Lehed

teisipäev, 27. september 2022

Muda

 

Mäletate, kuidas geograafiatunnis setete tekkimist voolavas vees kirjeldati? Et alguses vajuvad põhja raskemad kivid, siis kruus, seejärel liiiv, lõpuks muda. 

Mõtetega on samamoodi.

 Sitsidsatsidpatsid kirjutas omi mõtteid Tiina Kruusi mõtetele peale ja minu mõtted hõljusid veel kaua kuniks paika vajusid.

Mitte, et ma... aga lõpuks on muda see, mis seob. (Ülbelt)

Olen ammu jõudnud ikka, mis artikli sõnul peaks olema nähtamatu. Oo, kui endast rääkida, siis ma jumaldan nähtamatust. Istun nagu konn jõekaldal ja jälgin voolus toimuvat. Näe - kalake ujub mööda, sillerdab - kindlasti läheb kohtama, hiljem on näha, kas kohtus teise kala või haugiga. vetikas lehvib, kohe näha, et värsket klorofülli silmini täis. Kelle raha eest? Miks ta laseb vesikupu lehel enda väätidesse põimuda? Äkki nad käivad? Keegi ei varja konna ees ennast, konn on nähtamatu.

Ah, isegi konn ei saa olla nähtamatu, kured kaldal ja haugid vees, me kõik oleme kellegi jaoks kulinaarsed ahvatluseed. Mõnikord valame ise endale sousti peale, et isuäratavamad oleksime.

Mõttetu mõistukõne. Ning - andke andeks - ka artikkel oli mõttetu. Ma ei ole järgmist väljendit vist enne kunagi kasutanud, kuid tegu on solvumiskultuuri arhetüüpse näitega, Reklaamid on suunatud noorematele, ma saan solvatud ja ei lähe sel moel üles haibitud kohta? Olgu, ära mine, aga kas tõesti on veel inimesi, kel pole arenenud reklaamipimedust? Või, noh, ükskõiksust vähemalt? Mind ei märgatud rongis? Jess (ma ise vist jookseksin küll piletimüüjale järele)! Uksed lastakse nina ees kinni? Kui see oli võõras, siis ükskõik, nii võib ju päev otsa link käes seisma jääda kuniks pooled linna daamid sellest läbi astuvad. Kui ukse hoidja oli tuttav, kelle puhul ukse kinnilaskmine näib sel korral matslik,  siis kas vali kellega suhtled või tee märkus. Solvunult vaikimine olukorda ei paranda. Mõtete lugemisega on terve ajaloo vältel kehvasti olnud.

Aa, hüpleva mõtlemisega nagu ma olen - mul on üks töökaaslane, kes hoiab ust lahti ka siis kui ma olen paarikümne meetri kaugusel sellest, ta teab, et ma olen üle õue just sinnapoole teel, kui mind märkab. Teate, kui ebamugav see on? Mõnikord ma tahan kulgeda, mõnikord valutavad jalad (VALUTAVAD, see on jube), neil kordadel ei ole kuhugi kiiret ja siis see lahtihoitav uks - tahmatult kiirustan sammu, ebamugav on. Siis on valus kas meeltel, sest kulgemine tehti  katki või jalgadel, nutuni, aga ei, kiire... Ma ei saa inimesele selleteemalist märkust teha, ta on autist ning pole vaja ta maailma veelgi enam sassi ajada, aga näitena välja toomiseks kõlbab see küll. Ärge kangutage neid kuradi uksi kogu aeg lahti, mõnikord on viisakus valus.

Tegelikult taandub kõik rahale. Taandajad on mõnikord rumalad. Kogemustega töötajad on hinnalised, aga kes seda ei näe, sellele pole mõtet ka vägisi vanemaid inimesi tööle toppida, toksiline tööõhkkond ei ole seadustega likvideeritav. Üle poolesaja aastased on tõenäoliselt mõnegi kaubagrupi puhul agaraim ostja, kes reklaami sihtida ei taipa, peab seda kraami odavamalt müüma kui õigesti suunatud reklaami puhul võimalik oleks. Ilma kodulaenude ja autoliisinguteta pensionärid oleksid paljudel juhtudel suurepärased püsikliendid, meie pensionite puhul küll mitte kuldkliendid, kuid nad on stabiilsed. See kõik jõuab kunagi ka ärisektorile kohale, siiani on tegu nende kaotusega, milleks selle pärast solvuda, et teised on lollid?

