NB! See pole kriitika, lihtsalt tõdemus.)
KustutaKonservidest rääkides. Mina religioosselt uudiseid ja arenguid ei jälgi, aga sinuga võrreldes olen täitsa preppar :) Tähendab, mul on juba aastaid, sest ajast kui Oregoni kolisin, muljetavaldav sahver, pluss korralik mootorikütuse- ja veevaru, portatiivsed päikesepaneelid, kellad-viled, vetsupaberist jne rääkimata. Me elasime seal suhteliselt in the middle of nowhere, üksainus kasin highway ühendas suuremate keskustega. Kasvõi näiteks talvised ilmaolud võisid söögist-joogist-bensust ilma jätta nädalaks või paarikski. Pluss seesamune maavärina-tsunamioht. Kui mainisin, et Punase Risti paanikat lõpuks enam omaks ei võtnud, pidasin silmas teavitusi jne, mitte füüsilist ettevalmistust, st. sahvrit.
No ja see nn. “täissahver” muutus harjumuseks, praegu jätkame samas vaimus. Kusjuures, kuna elame kõrbes, soetasime uude koju massiivse joogiveemahuti, 275 gallonit/ca 1000 liitrit. Osalt ka seetõttu, et lähinaabrusesse kerkib peagi seesamune data center. Anyway. Nagu näed, on mul prepperlus kõvasti külge kasvanud, aga maailmas toimuvate jamadega igapäevasest kursisolekust distantseerin end teadlikult.
Sorry, pikk jutt sai, lisaks läksin sarikomenteerimise libedale teele :)
p.s. ... ja kui vaja linnast eemale põgeneda, camperiga, jätan sahvri muidugi maha :) No ja vajadusel jätan ka camperi kuhugi metsavahele maha, kaasa võtan ainult oma wildernes survival skills :) Aga noh, peame pöialt, et plaane A, B ja C tarvis ei lähe. Kui läheb, eks ma siis naabritelt vms kuulen, kas ja kuhupoole joosta, sest ausalt, ma ei raatsi oma igapäeva murettekitavate uudiste jälgimisega risustada.
KustutaMeil siin maal on nii sant naaber, et mu arust on iseenesestmõistetav, et lähedastega on ammu kokku lepitud, "mis saab siis kui", läbi mõeldud kus keegi on ja mida teeb, preppimiseks võib pidada ka mõistlikke varusid sahvris ja külmikus ja nii edasi.
KustutaToanurgas nahkdiivanit pidada millel siis muus maailmas presidentideks valitud külahullud pikutamas käivad ja oma tulevikuplaane pihivad - selleks ma vajadust ei näe. See pole pea liiva alla peitmine, see on elamine. Õõvarullimine varastaks mu elu.
Iga inimene saab oma adrenaliinilaksu erinevatest toimingutest, pole Tomi oma teistest parem ega teiste oma Tomist etem. Kõiki ei peagi samad asjad huvitama ja see ei määra ka kellegi paremat või kehvemat valmisolekut tulevikuks.
Mina näiteks olen sedasorti uudistes "sees" sellepärast, et mul hoopis võtab ärevust maha, kui ma olen kursis. Võib-olla seepärast, et endast informatsioonil läbi voolata laskmine on mu loomulik kalduvus. Ma peaks end hoidma jõuga lugemast ja see ajaks juba ise närvi. Aga kui ma teen päevasest lugemisringist rutiini, siis mingil äraspidisel moel on siis tunne, et "nii, täna olen ma kõik teinud, mis ma saan".
KustutaBoonus on see, et kuna mul tekib niiviisi väheke konkreetsem pilt, siis aeg-ajalt üles kerkivad ebamäärased paanikad, mida ma teiste käest kuulen, jätavad külmaks. à la "Venemaa tungib kasvõi hommepäev siia sisse" - "ei ründa, nende vägede koondumist siin piiri taga pole praegu näha ja koondamine võtaks aega". Samuti avastasin üllatusega, et teistel eestlastel esineb praeguses seisus droonipaanikat. Ma oletan, et sellised ärevused tekivad just puuduliku info pealt.
A ma tean, et teised ei taha neist teemadest rääkida ja nii käin Tomi pool jauramas, sest ma pole milneti kontot viitsinud teha.
Epp, tõele au andes on sul minu või Tomiga võrreldes ka vähem põhjust sõjaettevalmistusi teha. Sa elad riigis, mis sõdib üldiselt väljaspool oma territooriumi, kõige tõenäolisem oht on taotised terrorirünnakud, aga kuigi hirmsad, on nende maht ja USA kodaniku tõenäosus neis surma saada väike, võrreldes sellega, mida Venemaa on teinud Ukrainas, Israel oma naabruses või USA ise oma meretagustes sõdades. Lisaks on USA territoorium väga suur, seda ei saa niiviisi sodiks tampida nagu Gazat. Isegi Ukraina, kus Venemaa on osa linnu sama sodiks tampinud, on tänu sellele saanud paljudes linnades normaalsuselähedast elu jätkata - Venemaa lihtsalt ei ulata rindejoone tagant kõike süsteemselt purustama; lennuki pealt saaks, aga ta ei julge õhutõrje ulatusse lennata.
