Lehed

laupäev, 17. september 2022

Öööööööööööö


Maalehes on naabrimehest juttu, jube tuimalt kirjutatud. Näed, sihuke tubli mees, teeb seda ja teeb teist, suurelt teeb, näe, poeg ka teeb ja naine ka ja isegi tütar võtab osa.

Inimest ei näe grammigi. Kahju, huvitav pere lasti näppude vahelt maha libiseda. Lehekülje sai täis, seda küll. Mis teha, ju siis ei saanud kirjutaja seda karpi kahti muugitud.

Mõne asja kohta loen pealkirju, lugusid alati ei jaksa/ei taha/ei saa. Pealkirjadest loen, et Paide fotograaf on sõjareporteri ametisse hakanud, pilt ka juures ja puha. Poleks nime kirjas, ei tunneks äragi, mäletan seda inimest eriliselt sätitud vurrude järgi. Rõngasse keeratud, peene otsaga - mul pole elus nii sätitud soengut olnud kui need vuntsid olid. Praegu vaatab pildilt vastu blond basmatš. Mitte, et see vale oleks, lihtsalt täiesti erinev.

***

Värvukesed ajavad gänge kokku, põldudel harjutatakse stseene Hitchcocki "Lindudest", karjed ja puha. Ma igaks juhuks rolli küsima ei läinud.





Pilt on ilmselt jube udune, telefoniga tehtud, ma pole seda suurelt näinudki, aga eks ma kunagi vahetan etema vastu.

(Jube paha on olla, selline ebamäärane olek, unetu ja iiveldav ja valutab kümnest kohast korraga. Kui üle läheb, kustutan selle virina ära. Väkk...)

Ah, ei kustuta midagi. Endiselt on tunne, nagu vajuksin kohe kruusahunnikuks. Õunad kukuvad pots ja pots, rästad kaklevad arooniapõõsas, kitsed söövad põllul ja mina lagunen sahinal.  Sügis!

7 kommentaari:

  1. Ööööööö oli mul resultatiivne - umbpimedas, valgusreostuseta Kablis vetsu koperdades komistasin abikaasa säetud karpide-korvide otsa ja käntsasin õkva pikali. Rullida polnud ruumi, sain vaid külje ette pöörata ning parema käega ka laksu vastu põrandat anda. Jäin terveks. Püsti upitades märkasin kohe pea kõrval kasti, kuhu armas abikaasa oli sättinud ahju ajamiseks majaehitusest üle jäänud 50x150 prussitükid, kõik kenasti diagonaali teravaks lõigatud ja valvsalt püsti nagu haihambad:)
    Selle isikukohase jauruga tahtsin sulle, hea kaasautor, anda lootust, et ka kõige ehmatamapanevad ööööööd võivad olla ikkagi õnneliku lõpuga:D Pealegi - pitsike konjakit aitab alati!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Armas aeg, nii madalalt pole küll hea lennata, vedas, et niigi läks. Ikka tasa ja targu tatsates liikugem...

      Kustuta
  2. Pevkur: ehitame keskmaa õhutõrje üles 2025. aastaks.

    VastaKustuta
  3. Ei tea, kas see on mingi viirus või, aga mul on sarnane tunne. Päris kõik ei valuta, aga pea küll, peaaegu kogu ärveloleku aja. Nii, kui ilmad septembri algul jahedamaks tõmbasid, hakkas mul pea valutama ja sestsaadik on kogu aeg valutanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Äh, kevadeks läheb üle. Igatsen hibernatsiooni.

      Kustuta
  4. Blogiroll, pärlikee - katki.
    Karvane ja sarviline, ma ütlen.....

    VastaKustuta