Menopaus. Artiklis kasutati ka seda ajalise argumendina, noh, et nagu oleks menopausi saabumine hetk, mil küüntest kübar tööle hakkab, sest siis oled ametlikult vana. Ma ei tea..mu meelest ei muutunud peale teatud füsioloogiliste ebamugavuste ärakadumise midagi, puhas positiivsus. Ei mingeid mentaalseid arenguid, isegi meeleolude tsüklilisus jäi täies ulatuses alles. Mõrd, siis mõrd, linnuke, siis linnuke, tööhobune, siis ikka tööhobune edasi.

Kõike eelnevat võib lugeda mitmel erineval viisil. 

Sõjalauluna: nähtamatu metsavend riisub koore.

Valsina: hõljudes üle põranda, kellegagi kokku põrkamata, nautides olemist.

Traagilise balletina: Ma teen näo, et mind ei huvita, tegelikult puistan sabasulgi nagu surev... ei, mitte luik. Paabulind.

Koomilise ooperina: mis mõttes jään kogu aeg ukse vahele kinni, signaalpunasest kleidist hoolimata? (Ei jäänud ma kuhui kinni . Siseringi selgitus)

###

Veetsin hiljuti Rocca al Mare keskuses päris mitu tundi üksinda kolades (ühtegi reklaami ei mäleta, ei märganud lihtsalt). Ma ei vajanud midagi peale juuksekummide, mitte juuste jaoks, neid mul pole, aga kleidivarrukad osutusid liiga pikkadeks ja ma pidin neid jaki all taltsutama. Naised ilmselt taipavad, kuidas. Ostsin juuksekummid samast poest, kus kunagi üks müüja mu käest küsis, kas ma oma kosmeetikat Selveri letist osta ei tahaks. Poole ostu pealt tuli meelde. Seekord oli mu teenindajaks kena noor tütarlaps, kes ei pidanud juuksekummide soovi liiga pisikeseks, lihtsalt käega viipamise asemel tuli ta neid mulle isiklikult näitama. Ta oli nii meeldiv teenindaja, et ostsin sellest poest veel meigividinagi. Tütarlaps küsis tolle ostu valiku tegemisel ühelt vanemast daamist müüjalt nõu. Viisakalt, lugupidavalt. Vastu sai üleoleva juhendamise, karp tõmmati tüdruku käest ja teatati, et seda on niiiiiiii ebamugav tagasi riiulisse panna, miks ta selle  üldse välja võttis jne.... Ma tahtsin seda osta, lollakas. 

Ostu ma siiski tegin. Tolle noorema müüja abil. Mõnes kohas on teenindusega ikka imelikud lood.

###

Pildil on viimased kolmkümmend liitrit õunamahla. Suve magus mälestus.



 


22 kommentaari:

  1. Ma kah lugesin seda artiklit ja mõtlesin, et kas see on tõesti Eestis probleem? Ma ei ole üldse märganud, et midagi muutunud oleks.
    Muidugi pean end ka kogu aeg ühesuguseks, vanus ei tule meeldegi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vanus on mulle viimasel ajal ennast laiali laguneva keha näol kurjasid märguandeid saatnud. Nõme, loll, vastik vanus. Ja siis? Keha tegutseb loogiliselt - liigub ja kulub. Erosioon ja gravitatsioon möllavad. Neid eirata on raske ja lõpuks ka mõttetu.
      Meel on ikka muretu, aga aega ei ole piiramatult käes, see on nüüd küll selgeks saanud.
      Nähtamatu? See pole kindlasti minu mure. Peab ikka inimesel vähe jamasid olema, et niisugust vaeva tunda.

      Kustuta
    2. Keha laguneb vahel ka enne, see on paratamatus. Aga paljude asjade puhul vist on nii, et inimestel on väga palju aega :D

      Kustuta
  2. Ei lähe küll päris teemasse, aga natuke siiski. Olin nii umbes 45 ja õppisin Tartus kaugõppes. Just siis tuli seadus, et n-ö Avatud Ülikooli omad saavad ka (üli)õpilaspiletiga bussis sooduspileti osta. Näitasin siis kaarti ja palusin õpilaspiletit. Bussijuht vaatas mulle kahtlevalt otsa ja tegi siis otsuse: "Annan teile pensionäri pileti..." Ilmselgelt sarnanesin pigem penskariga ;)
    Kuidas see mulle mõjus? Tegi nalja siis, ja jätkuvalt on lõbus meenutada ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma oleksin tahtnud näha, mis tolle bussijuhi peas toimus. Kuidas mõtted kruvisid ja....

