Lehed

esmaspäev, 26. juuli 2021

Regatimemuaarid



Pärnu, Detroidi asutamise 220. aastapäeva keskpäev.
Alustame surematute klassikute tsitaadiga: „Aga praegu on ülesanne number üks leida paat!“ 
Meie, neli eraldi kogunenud huvilist, oleks sõiduvahendist peaaegu maha jäänud, õnneks leidus paadi leidnute seas kangelaslik daam, kes vägivaldselt pardale nügimist trotsides hoidis purjekat kai ääres kinni ja me ikkagi jõudsime. 
Purjekale. 
Neli nooruslikku saurust, kes peaaegu hilinesid viie juba purjeka juures ootava blogija manu tragikoomilise kohvikukogemuse tõttu, mis teatud nurga alt kirjeldades võiks meenutada prantsuse komöödiafilmi ja teise lähenemise korral lõhnas lausa pantvangidraama järele. (see vajab võibolla lausa eraldi postitust. Võibolla!)
Meid ootas ees Konnaregatt!
Ettevalmistused olid suurejoonelised.
Meestele oli merest välja tõmmatud priske näkk, paraku küll teise laevukese pardale ja kuna meesinimesed olid kõik natuke üle neljakümne, jäi valdavaks suhtumine „Pole kiiret kuhugi, küll ta ujub ise siia!“.
Daamidele oli merre visatud hülgenäoline vuntsidega mees, aga kuna naisinimesed olid kõik peaaegu kolmekümnesed, otsustati konsensuslikult: „Las ujub ise kohale!“ 
Juttu oli palju, jutt oli lõbus, kes parasjagu ei rääkinud, sai kogenud kaaspurjetaja poolt kaasa tehtud soolakaid snäkke mekkida – väga hääd olid! 
Merele toodi ka ohvreid, laineil eemale hõljuvale rõivaesemele sai õrnalt järele lehvitatud. Minu jaoks oli üllatav ohvrianni omaniku stoiline rahu, sellist tasakaalukust tasub eeskujuks võtta, ilma naljata! 
Ausalt öelda pole paremat puhkust kui puhkus laeval, laeva mõõdud pole üldse olulised. Laupäevane purjekas oli seltskonna jaoks just paras ja teadmine, et merel pole mõtet maistest muredest mõelda, sest neid keset laineid, nägu vastu päikest, lahendada ei saa, laseb kõik sõlmed lahti ja tuulutab peas toad nii läbi, et… 
Ritsik, nagu ma aru sain, jõudis samale järeldusele. 
Aitäh Lendavale Konnale, kes oli organiseerimise mootor. 
Aitäh Ritsikule, kes soovijad seletuste ja õpetuste saatel läbi loodusmaja ekspositsioonide ja ruumide juhatas.
Hiljem istusime pikalt kohvikus, juttu jätkus kauaks, oleks kauemakski jätkunud, aga suvised lühikesed nädalalõpud on meil kõigil nii tihedalt täis planeeritud, et lõpuks pidime oma magusad jutud selleks korraks kokku pakkima. 
Ilus oli. 
Teinekord tahaks jälle. 
Väga toredad inimesed (ja me ei jõudnud üksteist loodetavasti oimetuks suhelda) 
Kahju, et kõiki, kes eelmine kord, dekaad tagasi,  kohal olid, ei näinud, aga noh …eks purjeka suurus oli samuti piiriks. 
Isiklik üllatus oli, et Pärnu muul on nii pikk. Nagu kohe… niiiiiiiiiiiiiiiiiiii pikkkkkkkk! Purjekas muudkui seilas ja seilas ja seilas, kapteni sekstandil vaheldusid laiuskraadid, aga muuli aina jätkus veel.
No ma pole Pärnus palju käinud ka. 
Mere ääres mitte kordagi, teatris küll, aga muuli pikkus oli üllatus. Näib, et Pärnus on kõik suur – olin endale pannud kinni majutuse kohanime järgi Pärnus, kohal olles avastasin, et Pärnu on paraku tohutu valglinn… mereni oli viis kilomeetrit kõrbe! 
Olgu, ei olnud kõrb, linn oli, aga viis kilomeetrit!

Nagu Ritsikki ei hakka ma nimesid kirjutama, aga seda peate uskuma: mulle meeldisid seltskonnas kõik inimesed. Meie, saurused, oleme kvaliteedimärgiga, vot nii! (Googeldage lapsed, googeldage - Leonardo Vinci linnast, Vitruvia mees, nõukogude stilisatsioon)

Pilte ei saa. Need on viletsad, sest ma ei julgenud purjekale fotoaparaati kaasa võtta ja telefoniga ei ole mul sõbrasuhted. Kui riius ma telefoniga olen tõestab juhuslik foto jõest, mis sai nii halb, et on peaaegu hea. Aga ainult peaaegu.


12 kommentaari:

  1. No see kohvikuvärk ja hilinemine...Tegite külma arve?:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See oli koht, kus arve kasseeriti laste pantvangi võtmisega ähvardades enne sisse kui toitu näidati. Külma arve tegemiseks oleks me pidanud sealt nõud ja osa mööblist sisse vehkima.

      Kustuta
  2. Kas see ongi "sita teeninduse kohvik", mida kalli raha eest reklaamitakse?:D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh ei, seda mitte.
      Imelikku teenindust saab palju pisema raha eest ka, kui veab nagu meil.

      Kustuta
  3. Tuleb tunnidtada, et pantvangidraama magusaim moment oli magustoit, nii head pole ammu saand. Ja tõsiselt kohe. Kuigi vägivalla moment ikkagi esines, kugistama pidi, sedand nüüd küll:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, see magustoit oli tõepoolest umbehää!

      Kustuta
  4. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    2. Ma arvan, et suvalise anon küsija mõttetegevuse detailide analüüsimine ei ole hästi kulutatud aeg...

      Tore üritus tundus olema. :)

      Kaur

      Kustuta
    3. Sul on õigus. Ma kustutan need kaks kommentaari, kui anon vastust väga vajab sõnastab ta selle viisakamalt uuesti, enne mõeldes, kas ta ikka erutus õigetel põhjustel.

      Ning jah, hiiglama mõnus päev oli!

      Kustuta
  5. Oh, Kaamos, sa oled hea. Lihtsalt hea. Aitäh!
    Soodoma. Või siis Kellakägu. Ehk päriselus, Kertu.

    VastaKustuta
  6. Tänud "Saurustele". Nagu õhtul ka mainisin tundsin ma tõesti ennast üle väga mitme aja peaaegi inimesena. Lained ja mina - see oli nauding.
    Aga kui aeg annab siis kohtumiseni :)

    VastaKustuta