Lehed

Teisipäev, 17. mai 2022

Süüa tahaks

 

Mu õng on liiga pikk. 

Ja kork on kole pisike, passi või binokliga.

Riietus on ka imelik – kleit, plätud ja talvejope. Kohas, kus ma kalal käin olen saja korra kohta kolmel korral teisi inimesi kohanud ja ega nemadki paremini riides pole. Kleit, tõsi küll, on siiani olnud ainult minul. Mis parata, teised on mehed olnud.

Vihmausse hoian ma nokaga joogitopsis, tittede omas. See vedeles kapis ja tittesid enam pole, ainult pubekad on.

Suured kalad...

Need panen ma...

Ei pane koorepurki, ei pane. Ämbrisse peaks panema, aga mul pole neil kordadel, mil sel aastal kalal käinud olen, ämbrit kaasas olnud, mu auto on tühjasid viinakaste täis, sinna panengi. Et miks viinakaste? See on omamoodi sport, üks pood, kus käin paneb klientidele kauba jaoks pappkaste kuhja ja ma hakkasin oma mandi autosse viimiseks valima nimme viinakaste, ma tahan näha, millal mu lastel teatud kahtlused tekivad.  Samal ajal on viinakastid ühe käega kandmiseks sobivamad kui kohvi- või makaronikastid, muide. Autos topin kauba käekotti ja kast jääb autosse.

Pagasiruum on juba täis. Salongis on veel ruumi. Ja nüüd tassin osa kaste kaladega ju tuppa ka, nii, et...lapsed, kontrollige oma ema, ma ei jõua ära oodata.

Kaladel on täiesti ükskõik, millega ja kes neid püüab, nad on agarad ja ogarad.

Täna lähen koju ja keedan kalasuppi muna ja murulauguga, teate.  

(Kõht on tühi, saage aru!)

 

Poeg käis lapsega metsas, nad nägid ilvest. Ega ma poleks uskunud, arvasin, et tahavad mu karujuttu üle trumbata, aga nad said loomakese videosse. Täitsa ilves.

Hommikul vaatasin aknast välja ja – ohhoo! – kaks hiiglaslikku põtra põllul.

Binokliga digimuundusid põdrad sulisperselisteks sookurgedeks.

Perspektiiv on ikka imeline asi.

 

Ei, selle pildil (nähtavat) faunat pole. Lihtsalt ilus vihmaseelik pilvemoori seljas.





 


16 kommentaari:

  1. Kui põder sookureks moondub, on vist aeg prillid hankida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on vägevad prillid, kahe silma keskmine on -6. No aga äkki ikka olid algul põdrad, ah?

      Kustuta
    2. Libapõdrad - muidu põdrad nagu muiste, aga udustel hommikutel muutuvad sookurgedeks.

      Maailmaparandaja

      Kustuta
    3. Annad põdrale väitsa otsast kuusetaime ladva ja viuh! lendab üle laane....

      Kustuta
  2. Kuni pole elukysimus põllul tolknejaid toiduks tarvitada, muutugu põder kasvõi taburetiks. Peaasi, et kallale ei tule ja autut ära ei lõhu 😀

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mitte, et ma poest kala osta ei jaksaks. Jaksan. Aga ainus õige kalasupp on ise püütud kaladest keedetud supp. Tegelikult ei armasta ma üldse keedetud kala, see on jube kahtlane söök.
      Ma'i tea, see kommentaar kargas tolle põdrajahi-vihje peale pähe.
      Kui oleks eluküsimus, sööks oravagi ära. Kuni pole, on orav lihtsalt ilus koheva sabaga rott.
      Annaks saatus, et ei peaks eluküsimuseks muutuma.

      Kustuta
    2. Jaa, ja jaht (mida kalapüük ju ometi on) lihtsalt lõbu pärast on jõhkrate meelelahutus. Kui püüad, siis puhastad ise ja ka sööd.

      Kustuta
    3. Tead, mina ei suuda. Olen elust enamuse rohkem või vähem näljas elanud, aastad ja aastad ilma liha ja köögiviljadeta, aga elusolendi kallale minek ajab sydame pahaks sõna otseses mõttes. Teised tehku, mis tahavad, aga mina ei.

      Kustuta
    4. Mõistan.
      Kunagi räägiti mulle lugu sõjaaja baabadest, kel kari näljased suid laua ümber, aga ait tühi. Kirves pihku ja läbi hangede metsa, kui leidis koha, kus karu magas tuli lihaga koju, kui ei leidnud või kui karu oli kiirem, surid kõik nälga.
      Neid mõistan ka .
      Elu on kirju.

      Kustuta
    5. Huvitav.
      mulle pole kala surm (tapaks kiirelt, ei laseks kaua kaldal lämbuda) mingi probleem. Aga vat ussi ma konksu otsa panna ei suudaks. Kuni ta elus on.
      Saiaga võiksin püüda, kui sest mingit tolku on. (Mu elu ainus püütud kala, nii umbes 7 cm pikk, tuli saia peale ja sain kätte.) Aga ussi piinata ... eip.

      Kustuta
  3. Super foto! Ehkki olen suur looduses hulkuja siis ei kalapüüdmist eha jahipidamist ei harrasta. Samas kui sellest sõltuks täis kõht ei lööks risti ette, püüaks elukaid ja paneks neid nahka.

    VastaKustuta
  4. Huvitav, et need kalapüügist kõnelevad kommentaarid mulle nii veidralt mõjuvad. Tekib tunne, nagu peaksin ma kalalkäimise pärast vabandama.
    Olen lihasööja, õigupoolest mitte karni- vaid omnivoor, menüü poolest siga. Ma ei taha olla taimetoitlane mitmel põhjusel, neid praegu lahkama ei hakka.
    Tean, et liha ei teki supermarketi tagaruumides. Olen pidanud loomi ja tean, mis Babe'st saab.
    Nii, et ma ei vabanda kalakäimiste pärast. Ja kui tulevikus peaks vaja olema - me ei tea, mis elul meile veel pakkuda on - kasvatan loomi, kelle saatus on söödud olla. Ma olen seda teinud, sest siis oli see ellujäämiseks vajalik.
    Mkm, ei tunne süüdi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ära sa MINU ees kyll vabanda. Tglt olen salakade inimestele, kes suudavad metstõpra ilusti lihaks vormistada. Mul oleks seda oskust...võimet endal hädasti vaja, aga vat pole seda. Mai taha rääkida, miks. Aga loomult olen kyll kõigesööja ja nt metsapuu ilusti kenasti kyttepyyks vormistamine või majapidamist ryndava võpsikuga võitlemine täiesti ilma tõpralihata toidu sees on anatoomiline väljakute, millega tegelen vbl postapokalyptilises maailmas, kui selline peaks tulema.

      Kustuta
    2. Me kõik oleme imelikud, eksole. Võluv. Päriselt

      Kustuta