Uni on üks võrratu seisund, peaks õige unenägusid üles kirjutama hakkama?
Ma olen selleks liiga laisk. Väga heast unenäost välja kistuna üritan püsida hallis tsoonis, letargilises ei-maga-ei-ole-ärkvel seisundis, lootes,et uni võidab.
Mõnikord võidabki. Ainult rääkida ei tohi sõnagi ega ka teisi kuulata, kui keegi peaks kusagil häälitsema.
Nii võiks terve talve veeta.
Vähemalt notsembri - osa talvest.
Ühes sabapidi meelde jäänud unes õnnestus mul kokku sõlmida Tähesõjad ja Harry Potter. "Luke, ma olen su isa!" ja Voldemort, kes oli justkui Potteri pahupidi alter ego.
Oot, kui inimesel pole kurja kaksikut, siis on ta justkui niinimetatud "tasakaalus" isiksus, nii leebet kui kurja on parasjagu? Sihuke "tasapaksu" tuim ja igav?
Neeh, ma oleks ennem kuri kaksik. Ninnunännut must niikuinii ei saa, allhoovused nagu Härjapea jõgi vundamente uuristamas, pea see fassaad ei varise.
Tegelikult tühja ta variseb, head vanad alusmüürid ei lase.
Ootad küll, et "aga ma teile ükskord näitan!", aga läheb ikka nagu alati.
Hans Falladal oli üks raamat, mille finaalis oli giljotiiniga hukataval mürgiampull põses, et see enne kirve langemist katki pureda, aga ta jäi hiljaks. Tal läks ka nagu alati.
Kui juba raamatutest jutuks läks.
Pipist ja Karlssonist. Oi, ma vihkasin Karlssonit. Kiusaja, valevorst, laskis oma sigaduste eest teistel maksta. Samal ajal ma kadestasin Pipit. Kui tahtis, oli üksi, kui ei tahtnud, oli seltskonnas, mille valis ise. Sõltumatus.
Ma pole väga kindel, kas ma oleksin kedagi valinud.
Pipit kadestan siiani. Karlssoneid oskan nüüd endast eemal hoida.
Kanad. Suveprojekt, mis on ootamatult pikaks veninud. Tuleb aeg, mil on liiga külm, et nad oma kuudist välja pääseksid, liiga külm, et nad oma kuudiski olla võiksid ja ma saan poole talve kanasupi materjali külmikusse. Nii lihtsalt on. Lapselapsed on linnalapsed. Vanemad on neid hoidnud surelikkuse olemasolu tunnistamise eest. "Kuhu kanad said?" - "Andsin talveks ühele tädile, kellel on soe laut. Kanasuppi tahate?"
Püha püss, see on nii tobe, aga ma ei astu nende vanemate soovile vastu.
Muide: seitsmekordne.
Nüüd natukeseks aitab vist.
Muidugi pole see minu otsustada.
Postitused
Ma olen Karlssoni suhtes 100% samal seisukohal.
VastaKustuta7x vanavanem?
VastaKustutaMina ei tea, kuidas ma jõuluvana illusoorsusest teada sain, sest nii kaua, kui ma mäletan, olen ma alati teadnud, et teda pole olemas. Küll aga mäletan, kuidas ma olin väga väike (mu väikevend on minust neli aastat noorem ja ta oli selle vestluse ajal beebina emal süles), kui ma tahtsin midagi, isa küsis, kuidas ma seda saada kavatsen, ja mina vastasin enda arvates hästi kavalalt, poolnaljaga, et äkki jõuluvana toob - ning isa ütles pettunult, et kuidas ma küll nii loll olen, võiksin ometi seda teada, et jõuluvana pole olemas. Mina olin muidugi kurb, sest mu isa nimetas mind lolliks, (kasu)ema ei öelnud sõnagi.
