Septembrist olen kontoriinimene.
No ikka nii kontoriinimene, et anna abi, teinekord läheb kaks päeva enne kui tekib vajadus tootmises midagi vaatamas käia, tõsisemat tegemist sealsamas „päris töötajate" vahel on heal juhul (mu ametit arvestades tegelikult halval juhul) kord paari nädala jooksul.
Tulemus?
Jaanuari teisel tööpäeval tundsin, et siia ma suren. Tagapaled tooli sisse juuripidi kinni kasvanud, silmad punased nagu kanepipõllul elaval jänesel ja surma põhjusena läheb kirja „küünitas liiga kiiresti pastaka järele ja sai kuus lihasrebestust ning rabanduse". Lihasrebestuste osa oli oletuslik, võimalik, et selleks ajaks ei oleks mul enam ühtegi lihast, mida rebestada. Puhas valge pekk, paras tihastele sööta. Soovituslikult Hispaania tihastele, kuulu järgi olevat seal lumi ja seega tihased nälgas, saaks selle moega veel Hispaaniassegi. Pole käinud, noh.
Aga 16. veebruaril on Pitka matk.
Ja mina ei jaksa.
Pole mitu aastat jaksanud. Kord tuju, kord tervis.
Jaanuari kolmandal tööpäeval, pärast teise tööpäeva valgustushetke, hakkasin tegema pooletunniseid kiirmarsilõunaid. Ära sa märgi, ligi kolm kilomeetrit jõuan selle ajaga oma hiinlasesammuga ära vudida. Mu söömiskombed on viletsad niikuinii ja need veel enam untsu keerata polnud mingi vaev, lõunasöök pole niikuinii kõigile Maa elanikele kättesaadav, mis vahet seal on. Üllataval moel ei paisunud sellest mu õhtune isu.
Olgu, ei hõiska enne õhtut. Kolm nädalat pole mingi näitaja, kui kaua võtabki harjumuse kujunemine aega? Ja kui kiiresti võib loota, et kahekümne kilomeetri jagu võhma juba on? Ja kui suure koormuse juures üldse see võhm tekiks?
Ma isegi ei otsi neile küsimustele vastuseid. Need ilmselt ei meeldi mulle.
Ainult, et... jube tuuline talv on. Iga jumala kord, mil ma jälle vastutuult nühin tuleb Puhh meelde. Kahjuks küll selles võtmes, et kui Puhh oli pisike notsu, siis praegu on tegu täiskasvanud ja igal söögiajal korralikult kodus olnud seaga.
Vähemalt tagasi tulles on tuul pea alati tagant. Sobib!
16. veebruaril on Pitka matk.
See kõik ei tähenda, et ma supi nimel üldse selleks valmis oleks.
Tuju või tervis, teate küll.
Elama peab veel sinnani, on ju?
Postitused
Kõndimine / marss on väga efektiivne füüsilise vormi parendamise vahend.
VastaKustutaTuule vastu on imevahend "mets". Matkasaapad jalga (nii et muda ei pea kartma) ja vudi asfaldi asemel piki kitseradu. On huvitavam ja ei mingit tuult.
Lase aga käia :) :)
Kaur
Kohalik mets on mulle võõras, pole aimugi, kas seal kitsi on, radadest rääkimata ja jube piinlik oleks mingil hetkel koleegidele helistada ja kurta, et ma olen kusagil...eeee...metsas...ei, ma ei tea täpselt kus...ei, ma ei tea kuspool tee on....Mu eesmärk on tegelikult end kohe algul täisrežiimile panna, siis ma ei jaksa suunda ka veel vaadata. Muidu ma metsa küll kunagi ei eksi, praegu riskima ei hakka.
VastaKustuta(Juba virisen, etskae)
Praegu just tulin tänaselt sibamiselt. Kus on endorfiinid, ma küsin, kus???
Ma isegi ei tea, misasjad need on. Ma vihkan sporti.
Mida kõike inimesed surmahirmus ja elujanus ette ei võta. Spodivad isegi, kujutage ette!
Harjumuse kujunemine võtab 6 nädalat aega. Võhma tekitamiseks soovitaks intervall-kõnnakuid. Kilomeeter rahulikku kõndi, vahelduseks kiirkõnd pool kilti. Aga noh, poole tunni jooksul ei jõua ju kõndima õieti hakatagi… Vabandust, ma olen spordi suhtes see teine äärmus :).
