pühapäev, 31. jaanuar 2021

Kangelase lahkumine




Pimedus oli tihe nagu svamm.
 Ent siiski - kaugelt, väga kaugelt kumas roosakas sirge joon. 
Robin oli üsna kindel, et see on orus asuva külakese kasinasti valgustatud peatänav. Külavanema kodu, pisike hapukapsaste järele haisev pood, tillukeste akendega kõrts ja kirik, mille torn näib juba ehitamisest saadik viltu olevat.
 Ainus, mis ses külas tänapäevale viitab oli jupike valgustatud teed ja külavanema džiip. Robin ohkas, pilt võimalikust külatänavast oli ainult fantaasia, unistus.
 Valgustriip võis olla midagi muud. Metsatulekahju. Vulkaan. Kasvõi tulnukate baas, see ei pruukinud üldse küla olla. Kõige tõenäolisem, et kuma põhjuseks oli ta enda põlev lennuk.
 Nutt tuli peale, aga mitte valust, vaid meeleheitest. Ta ei saa niikuinii teada, mis valgus see on. Surm oli teda juba enda omaks märkinud, sellise kukkumise peale on üldse ime, et ta niigi palju hingitseb. Eelmised kaheksa tundi ta elust....Robin ei mäletanud neist midagi. Tühjus, kadunud aeg. Küllap kaob varsti kõik. Kõik oli sünge, lootusetu. Robin ei näe enam kunagi teisi inimesi ja ta unustatakse, peagi ei mäleta teda keegi... Kurgus kraapis kurbus iseenese hirmsa saatuse pärast. 
 Robin lamas külili, kätega põlvede ümbert kinni hoides oma langevarju sisse keeratult. Kusagilt puhus jalgade peale jäist õhku. Varbaid välja sirutades rabas külm lihast, oli tunne, nagu tahaks keegi küüsi pealt rebida. Kukkudes olid saapad jalast tulnud, kindlasti olid jalad murtud, kuigi tugevat valu ei olnud, küllap mõni viga saanud seljanärv ei saatnud valuaistingut ajju.
 Saapad nüüd kusagil orus, käis mõte läbi pea. Iiveldust trotsides kobas x jalaga enda ümber ringi.
 Jah, oligi nii, nagu ta juba alguses aimas. Selja taga kõrgus endiselt püstloodis kivisein ja ees oli tühjus, Robin lamas kitsal eendil, ta pidi ettevaatlik olema, et end ettevaatamatult liigutades sellelt alla ei veeretaks.
 Jalga oma kookonisse tagasi tõmmates proovis Robin langevarju alumist serva kokku sikutada ja näis, et tõesti läks pisut soojemaks. Kui vähe on vaja, et end paremini tunda, mõtles ta.
 Mis kasu sellest oli, siit ei pääse ta niikuinii, äng tuli tagasi. Ta teadis, et sellelt servakeselt pole pääsu, hea, kui ta hommikuni vastu peab. Alla viib sirge sein, üles samasugune, kivinukk, kus ta vigasena lamas jääbki ta viimaseks asemeks. Kunagi puhub tuul langevarju jäänused orgu laiali. 
 Enesehaletsus pani kauguses kumava valguse silme ees värelema. Hingata oli aina raskem.
 Teadvus hakkas uduseks muutuma, kuid hetkel, kui Robin tundis, et ta polnud üksi saabus taas terav selgus. Kui ta juba enne lamas peaaegu liikumatult, siis nüüd kivistus ta täielikult, üritades aistida, mis toimus ta ümber. Kuulda oli tasast urinat, langevarju, millesse Robin end mässinud oli, servale astus kellegi käpp. Samm. Teine. Urin muutus valjemaks, pimedusse peituva looma koon puudutas Robini põske, oli tunda, kuidas alguses pehmena näivatest käppadest langevarjusiidil sirutuvad nõelteravad riide sisse naksuvalt kinni jäävad küüned.
 Puuma.
 Siin mägedes olid puumad. Süda kappas kui kari hobuseid. Kas saada puuma poolt murtud oleks kergem kui kivinukil surma oodata? Robin kujutles, kuidas kiskja ta keha närib ja soolikad üle kaljuserva rippu laseb ning võpatas vastikusest. Puuma kohkus Robini liigutusest ja kadus välkkiirelt kuhugi ainult temale kohaseid radu pidi, kuid Robin teadis, et see on ainult vaherahu.
 Alla ta ei anna, ta sureb võideldes! 
Kui muidugi külm, nälg ja vigastused enne...

 Orust kostis müra, horisontaalne valgusjoon laienes järsult, taevasse sööstis kiirelt kasvav valgussammas... 
„Ema! Natuke veel!“
 „Üles, koolibuss on varsti tee otsas, said juba oma viis lisaminutit!“
 Ema jättis ukse lahti, kass vonkles tema järele kööki. Hommik ju, midagi ikka kaussi pannakse.

 Tuba oli külm, mitte kuidagi ei tahtnud jalgu põrandale panna. 
Järgmine kord on vaja välja mõelda, mis kangelastegu see täpselt oli, mille pärast ta nii julmalt otsa saab.
Ah jaa, koolibuss. Peab vist ikka tõusma.


1 kommentaar:

maailmaparandaja ütles ...

Haa, see lugu tuletas selgelt meeldi ühe tõestisündinud loo. No olin kunagi sarnases olukorras. Tõsi, ma ei lebanud mitte kaljueendil, aga ühes kaevanduses lõksus. Oli pime ja kitsas - kätega katsudes tundsin ülal ja vasakul kõva kivi, paremal aga laiutas sügavik. Lisaks oli õhk otsa lõppemas. Mul oli valida kas lämbuda surnuks või keerata end kuristikku. Kumbki ei tundunud eriti hea variandina. Kuna lämbumine tundus ikkagi ebameeldivam, siis otsustasin kuristiku kasuks. Viimast korda veel kobasin enda ümbrust, et leida mõni pääsetee. Lõpuks jäi käe alla, midagi pehmet. Tõmbasin kardina eest ja tuppa pääses varahommikune päikesekiir ja koos sellega ka pahvakas värsket õhku. Järelikult ma ei lämbu ära ja võin hommikuni oodata, et siis abi kutsuda. Hetkel ma ju karjuda ei saanud, sest nii oleks ma nari alumisel korrusel magava toanaabri üles ajanud.