Lehed

Neljapäev, 27. mai 2021

Imelaps



Ta ei nutnud kunagi, kui ta ei saanud oma tahtmist. 
Ei jonninud. 
Ta sai piiridest aru enne kui ta nendega endale sisse lõikas. 
See, et ta õppis lugema aastaselt ja kolmeselt lahendas Gardneri maagilise ruudu oli eelnevat arvestades absoluutne pisiasi. 
Ta vanemate juures käisid isad ja emad kõigilt kontinentidelt nagu palverännakul, otsides vastust ideaalse lapse kasvatamise mõistatusele. Lapse, kelle tulevik sillerdas kui haldja hame, kes ei pidanud kunagi raha kulutama psühhoanalüütiku diivanil lebamise eest ja kellel polnud määratud iial teada saama kuidas maitsevad kallima poolt maha jätmise pärast valatud pisarad. 
Lapse vanemad ei osanud pilgrimeid nende mures aidata. Laps lihtsalt sündis sellisena. Limase vastssündinuna ei nutnud ta meeleheitlikult ja ahastavalt, vaid häälitses täiskasvanulikult köhatades kopse lahti, saades hingamise triki väga kiiresti selgeks. Imikupõlves ootas ta rahulikult, kui ema ta rinnale sööma tõstis, käima hakkamine näis olevat ebamaiselt süstemaatiline protsess, kus järgmist etappi ei alustanud laps enne kui eelmine oskus oli korralikult kinnistunud. 
Ütleme siis juba selle sõna välja. 
Imelaps. 
Enneolematu enesekindluse, erakordse õppimisvõime ja hämmastava taibukuse täiuslik kooslus. Laps, kes ei pidanud kunagi mõtlema mida teised temast arvasid või kas ta on ikka piisavalt hea, teda lihtsalt ei huvitanud need madalad argised teemad. Ta jaoks olid kõik inimesed ühtemoodi ja samal ajal erinevad, keegi ei olnud oma erinevuste tõttu parem või halvem temast endast. Kui keegi proovis teda narrida või tahtis iseenda pisikesena tundmise tõttu talle mingit plekki juurde mõelda ei tundnud see laps mingit muret. Ta ju teadis, et ta oli see kes ta oli, parim, kelleks ta end vormida oskas, välimusega, mis sünniga kaasa anti. Milleks siis muretseda nende inimeste arvamuse pärast, kes iseendaga pahuksis olid? Mõnikord oli tal neist lihtsalt kahju, kuid kuna haletsus oli tunne, millega midagi mõistlikku peale polnud hakata võõrdus ta sellest ruttu. Kõigil oli vabadus oma teadmiste piires arvata mida nad soovivad mille või kelle kohta nad soovivad, tema kaasa arvatud.
Laps kasvas.
Keha kasvas aeglasemalt kui mõistus, kuid see ei olnud probleem. Ta teadis, mis teda ees ootab, kuidas muutub keha, millised tungid on küpsemas. Kõik oli loogiline, miski polnud otamatu ja valulik. Ta liikus elus edasi. 
Otse. 
Tee oli ees nagu nool, vaid silmapiir oli seinaks. Kahel pool seda teed olid inimesed, kes mõnikord üritasid temaga tempot hoida, mõnikord tahtsid temaga rada jagada, mõni, ta pani tähele, proovis tal isegi käest kinni hoida. Keegi ei jõudnud lapsega sammu pidada. Lõpuks kukkusid selles tõmbetuult täis koridoris kõik peale tema. 
Ainult laps läks edasi, kasvades, küpsedes, olles igal õhtul targem kui ta oli hommikul, tundes end aina tugevama ja täiuslikumana. 
Teisi inimesi ta ei vajanud. 
Ta tundis end täiuslikuna ja teadmine, et ta ei pea enda olemasolu õigustamiseks kellegi õlale toetuma või kellelegi lootusrikkalt otsa vaatama tegi ta õnnelikuks. 
Laps teadis, et kõik jälgivad tema teed ja tahavad olla tema moodi. Kurb muidugi, et nad sellega toime ei tulnud, aga jah, kaastunne on ju tulutu emotsioon, pole vaja oma energiat sellele kulutada.

Järjekordne käsi, mis tema õlast kinni haaras libises tuge leidmata maha. 
Väike tümps selja taga andis märku, et keegi kukkus jälle.


18 kommentaari:

  1. Alustasin, ise aimamata, kuhu see liigub.
    Ei olnud meelduv üllatus.

    VastaKustuta
  2. Avaldamata lõike Donald Trumpi biograafiast?

    VastaKustuta
  3. Oled sa kindel, et donald lugeda oskas?

    VastaKustuta
  4. Novot. Tipus on üksik ja tuuline :)
    ja kompleksidega inimesed on norm ning täiuslikud on erand M.O.T.T. :)

    VastaKustuta
  5. PS. Kas lugeja tohiks paluda. Et lähed Seaded = Kommentaarid= Kommentaari asukoht = Manustatud

    VastaKustuta
  6. Täiuslikud on pigem külmad. Meie vead kütavad meid (nii kõvasti, et teinekord kaaned lendavad).

    VastaKustuta
  7. Loen just Neil Gaimani uut lühijuttude raamatut "Suits ja peeglid". Hirmsasti meeldib (nagu meeldisid ka "Kalmisturaamat" ja "Ja tee lõpus on ookean" ja üldse kõik, mis ma tema kirjutatut olen lugenud). Sinu lood ei jää neile mitte alla. Mingi tunnetus on sarnane, suhtumine tegelastesse, te olete stiili poolest ühest hõimust. Aitäh!

    VastaKustuta
  8. palun ärge võrrelge võrreldamatut. ausalt...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga sa loe seda viimast, Suits ja peeglid, ma arvan, et leiad nii mõnegi äratundmise :)

      Kustuta
  9. Mu meelest ka on Gaimani hingesugulasega siin tegemist:)

    VastaKustuta
  10. Ok.
    Luban, et loen. Muidu ei saa ma teist aru....

    VastaKustuta
  11. "Ja tee lõpus on ookean" on mu selle aasta kindlasti helgeim loetud raamat.

    VastaKustuta
  12. Kuna Kaamos on eestlane, istub ta praegu ja mõtleb, et miks teda ometi niimoodi mõnitatakse, sest võimalus, et ehk inimesed mõtlevad tõsiselt seda, et ta kirjutab imeliselt, on ju niivõrd väike. :D Aga ma ütlen omalt poolt ka, et tõesti kirjutad hästi. Ja reklaami peale otsin Gaimani raamatud ka välja. :D

    VastaKustuta
  13. Kaamos - "Imelaps" või Kaamos - Imelaps?:)
    Go, kaasautor, go!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ära nori, kaasautor või ma hakkan sind kirjanikuks kutsuma! 😁

      Kustuta
    2. Ja kui keegi nüüd ehmatas, siis igaks juhuks mainin, et tegu on pisikese siseringi naljaga.....(see ähvarduse osa, noh!)

      Kustuta