VastaKustutaHea, et on inimesi, kes sporti teistpidi näevad kui mina. Aga eks minugi "vihkan" oli jonnihoos kirjutatud.
VastaKustutaTäna panin tähele, et erinevalt esimestest sibamiskordadest on jaksu see pooltund järjest kiiremas tempos ilma vahepeal ohkimata läbida.
Tasapisi on läbitud maa aina pikem. Ma panen kella(ok, telefoni) veerand tunni pärast tasku helisema, veerandtunni pärast keeran otsa ringi ja tagasi. Aina kaugemale jõuan...
Mu õel on ka istuv töö. Ja ta ei kannata muudmoodi olla, kui igal õhtul teha umbes 5-6km tiir linna peal. Lihtsalt kõnnib linnale tiiru peale. Neid kõndijaid on veel, igaüks ajab oma tiiru. Linnas saab, siin on tänavavalgustus. Aga maal on vist pealambiga ekslemine üsna vastik...
VastaKustutaMaal on praegu õhtuti kurjavaimu pime. No ikka PIME.
VastaKustutaKüll jõuame varsti ka valgesse aega.
No mida ma siis KOGU aeg räägin!! Kontoris töötamine on kallis ja tervisele kahjulik :)
VastaKustutamina lahendasin oma lõunapausi-matka-söömise niimoodi, et võtsin kodust kaasa võileiva ja puuvilja ja kõndimise alguses pistsin need nahka. Jah, ma tean, niimoodi käigu pealt söömine ei ole ka ok, aga see tundus parem, kui nälg ja lõunasest kõndimisest ma ei saanud loobuda.
Õhtuti ma välja minna ei suuda. Väsimus ja pime. Ma käin hommikuti enne töö algust 40 min ja nädalavahetustel raadiot kuulates.
Jõudu :)
Kohalik mets - kui on võõras, siis seda huvitavam on ju? Saad enda jaoks maailma avastada.
VastaKustutaJa kõik muutub. Ma viimati käisin näiteks Astangul, mida ma üldiselt tunnen, aga seal on kõvasti puid maha võetud ja igasugu uued pinnavormid on välja tulnud, jube põnev oli. Ning radu pole vaja... mõnikord võib lihtsalt sirgelt läbi võpsiku minna :)
Ja ausalt, metsas on soojem. Ma olen ju iga talv suusatanud ja sel aastal sõidan rattaga. Linnas majade vahel on tuul ja purgaa ja mõtled "no ei saa sellise ilmaga suusatada". Aga kogemuse pealt lähed ikka Harkusse (ja sikutad sõbra ka kaasa). Ja seal oled nagu Vanajumala selja taga - vaikne, mõnus, paar lumehelbekest langevad. Tuled tagasi, autoparklas on juba möll ja külm...
Aga suva, igal juhul on tore, et kõndimas käid :)
Kaur
Kaur, peaaegu oleksid ära rääkinud.
VastaKustutaSu jutu peale vaatasin lausa kaardilt, milline mets siis kohati mu kõnniraja kõrval on ja avastasin, et puhta potjomkini küla. Rida puid ja võsa, kõige enam kolmkümmend meetrit, tagapool suured lagedad põllud.
See on see, kui elatakse ühes maakonnas ja tööl käiakse teises, ma ei tunne oma töölkäimakanti.
Kodumets on teine asi. 5x6 kilomeetrit puhast metsa, sabapidi teiste samasugustega ühendatud, algus sama hästi kui maja tagant, lusti laialt ja enamik teid puhta omad tükkis karude ja metssigadega (natuke neid veel on). Mujal on vahel uhkem, aga see on oma.
Praegu on nõme aeg. Pimedas tööle, pimedas koju, kodus vaja veel natuke õues ja toas sehkendada ja ongi kõik. Õhtul vantsimise osas Indigoaallasega samas parteis.
Ma teen mida jõuan. Kui liiga ruttu vanaks ei jää, siis kunagi jõuan rohkem.
