Need ka mõned mured

Kui ma laps olin, siis oli autosid vähem. 

Täpselt sajand tagasi, 1921, oli Eestis 110 autot. 

 Mitte, et see oleks aeg, mida ma mäletan, NII vana ma ka veel pole. 

No võimalik, et oli natuke teine arv, aga palju see ikka pakutust erines. 111? 109? Mõni ime, et küla vahel autot nähes lehmad kuuselatva ronisid ja teenijatüdrukud rasedaks jäid. 

Praegu võiksime kõik Eestimaa inimesed korraga autodesse toppida ja ruumi jääks ohtralt ülegi. 

 Kui ma laps olin, siis oli autoroolis naisi palju vähem. 

 „Tal on juhiload!“ oli naisterahva kohta antud hinnangus selline kaheldava väärtusega lause. Miks tal on load, kas meest pole või, kes sõidaks? Ta on ju naine, naised ei oska sõita, seda teadsid ometigi kõik. Kui auto laguneb – ja nad lagunesid - siis kes auto jälle korda teeb, ega ometi („hahahaahaaa!“) naine ise? Magda Vitisman parandas küll ise, aga ega siis kõik naised ometi …naiste pea pole sedasi ehitatudki! 

Küsimused, küsimused. 

Siis hakati maakoolides autojuhikursusi läbi viima. 

Ma olin linnatüdruk, linnas sõitsid naised bussiga ja olid maatüdrukute peale kadedad. 

Mul olid prillid -6, pimedatele juhilube (muide, meelega järjepidevalt mitmuses, siis olidki „juhiload“) ei olnud ette nähtud, mis siis, et prillid kompenseerisid puudujäägi. Aga ma andsin silmaarstile altkäemaksu ja sain autojuhi arstitõendi ka lõpuks kätte.

Kursusele siiski ei pääsenud, sest „rasedad ei tohi autot juhtida“. (Kui ise ei oleks seda tsirkust läbi teinud, ei usuks!) Siis ma olin muudkui rase ja väikelapse ema ja jälle rase ja jälle väikelapse ema ja jälle… aastad läksid. 

No ja kui ma enam rase ei olnud ja lapsed ka kaela kandsid, siis olin ma nii loll, et kukkusin sõidueksamil läbi. 

Jumal tänatud, et kukkusin, ma oleks kellegi kindlasti lömmi sõitnud, sõiduõpetaja tüdines minust lihtsalt ära ja ausalt – ta oli nüüd tagantjärele mõeldes ikka jube vilets õpetaja. Jube vilets. See, mida tema rahuldavaks pidas oli pehmelt öeldes õudne. 

Neljakümneseks pidin enne saama kui juhiloa sain. 

 Paar nädalat tagasi vahetasin autot. 

Pole enam need ajad, kus vanaisa jättis oma maantemuhu pojale, kes seda siis hoolega hoidis, sest millega muidu ta poeg tulevikus sõitma hakkab? 

Nüüd on uus probleem - seisan teinekord tee ääres ja googeldan: kuidas kasutada püsikiirushoidjat, kuidas avada bensiinipaagi luuki, kuidas panna kella õigeks, kuidas…. Aga „Judas Priesti“ plaate pole selles autos kusagilt kuulata. 

Osta või Walkman… 

Ja kui ma saan üheksakümmend, siis sõidan teiste omasuguste vahel laveerides poodi peti ja silkude järele autoga, mis on koksitud ja kraabitud nagu koerale loobitav kaigas, sest „kes neid isesõitvaid autosid ikka usaldab, näe, naabri-Milda alles aja eile ühe oma kõnniraamiga müksates kraavi!“