esmaspäev, 4. jaanuar 2021

Fotojaht: fotonäitus 2020



Algus ja lõpp on puudu.
Poolikud asjad on põnevad. Sheldon Cooperit minust ei saaks.
















Kujutage kasvõi põgusalt ette, kui palju nende piltide ajajoont pidi minnes on maailmas toimud.
Või iseenda eluski, see on vist isegi tähtsam.

 

7 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Esimesed sammud kastani-allee rajamisel? Igatahes lahe, nagu loote areng 9 kuud!

Mummo ütles ...

puud võtavad rahulikult. neil on aega. isegi sellest hoolimata et tobe inimene võib oma saega tulla. õnneks nad vist ei tea seda. või teavad, kuid võtavad rahulikult. sest neil on palju lapsi, kes genoomi edasi kannavad.

Emmeliina ütles ...

kastanitega on mul alati eriline side. Aga niimoodi muna kasvamas näha - oled ikka andekas.

Raisakull ütles ...

Mul meenus oma-aegne kommuuniteema - Siivutute kastanite allee.
Igatahes tundub, et hakkad allee-mõtet ellu viima Koerust Kapu risti - ikka kaks kastanit korraga...
Hüva uut!

helle ütles ...

Äge värk.

Kaamos ütles ...

Iga kord, kui juhtusin seda teed käima ja fotoaparaat oli ligi, kevadest sügiseni, tegin pilti ühest ja samast kastanioksast. Alguses oli asi veidi kaootiline, mõne nädala jooksul läks asi rütmi - sama seadustus, sana koht seusmiseks, sama kõrgus. Ikkagi ei tulnud pildid päris ühesugused, oskustest ja kannatlikkusest jäi vajaka. Kokku tuli üle saja pildi - ma ei liikunud seal iga päev.
Kastanimunade paar on siiani samas kohas.

Kaamos ütles ...

Koerust Kapu risti on surnuaia ja enne risti viimase kurvi vahel allee juba olemas, küll mitte kastanipuudest. Ilus on seda teed iga päev sõita.
Kui aleel kasvaksid ainult kastanid või tammed, oleks sügiseti alati mingi aeg, mil seda rada läbides vastavalt sõiduvahendile täriseks autokatus või saaks kolp muhu teise järel. Ebamugav, õnneks muidugi mitte nii hull kui siis, kui tegu oleks kookospalmide alleega.