No vaata, mina kah üldse ei sallinud kestvusalasid aga hakkasin olude sunnil eelmine kevad sörkimas käima. Alguses tahtis kilt kaks ära tappa, ei osanud tempot valida. Järjepidevus toob võhma. Nüüd jooksen pea iga päev 5km (tõsistele tegijatele naljakoht), kuklas on hakanud tiksuma poolmaratoni mõte. Tähtis leida oma tempo, millega jaksad ilma vikatimeest silmi ees nägemata pikalt kulgeda.
VastaKustutaJõudu poolmaratoni ideega! Inimesed, kes tunnevad liikumisest mõnu on lahedad, olgu nad mis vormis tahes.
VastaKustutaKui saad ükskord nii vanaks kui mina, oled juba unustanud, et selline sõna olemas on ;)
VastaKustutaMa pidin peaaegu ÕS-i appi võtma, et vaadata, mis riivatu või vulgaarne sõna selle lühendi taga peitub :P
Tegelinski, ära hirmuta, sa oled must kõige enam kuus aastat rohkem maamuna peal kõndinud! 😁
VastaKustutaKüll mäletad, salgad hiljukesi, eks ta ole....
Käisin täna Lahemaal rattaga sõitmas. Pikalt, neli tundi.
VastaKustutaLagedal - võigas tuul. Autoparklas oli ebamugav olla. Kolga mõisa ees olid kõik end pikali visand, ilmselt tuule pärast.
Aga meie rattarada oli metsas ja üleni nauditav. Sõitsin ilma sallita. Sõbral oli enamik aega liiga palav.
Lõpus mingi lõik läks üle põllu. Brrr!!! No küll puhub!
Mõisa juures olid kõik taas jopedes ja sinelites.
Mets on hea, minge metsa :)
Ilus oli ka!
Mets on tore, nõus.
VastaKustutaMillegipärast arvan, et praegu võib seal isegi näsiniin juba õitseda, pentsik on see talv niikuinii.
Aga ma ei karda külma, ma olen pingviin. Tuule pärast undasin lihtsalt seepärast, et tuul mängib seina ja mina pean sellest läbi trügima.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaPentsik talv? Pigem annab see varavarakevade mõõdu välja.
VastaKustutaNüüd tõsiselt: keskmine inimene kõnnib 5km/h. Seega peaks Pitka matka läbimiseks aega minema keskeltläbi 3 ja veerand matemaatilist tundi.
Sajanditaguse mingisuguse uuringu järgi, kus pandi jänkisõdurid täisvarustuses matkama, jõudsid puhanuna kohale need, kes jagasid teekonna juppideks ehk teisisõnu tegid peale 45minutilist retke ca 10-15minutilise puhkepausi, aga need, kes uhasid kogu tee ilma puhkepausideta, olid pärale jõudes niiöelda puhta läbi.
Ehk on abiks.
Võib-olla on mõttekas kandetool koos turskete ja lihaseliste Adonistega igaks juhuks rajale tellida...
Aitäh abistamast, olen seda oma kesta nõudmisel enne niimoodi ka teinud. See poleks mul esimene Pitka matk. Ei ole plaaniski seda joostes või muul moel aja peale läbida. Kuigi jah, olen näinud sangareid, kes selle maa maha jooksevad.... Viuh! Ja valmis.
VastaKustutaJalgsemalt Järva-Jaani on hea minna, metsatukad, pisemat sorti põllud, luud-kondid veel värsked.
Pärast Järva-Jaanit on pikad põldude vahelised ülesmäge lõigud, kui on tuisune ilm, on ebamugav. Eriti ebamugav on, kui on nii tuisune, et prillid tuiskab kinni😂 (tehtud, nähtud).
No tänavu ilmselt tuisku ei saa olema ja kui olekski - puhas eksootika.
Korraldajad on lõpu poole teele pannud motivatsiooniplakateid: "kui edasi enam ei jõua, mine selg ees!" ja "ei jaksa kõndida? Jookse ometi!".
Julm.
Mis talv? Tuuline on küll, aga kus see talv on?
VastaKustutaJa spor... aitab, päriselt. Naised, jõusaali! Enda eest tuleb hoolitseda. Üks-kaks-üks-kaks. Kaamos, miks te ei KUMMARDU?