      Kustuta
  3. Oleneb valdkonnast. Mina tegelen asjadega, millega ma tegelen, oma kodus ja oma lõbuks, kuigi ausalt öeldes törts yksildane on nende asjadega yksi oma kodus oma lõbuks tegelda, sest keskealistele vanamuttidele ometi ei kõlba nende asjadega inimeste ette minna! Aga igal muul ajal olen ka reklaamipime ja tunnen rõõmu vanusega tekkinud enesekindlusest, sest mitte alati pole see nii olnud. Kas keegi muidu 1990id ja Naise Uut Rolli mäletab? ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üheksakümnendatest mäletan mingis põllumajandus-aiandus-kodundusajakirjast nõuandeid, kuidas me peaksime alustama talude võimsuse taastamisega kohast kus see kunagi katki lõigati. Ehket siis põll, pastlad ja kimp aidavõtmeid vööl, soovituseni loobuda aluspesust, sest see oli linnainimeste rida. Nimetati rahvusromantikakd, teostumine oleks olnud omamaine KKK ( „Kinder, Küche, Kirche“)
      Mida tollal keskea piirist üle jõudnuile soovitati - ei mäleta, polnud sihtgrupi eas. Sokikudumist ja lapselaste otste kasimist, kui üldisele suunitlusele mõelda.

      Kustuta
    2. Noorte tähtsaim eesmärk oli rikkale mehele saada, keskealised pidid nähtamatud olema. Ja oma hädades oli igayks ise syydi. Mäletan kyll oma (enamasti yksi lapsi kasvatavate) kooliõdede emade vaikset meeleheidet lõppematu majanduskriisi ja pea kohal rippuva omandireformi haamri yle. Mistahes laadi ajakirjandus oli liiga optimistlik, samas kõik raiusid nagu rauda - ilus ja rikas peab olema ykskõik mis hinnaga!

      Kustuta
    3. Eks see "taastame talud vana head talunaiste tõugu uuendades" oli pea sama asi. Otsi rikas peremees, pane pastlad jalga ja sigi.

      Kustuta
  4. ma olen paar korda automaatuste fotoandurile nähtamatuks jäänud, vat see on alles nähtamatus!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sama siin, see on pikkusega seotud. Jupatseid pole järelikult kaubanduskeskustesse vaja!

      Kustuta
    2. Ma olen 164 ja kontsi ei kanna kunagi, KUI pisikesed siis teie olete....?😳
      A võibolla läheb ümbermõõt ka arvesse? Kui jah, siis tahan ma teada, miks mu ees seinad ei tõuse??

      Kustuta
    3. Mind on eri aegadel mõõdetud nii 170 kui ka 168 cm pikkuseks, mis peaks olema enam-vähem keskmine tavaline, nii et lühidusargument mul ei kehti.

      Ja tundub pealegi, et inimesed tunnevad mind pigem hästi ära.

      Kustuta
    4. Siis te olete tehnoloogia jaoks liiga kiired tydrukud. Ma 164, aga kui uksed avaneda ei taha, siis ma ajan oksad laiali ja seisan niikaua, kuni masin peitusemängust tydineb ja lõpuks uksed avab.

      Kustuta
    5. mnjah, ma harrastan siis vehkimist. Aga ma ei tea ikkagi, mida teha olukorraga, kui ma olen juba lahtise fotoukse vahel ja see hakkab minu otsa kinni minema. Korra sain sellise ukse käest niiviisi igavese valusa litaka.

      Kustuta
    6. Mh, mul pole mässava elektroonikaga probleeme olnud, kuid neid kordi, mil olen uste ees, mida peab ise avama, seisnud ja nende avanemist oodanud võib lugeda nii kaua kui issanda päike looja läheb.

      Kustuta
    7. Sihukesed uksed on aeglasema mõistusega kui väikeste laste kasvatamisega reaktsiooni-, sprindi- ja rähklemistrenni teinud inimesel. Ammustel verivärske kapitalismi aastatel suutsin ma ikkagi paar korda hoogsalt vastu mu nina ees kinni voolanud uste vastu joosta, nii et kulm rullis. Nyyd olen vana ja kaval, lasen neil esimese käigu teha.

      Kustuta
    8. Loogiline. Tempo loeb. Daamid ei jookse, daamideks hakatakse siis kui jalad alt veavad.

      Kustuta
    9. Mind kah kaubakeskuse uksed tihti ei näe, muudkui vehin käega. Kiire ma pole, minust lühemad naised mööduvad must tänaval siuh-viuh. NB! Oma vanusekohordis olen ma KESKMIST KASVU! 165 on KESKMINE KASV, mitte lühike!
      Lisaks on mul võime elektroonikat üldse siin ja seal rikki ajada. Mittemidagitehes.

      Kustuta
    10. 164 cm. Omal ajal klassis pikkuselt kolmas tüdruk. Tänapaeval päkapikk.

      Kustuta
    11. KESKMIST! KASVU! Leppige selle mõttega, noored aktselerandid!

      Kustuta