Tehtud.
Keha hakkab piitsutamist juba unustama, vaim on veel "minge te kõik õige..."-staadiumis. Sammulugeja huilgab rõõmust, kui tal oleks käed, oleks ta mind õlalepatsutamistega juba vigaseks nüpeldanud.
Inimese keha on ikka üks habras ese. Komistasin tee peal üks kord. ÜKS KORD! Ja varbaküüs on potisinine, kindlasti tuleb maha. Mina, kes ma olen varbafiil ja ootan suve, et punaste varbaküüntega vasakule ja paremale vehkides promeneerida kõikjal, kus mingi promenaadilaadne moodustis leidub, seisan silmitsi julma amputatsiooniga...
Kuigi, jah, komistus ise oli busterkeatonlik pääsukeseks tahtva pingviini ringutus stepptantsu elementidega. Ma naersin nagu hüljes juba enne, kui tasakaalu tagasi sain.
Ja mille pärast inimesed selliseid asju teevad? Meie väikese seltskonna ühine otsus oli, et supi pärast. Kus veel saaks kommi, pirukat, suppi ja leiba ühe euromündi eest?
Postitused
Ma ei leia pildilt sanitaarsõidukit?
VastaKustutaTegemist on stardipaiga poole teele asuvate autodega, "laibaauto" traalis hiljem tee peal. Enne starti ...no mida on sanitaarsõidukil enne starti teha? Ennetav kips ja kahvatumatele nuustik nuuskpiiritusega salli külge?
VastaKustutaSansõiduk stardis - kohustuslik koroonaviiruse test igale osalejale?
VastaKustutaPalju õnne eduka soorituse puhul :)
Hiljuti oli Kolga kandis Ekströmi matk-marss. Ma ei osalenud (ehkki olin kohal). Aga kaks nädalat hiljem sattusin punti, mis sama raja läbi tegi, osad neist teist korda. Siis ei jagatud isegi suppi mitte. Vot siis tekkis küll küsimus - miks :)
VastaKustutaMind ärritab see, et mul puuduvad igasugused järelnähud - ei mingit lihasvalu ega muud füüsilist piina, nii, nagu selg valutas eile hommikul, nii valutab ta ka täna ja see ei sõltu eilsest enesepiinamisest. Niimoodi tulevad pähe sünged mõtted nagu "no oleks võinud ikka palju rohkem pingutada!" või "õige pingutamine annaks ikka teisel päeval ka tunda, järelikult olen salalaisk!".
VastaKustutaMis siis, et tegelik enesetunne raja lõpus oli nagu sulanud süldil.
Äkki sellepärast ma endorfiinidest miskit ei teagi.
Alati annab ju korrata. Sõbrants v kaks kaasa ja punuma? Ja seekord pikka rada pidi? Supi peate ise kaasa võtma.
VastaKustutaPigem üksi. Pirukas tasku ja punuma.
VastaKustutaMa ei oska kõndida ja rääkida korraga. Lapsena olin blond, siiani mõjub.
Aga...kõlab nagu plaan.
No ma ei tea. Üksi võib jalutada, kui on jube põnev piirkond ja sa tahad hästi palju uurida ja nuhkida ja ringi ronida. Aga etteantud rada pidi üksi lonkida? Miks peaks?
VastaKustutaVt ka "Never eat alone" - nii raamat kui põhimõte.
Praktiline pool muidugi segab. Indigoaalane on mitmekesi vs üksi reisimisest pikalt kirjutanud (oli vist tema), mitmekesi on samad hädad.
Aga tegelt, linnavurle hakkab üksi metsas lihtsalt kartma! Äkki tuleb karu vastu?
Olen metsas karuga kohtunud. Kümmekond meetrit vahet. Üksi.
VastaKustutaTahate olümpiarekordit? Pange mind starti ja näidake karu. Mõmm teeb samal ajal teise rekordi, tema rada läheb lihtsalt teises suunas.
Muide, ega siis rada pea sama olema, vahemaa võiks sama olla, rada hoopis teine.
Üksi on hea. Mitte, et teistega paha oleks, aga mõlemal on oma võlud.
Lõpuks olen leidnud mõttekaaslase :) ole tugev ja tubli #loodusonnautimiseks #metsasollaksevait
KustutaNo alati on võimalik uus Pitka matk korraldada.
VastaKustutaAinult, et kurss peaks Jalgsemalt Ebavere suunas olema, et tõelise Pitka matka nime ära kannaks - nimelt Ebaveres oli kunagi Lilleoru talu, mille Johan ostnud.
Kui aga veel pikemat Pitka matka soovida, siis tuleb Kanadasse põigata - Pitka mäele.
Seepärast karu jalgu jäigi, et vaikselt...
VastaKustutaMu meelest isegi seente puhul töötab varitsusjaht paremini kui nende hõikamine. Nad ei vasta, poevad peitu hoopis.
A.I.V.O, linnas käisin täna viis neljandikku pitkat maha. Valede jalanõudega, suur kott pommina kaasas. Täitsa lahe oli.
Supp on üks inimkonna suuri leiutisi. Elagu supp!
VastaKustutaSupp on vihmaga keedetud pajaroog. Elagu päikesepaiste! 😁
VastaKustutaSupp on võõrapärane, aga leem omamaine. 😁
VastaKustutaEi taha sel teemal eraldi postitust teha, aga "pekipersete" kategooriast "paksmagude" liigasse saamiseks pean ma veel 11 kg eluskaalu kaotama, "kärab küll" seltskonda kvalifitseerumiseks peaks kaduma veel 13 kg.
VastaKustutaJuhul kui peaks mingi õnnetus juhtuma ja ma tõesti nii lahjaks sulaks, hakkaksin ma inimpurjekaks. Löön muudkui küüned loperdavasse küljenahka ja seisan paadis seda sirgeks tõmmates püsti, selg tuule poole kumeras.
A mul on juba jummmala suva!
Vahel harva teeb kurvaks, kuid mis hilja, see hilha.