Aga endorfiinidega on nii, et alguses kohe neid ei olegi, peaks tulema umbes mõni kuu peale trenni alustamist, nii et alguses pead puhtalt jonni või tahtejõu pealt laskma. Ja tee ikka soojendusi-painutusi ka - kõndides on selg siiski sundasendis.
VastaKustutaLõpuks, kui lihased tekivad, hakkad sa neid ARRMASSTAMA ja igal õhtul peegli ees kiitma. Teki all katsud salaja... mmm... biitseps... uih!
Kas sa oma metsarada kuidagi helkuritega ei saa palistada?
Kas sind aitaks mõni kuri nutikaal, mis saadab su nutitelefoni igal kaalumisel sinu vee-lihaste-rasvaprotsendi suhte ja loeb moraali, et do some exorcism... seesuuret, exercises?
Kasutades sõnu igihaljast filmiklassikast: "Mina ei tee käsu peale mitte ainsamatki kummardust! Lööge mind kas või maha!"
VastaKustutaJõusaal..khm, ma EI VIITSI neljakümne kilomeetri taha jõusaali sõita. Ausõna, ei viitsi.
Endorfiine - neid ma ootan. Mine tea, äkki tulevadki, praegu teen puhtalt viha pealt neid trikke...
Tulevad-tulevad, aga nendeni jõudmine tahab natuke teadlikumat lähenemist, ma pole kindel, kas ainult kõndimine aitab. A kui ma ilusti palun, kas sa siis teed paar venitust ka?
VastaKustutaMa võin ka öelda, et minul lõi endorfiinid latva lõpuks plankimine jt isomeetrilised harjutused, kui neid olin ikka paari või rohkema kuu jooksul jõuga ja vastu vägist ennast tegema sundinud. Pärast seda hakkasin käima ujumas ja jõudsin lõpuks otsaga jõusaali, sellesse moodsa religiooni templisse.
Ja nüüd ma võin öelda, et lihased on mõnusad. Isegi pekikihi all peidus, aga kui nad on olemas, nad on mmmõnusad. See tunne, et sus on jõud.
VastaKustutaNo vot, ajasid isu peale, täna käisin hoopis ise metsas sörkimas.
VastaKustutaPiinlik tunistada, aga viimastel kõnnikordadel olen tabanud end sörk-kõnd-sörk-kõnd rütmilt....
VastaKustutaEdevus iseenda ees:. "näe, täna sain sama ajaga kakskümmend meetrit kaugemale!"
Iissand, tõesti piinlik, kuidas sa seda nüüd... põtradele õigustad?
Kustuta"Kõrvitsasaak tänavu kolm protsenti parem kui möödunud sajandi kõige halvemal aastal!"
VastaKustutaKaur, lambaksvtuse seisukohalt ei oma see mingit tähtsust!
VastaKustutaMorgie... Eeeee....viimane kord vaatasin - mul oli 45 minutit koosolekuni, ok, lähen sibama. Poole tunni pärast kabinetiuksest sisse kukkudes ootas mind - hingeldavat, tuulesoenguga ja parasjagu kogu maailma sportlasi maapõhja kiruvat - kümmekond soomlastest kollegi, kes olid kogunenud koosolekule enam kui liiga vara...
Metsapõtradest ei tea midagi :)
Nii on, et jalutuskäigu ja koosoleku vahele peaks planeerima vähemalt pool tundi. Rammusa lõunasöögi, näiteks... :)
VastaKustutaSu blogger ei luba "del" ega "strike" / "s" märgendeid :(((
Mis sa siis ütlesid oma põtradele? :D
VastaKustutaIseteenindusel on mõte!
VastaKustutaMeie inimestel on eriline loll komme
haige peaga hingamis- ja pühapäeva hommikul
poodi ronida :)
Ega need tüübid ei mõtle ju et keegi peab neid
teenindama ka nädalavahetusel kui kõik puhkavad.
Iseteeninduse (kottimise) mõte ongi:
Ära roni poodi ilma vajaduseta.
Kaamos, ütle midagi.
VastaKustuta/mures
Oh...
VastaKustutaVabandust.
Elus, valmistun puhkuseks. Viisaastak kolme päevaga, ju nõu.
Aga...aitäh. Nii armas...
Noh, ma hakkasin kartma, et spor... tegi midagi.
VastaKustuta