Lehed

pühapäev, 12. jaanuar 2020

Moraalne dilemma



Mõned vanad inimesed elavad üksi.

Selline klaasine lihtlause, üheseltmõistetav ja jahedalt kurb.
Üksiolemise põhjused ei ole alati nii lihtsad ja ühe lausega kirjeldatavad, ka üksikute inimeste hulgas on lihtsalt üksikuid ja on sügavalt üksildasi, on saatuse julmuse kui ka enese kidalise iseloomu tõttu üksikuks jäänuid.
Need viimased...need on natuke hirmuäratavad inimesed.

Olgu, preambula on läbi.
Hakkan ambuma.
Mul on ligi üheksakümne aastane naabrinna. Vanuse kohta raudse tervisega, kompromissitu moraalikompassiga, mis töötab eranditult ainult teiste inimeste hindamisel ja hingega kinni nooruses, mis möödus Ida-Virumaa tööstusasulas kommunistliku partei aktivistina.
Seda viimast pole mõtet talle enam ette heita,  ei muutu etteheidetest ta minevik ega mõjuta see kellegi praegust elu. See fakt on praegu lihtsalt naljakas, eriti, kui arvesse võtta, et ta praegune kõige suurem hirm on saada kiriklikult maetud.

Ma käisin kunagi iga pühapäev tollase "teise talu" naabrinnaga seal kohvil. Siis oli elus veel tolle maja omanik, sama punase minevikuga vanamammi.
Siis suri naabrimammi.
Käisime naabrinnaga seal edasi.
Siis suri mu mees.
Ikka käisime paar korda kuus kohvi joomas, helistasime igaks juhuks ette, sest mammi, kes teiste juures vihkas joomist nii, et katkestas ainsa lähisugulasega suhted täielikult, sest too jõi, ei sülitanud ise iial pitsi.
Teate, kui kohutav on kaheksakümne aastane maani juua täis naine?
Niisiis, kohviõhtud toimusid harvem.
Siis suri mu endine naabrinna.
Mul sai jaks otsa.
Sel hetkel sai otsa, kui ma läksin mammile külla ja ta mu silme ees nagu puuhalg keset kööki pikali kukkus, sest hamba ravimise viin... Käisin tol õhtul südaööni ümber ta maja, et olla kindel, kas ta hommikut näeb.

Naabrimammi eest jäi hoolitsema kena inimene, kes maja endale ostis.
Tasapisi lõigati läbi mammi võimalused alkoholi hankida.
Tasapisi muutusid suhted omaniku ja mammi vahel teravamaks.
Milleks muutused? Milleks uus katus, õunaaed noorte puudega, kasvuhoone? Vanasti sai ilma, miks nüüd ei saa?
Mammi lubas eriti tulistel hetkedel minema kolida - tal on see võimalus olemas, ainult, et ega ta enam üksi normaalselt toime ei tuleks, seega oli see ähvardus nagu kolmeaastase "ma lähen minema!"
Aga erinevalt kolmeaastasest on täiskasvanud inimesel rohkem õigusi.
Näiteks õigus lasta tappa oma koer, sest "näete, ma ei saa ju koera korterisse kaasa võtta, nüüd olete teie süüdi, et ma oma koera pidin magama panema!"

Täna mõtlesin, et lähen mammit üle hulga aja vaatama ja sattusin selle uudise otsa. Olevat eelmisel nädalal "ära korraldanud". Ärakolimise suhtes olevat ümber mõelnud....

Iiveldama ajab.
Ja samal ajal...ta on siiski üksik vanainimene.
Baaaaaahhhh.....





17 kommentaari:

  1. Issand, ma ei läheks, las kügeleb üksi.

    VastaKustuta
  2. Ma kirjutasin selle asja imselt enda jaoks siin lahti ja otsustasin, et lähen siiski. Kes paneb käe üdini õnnetu olles enda, kes oma lemmiklooma külge - appi hüüab ta mõlemal moel.
    Oleks ta noorem, kasvõi paarkümmend aastat noorem (ka siis oleks ta minust väga palju vanem), siis ei läheks.
    A praegu....omal on veidi selline tunne, et "oleks ikka pidanud tal sagedamini külas käima". Tema eest hoolitsejad on head inimesed, aga me kõik vajame vahel endi ümber teisi nägusid.

    Õudne on ikkagi.

    VastaKustuta
  3. Mallukale +1.
    Ma ka ei lähe.
    Ise on süüdi, mis ta siis on nii vana.