KustutaMa oletan, et seepärast võtavad hirmustsenaariumid USAs nii tihti just apokalüptilise mõõtme, et sealkandis on realistlikumate ründeohtude mälestusi vähe, pole põhjust mõelda "mis siis, kui naaberriik laseb piirilähedased linnad suurtükitulega sodiks, hakkab droonilennu ulatuses tsiviilelanike küttimise safarit pidama ja sünnitusmajade pihta rakette laskma".
Notsu, ma ei teegi SÕJAettevalmistusi. Ma pole päris lihtsake, olen teadlik kõigest, mis sa USA ja sõdade kohta mainid. Rääkisin põhiliselt maavärinast + tsunamist, ja no zombierünnak on ju kah täitsa võmalik :)
KustutaMuide, mu koduse veevaru raames tuli mulle pisut hiljem, peale kommentaari kirjutamist pähe, kui erinevalt inimesed AI-ühiskonnaks valmistuvad. Mõni käib koolitustel, mõni varub puhast joogivett...
Mu jaoks on blogid lihtsalt hommikune rutiin, ärkamisprotsessi osa, kus ma veel ei taha maailmaga tegeleda, vaid mind huvitavate inimeste argiasju ja mõtteid piiluda. Pärast blogisid ja ilmateateid võtan uudiseid lahti ja siis vaatan muud maailma kah. Aga hommikul on Kaamosed, W-d, tavainimesed, Lauri Laanistod, Kaurid jt huvitavamad.
KustutaLiis
Hommikul pliit põlema, kohv ja küpsised, tunnike voodis aelemist, blogid, saated, uudised ja ühismeedia.
VastaKustutaKaks tundi ehitusmaterjalide tassimist hoovi ühest servast teise.
Kiire ihupesu, teine kohv, tunnike hingetõmmet, seejärel külarahvaga talgud paar tundi.
Tunnike puhkamist, Bake Offi vaatamist, moosikoogi söömist ja ühismeediat.
Pärastlõunane rattasõit metsavahel kujunes parajaks põrguks, kui ma selle teehööveldaja kätte saan, siis mutta löön. Mille ta ise on üles keeranud. Mis kuradi mõte on kinnisõidetud teekate lahtihööveldada, kui tee pole veel tahedaks kuivanud?
Mõned tunnid hiljem jõudsin muda kiuste koju, naabertalus oli saun valmis, kahmasin nullu ühes ja lasin laval lõdvaks. Üle poole tunni reeglina ei leilita.
Õhtu jätkus filmi, krõpsu ja nulluga.
Öö hakul tuled kustu, raamat pihku. Akna taga krooksuvad konnad ja linnud laulavad. Laul mõlemal sama: "tahaks keppi".
Liis
Kommentaar pealkirjaga "maakate eri"
KustutaPole päeva, mil ärkad ja mõtled "Kõik on valmis".
(kesse nullu on?)
Nullu on null(alkoholiga)(õ)lu. Alkovaba õlu. A kesse viitsib lohisevat mõistet kasutada. Nullud massidesse!
KustutaLiis
A, B ja C kõik. Mul võtab ka kirjutamine aega
VastaKustutaMul on elu. Hakkasin õmbluskoolis käima ja aed on ja majapidamine on. St, et elu on ja blogimiseks aega pole. Aga endal on ka huvi reisijutt lõpetada. Varsti saab kool läbi, siis ehk... Teisi ikka loen, Tomi ka.
VastaKustutaElu(s oleku) kontroll poole peal... mõned seltsimehed on veel puudu...
VastaKustutaRaisakullil on kiired ajad - valmistub küljeluu vahetuseks.
VastaKustutaMuidu aga... algab äkiline aegruumi järsk külmenemine, siis on aega maailm krihveldada ja ööbiku moodi lõugu laksutada...
Raisakull
Kirjutad tahvlile, pildistad üles ja postitad blogis?
KustutaPigem laseb kunstarul mõistatada savitahvlile krihveldatud oopust...
KustutaRaisakull
d) all the above
VastaKustutaPõhiliselt siiski a variant. Kiire on, töö pressib peale ja muid tegemisi ka palju. Lisaks tervislikud põhjused, mis viimasel ajal kimbutavad, on viinud energia nulli ja kui ka tekib sobiv blogimise aeg, siis lihtsalt ei suuda enam piisavalt keskenduda, et miskit asjalikumat kirja saada. Isegi kommenteerida ei jõua/suuda nii (palju) nagu tahaks.
Kesse ütles, et peab kirjutama millestki asjalikust?
KustutaA.
VastaKustutaP.s. te ei kaota midagi, kui ma ei kirjuta. See elu on igav ja see plogi on tapvalt igav.
VastaKustutaMumst parim on see, et kõik on nii erinevad. Elu on alati... elu, noh.
KustutaMul on elu, mis on täis tervise- ja muid probleeme, niiet ei taha blogi oma vingumisega risustada. Ja kui ongi parem päev, siis teen midagi jõukohast, näiteks käin surnuaial ja teen hauaplatsi korda. Ja kui siis järgmisel päeval lõikan aias tunnikese oksi, siis olen nende kahe "rassimise" päeva järel nii kutu, et jaksan vaid teiste blogisid lugeda. Ja natuke kommenteerida.
VastaKustuta