Naiselik

Ai, ma lugesin täna mõnusat kildu naiselikkusest ja sellest, mis "meie eas on kohane".
Mitte, et ma oleksin kirjutajaga samas eas, aga see pole teema. Või kui ongi teema, siis selline kõrvalteema, pealiinist hälbiv oksake.
Seda, et. Noh, et naiselikkus.
Mulle meeldivad kleidid ja seelikud ja pits ja sukad ja mu meelest on oluline see osa rõivastest, mis ei paista.  Ma ise endale ei meeldi ja ma isegi ei eelda, et kellelegi teisele meeldida võiksin, aga tunne, mis kõiki neid naiselikkust sildistavaid rõivaid kandes tekib, meeldib mulle küll.
Muidugi on kõigel sellel ka praktiline pool, sest püksirihmaga kokkunööritud heinasaad on ikka kümme korda rohkem heinasaad kui parajas suuruses taljet mitte rõhutavasse kleiti poetatud heinasaad. Sest taljet mul pole. Või, noh, on, aga talje asukoht sõltub juhusest ja soovmõtlemisest (vastavalt üldtuntud tõele, et teatud vanuses otsustavad daamid ise kui vanad nad on ja kus nende talje asub).
Ja mis on selle loo mõte? Peab siis alati mingi mõte olema...
Aa, ikka on mõte.
Käin mina siis kõigil võimalikel juhtudel laperdavate sabadega kleitides, õhulised suursallid ümber õlgade ja pits büsti laiali valgumast hoidmas ning kadestan nagu tige punane sarvik inimesi, kes uitmõtte ajel värvivad pea vikerkaarekarva, tõmbavad selga paksu vanaisa t-särgi, mille enne kuuseokste ja munakoortega kirjuks värvivad, peaaegu unustavad sinna alla seeliku või presendist püksid panna ja nad hõljuvad neis rõivastes ringi nagu uduhaldjad ennemuistsetest juttudest. Ja nad on ilusad, päriselt ilusad!
Aga mina näen ennast ikka kleiti susatud paksu vanamehena.
Võimalik, et süüdi on vajadus tööl pidevalt kanda pikki pükse ja androgüünse lõikega tööjakki?
Ometi on mul kõigest kaks paari pikki pükse. Tööl käimise püksid, kui on sada kraadi külma, siis sobivad need lausa igale poole.
Tööl käimise püksid tähendavadki ju seda, et ...millal na oma kleite ikka kannan? Muud elu suurt ju polegi. Paks naissoost mees sinises tööjakis.