    VastaKustuta
  4. Ei tea, aga mulle tundub, et küla sotsialiseerumise aste on nagu tükk maad hoolivam kui linna oma.
    Kuna su naabrimammi tunnetega manipuleerib (kompartei aktivist on ilmselt selle oma noores eas enesele selgeks teinud), siis ega mina ka ei läheks, küll aga läheks omaniku manu kohvijuttu puhuma, ühtlasi on see moraalne dilemma ka samas lahendatud - näed vanamammi üksiti ka ära...

    VastaKustuta
  5. Omanik ei ela Eestis, sellepärast see mammi nii omapäi ongi. Korra kahe nädala kohta käib omanik kindlasti kohal, aga seda on vähe.

    VastaKustuta
  6. Vabandust, rumal / küüniline nali.

    Aga ei, ma kindlasti ei läheks.
    Isegi mitte mingit dilemmat ei oleks.


    Samas, kui päriselt oleks sinu olukorras...
    Käisime enne jõulu matkamas. Metsade vahel leidsime ootamatu tarekese või osmiku. Sealt tuli välja vanamemm, saja-aastane, kahe kepiga, ja tuli tee otsa peale meie juurde välja. Ja kus siis kukkus rääkima! Mõistus oli tal sassis, aga mälu hea, nii et heietas mingeid sõjaaegseid mälestusi - sakslaste tulek, venelaste minek, väga detailne ja lapse vaatenurgast jutt. Me tahtsime edasi minna, aga memm muudkui rääkis ja rääkis, sõnu tuli kui kuulipildujast...

    Tulime lihtsalt ära, aga hinge jäi hõõruma küll. Kuidas ta elab seal, kellega, kas keegi talle jõululaupäeval külla läks ja üldse?

    VastaKustuta
  7. Sa vist kustutasid ühe iseenda kommentaari ära?

    Täna kuulsin raadiost uudist "Savisaare protsessi" kohta.
    Savisaar (Edgar) oli aasta lõpus telekas. Ma olen teda kui linnapead pikki aastaid jälestanud. Ehkki Keskerakonnal on ka oma positiivne pool väga selgelt olemas.

    Aga nüüd... telekas on vanainimene. Rahunenud. Leplik. Sant. Mis sa sellisega protsessid...

    VastaKustuta
  8. Kustutasin jah, mõtted olid suht'segased, aga sa ilmselt lugesid seda. Vähemalt vastusest võib nii aru saada.
    Ma siiski jään tal vahel külas käima. Just selleks, et hinge hõõruma ei jääks. Inimesed lihtsalt ei ole alati ilusad ja head.

    VastaKustuta
  9. See on sinust ilus ja teeb sulle au.

    VastaKustuta
  10. Tegu on omakasupüüdliku otsusega. Kasu seisneb selles, et siis ei tunne ma ennast tõprana.
    See ei tähenda, et ma kirjeldatud tegu üleüldse mõista suudaks.

    VastaKustuta
  11. moraalne valik
    õige ja vale
    tõde ja õigus

    Kaua sa luuletad
    kui tõsisemad teemad
    nagu kuritöö ja karistus ootavad

    mõtles Raskolnikov (aka Kaamos)
    rikka vanamuti maja ümber luurates

    Mõned vanad inimesed elavad üksi. ?!
    Selline teemasse sissejuhatav fakenews ajendaski
    mind Dostojevskilt kirvest haarama kommenteerimiseks.

    Tegelikult elab enamus vanainimesi üksi, ka meil.

    VastaKustuta
  12. Lugesin veel enne, kui kommentaariumist viidet märkasin.
    Aitäh.
    Nii kummaline, kuid samas haarav jutt, ma pean seda ilmselt paar korda veel lugema, et mõista, mis tundeid see minus surgib.

    VastaKustuta
  13. Kaur, false positive, aga üllatavalt hea :)

    VastaKustuta
  14. Hehee, Ada on mu seekordse ämma nimi:D
    Oli ikka jutt - nutt ja naer korraga, suurepäraselt fabuleeritud!

    VastaKustuta
  15. No oleks omal selline testamenditäitja..
    Teeks matusest sellise evendi, et kuus põlve takkajärele veel lahkavad toimunut ning peaaegu igavene elu oleks nagu maast leitud. Kui veab, pannakse laulu sissegi!

    Ma olen käinud matusel, kuhu peategelane mind ise kutsus ning mälestuskõnegi oli ta enese kirjutatud. Tõsi, tegu oli vanamoelise ja alalhoidliku inimesega, nii, et kõnet oli ehk veidi kõhe kuulata, kuid vähemalt matusepärga ei visatud.

    VastaKustuta