Hapukurgikägu ja jõulurahu

 
by W

Kägu on nagu joodikust vanaonu, keda pole peole kutsutud, aga kes kõiki sünnipäevasid miskipärast mäletab ja ikkagi uksest sisse vajub. Varsti vajub ta peolaua alla. Aga ta, vanaonu siis, vähemasti ei lõuga iga tunni tagant. Ainult möriseb vaikselt kui külge keerab või keegi talle peale astub. Seal laua all. 

Et noh, kägu.
Täpsem olles - kellakägu. See on veel õudsem olevus kui muidu kägu. Täielik elajas, kes muudab su elu kannatuste karusselliks, nii et sa peaaegu hakkad ootama, millal saaks uksest välja, et tööle minna. Või ükskõik kuhu minna. Sa hakkad leiutama põhjuseid, et kodus mitte olla. 

Oli selline kägu oma koha justkui õigusega sisse võtnud kalli antikvariaadist uhkustamiseks ostetud seinakella sees. Ja siis see kägu lõugas 24 korda ööpäevas hullemini kui hingevaevades ja nupust nikastanud teismeline või jooksuajaga kass. Kusjuures ka siis kui kell oli üles keeramata. Õigemini neist kettidega käbidest (või käbidega kettidest...) käima tõmbamata.
See krdi kägu oli toimekam kui neitsi tähtkujus sündinu tolmurulli nähes. 

AI arvab, et hapukurgikägu on selline ... on jah

Õudne.
Ja seda jässakat kägu kella seest kätte ka ei saanud. Mitte ühegi sõimu ega ähvardusega. See paks oli seal tihkemalt kinni kui rasvunud hamster puuri visatud peldikupaberitorus. Vati ja vanade sokkide kella sisse toppimine ka ei aidanud, see peletis lihtsalt nokkis end kõigest läbi. 
Viska see jätis või terve hinnalise kellaga välja... Aga kella soetamiseks võetud laen ei ole veel lõpuni makstud. Tegelikult isegi mitte poole peale. Ja ikkagi imponeeriv ese ju.

Kuni ühel päeval ilmus ootamatu lahendus. 

Vanaonu oli esimese advendi tähistamisel laua alla libisedes kaasa haaranud hapukurgiviiludega taldriku. Mille kõrvale ta sinna laua alla ka uinus. Ja jäigi, ööseks, sest keegi ei viitsinud temaga tegeleda. Sest keegi isegi ei tea, kelle vanaonu see tüüp üldse on. Ta lihtsalt on. Alati. Peale kellakäo ei pööranud keegi talle mingit tähelepanu. Kägu muidugi ei tegelenud ka vanaonuga, vaid õhtuvaikuse saabudes läks käo nokk hapukurgi lõhna peale käima ja mingi vaimustus haaras kogu ta õela hinge. Seda asja ei olnud ta enne söönud! Kellakägu tegi end peeneks ja ronis kellast välja, lendas laua alla ja õgis seal laiali paiskunud hapukurgirattaid nagu maailma lõpp oleks käes. 

... ja vaid vaadake, kuidas linnud end vastavalt vajadusele moondavad:

Et kust ma seda tean?
Noh, ma ärkasin südaöösel meeldiva, kuigi jube kahtlase vaikuse peale ja hiilisin elutuppa. Avastamaks, et kägu nokib kurke, nii et ninasõõrmetest mahla pritsib. No vähemasti on ta vait!

Teadsin, et edasi on mul elus kaks valikut.
Elada lõugava käoga või kohe külmikust järgmine purk avada ja laua alla pista. Ja homme poodi hapukurgivarusid täiendama minna. Minu edasises elus saab olema hapukurgivarusid rohkem kui jõuluvanal põhjapõtradele heina. 

Kui sa jõuluvanale paned piima ja küpsiseid, mis on tegelikult mõttetu, sest kortermajadel ei ole korstnaid ja eramajade omadest see vana tümikas nagunii läbi ei mahu, siis ära unusta ka kellakäole hapukurke laua alla laiali loopida!

Head und, maitsvaid hapukurke ja vaikseid öid! 

Küpsiste ja piimaga, mis on hommikul endiselt puutumata, premeeri iseennast.