VastaKustutaJa see sama ema oli hiljem SIGAVIHANE, kui kuulis, et ma olin esimesse klassi jõudnud vennale öelnud, et jõuluvana pole olemas (ta oli koolis teistega sel teemal vaidlema läinud). Mind sunniti vabandust paluma ja ütlema, et on küll olemas (ma vist keeldusin seda tegemast ja siis ema ise selgitas pojule, et muidugi on jõuluvana olemas, Reena on nõme lihtsalt).
Ma oma isa käitumist muidugi heaks ei kiida, aga ema oma on minu arust täiesti absurdne. Milleks valetada mingil nii lambil teemal, ühel hetkel saab nagunii aru. Ja kui valetada, siis miks ainult ühele? Et seda päris enda oma tahaks nagu rohkem hoida kurja maailma eest v? Inimesed on ikka imelikud, ma ei saa aru neist.
Kaur: just!
VastaKustutaRents, ma ise ei mäleta, millal mul näärivana (mul jõuluvana ei käinud) või surma suhtes selgus saabus, aga tolle esimese suhtes oli ema rohkem mures kui mina, seda olen hiljem teada saanud. Ei mingit maailma purustavat tõehetke. Surm oli kärvanud tuvid kuuri taga, rongi alla jäänud kass või kasvõi lõksus hiir. Lihtsalt oli.
Surelikkuse varjamisest ma küll aru ei saa, aga niipalju armastan ma oma lapsi küll, et lapselaste kasvatamise jätan ma nende endi hooleks. Kahtlustan, et ajal, mil nad otsustavad oma lastele elu kaduvusest rääkida on nad sellega hiljaks jäänud, nagu lillede ja liblikate teemagagi enamasti hiljaks jäädakse.
See on vist natukene jube jutt kenal pühapäeval, aga mul saabus selgus surma ja näärivana osas ühe pauguga. Naabrionu, kes meile igal aastal näärivana, tegi läks enne etteastet nurgapealsesse poodi väikest viina ostma, et jutt jookseks. Sinnasamma leti ette ta surigi, südamerabandusse. Olin kuue-seitsme aastane, ega mulle keegi tõde avaldada ei kavatsenud, ei näärivana, ei surma kohta, aga taat jäi tol õhtul tulemata, ja paar päeva hiljem kuulsin kogemata vanemate juttu pealt, saades teada kaks asja – näärivana pole olemas, ja inimesed surevad.
VastaKustutaSeitsmekordne vanaema?? Vau. Muljetavaldav.
VastaKustutaVeel hullem oleks vist olnud näärivana surm otse kuuse all.
Pfff....
Mis vanaemandusse puutub, siis selles ei ole minu teeneid kopika eest. Need on juba uued elud, mina olen oma tõrud laiali puistanud ja mets lihtsalt kasvab.
Lapsena käis Karlsson mulle hullult närvidele, hiljem,kui raamat osutus mu vanema poja suureks lemmikuks, mida tuli ikka kordi ja kordi ette lugeda - nautisin täiega Majasoku dünaamilist karakterit.
VastaKustutaSeitse - see on hea arv! Nagu pöialpoisse, nädalapäevi või maailmaimesid!
Ma olin Majasoku hindamiseks lugemise ajal liiga noor, tollal liigitus ta järjekordseks kamandavaks täiskasvanuks. Hiljem tekkisisd teatud paraleelid Majasoku ja Kohviveski vahel ning läinud see rong oligi :D
VastaKustutaGuugeldasin majasokku ja leidsin uudise "Jüri Ratas EKRE poliitikutele: te olete nagu majasokk Karlssoni lugudest."
VastaKustuta:)
Nagu näha, ei osutunud ka Keskerskond nende jaoks õigeks onu Juuliuseks....
VastaKustutaOsutus küll ju?
VastaKustutaTüübid on sisuliselt võimul ja kujundavad väga hoogsalt ühiskonda ümber - täpselt see, kus nad olla tahtsid.
Päris sajaprotsendilist õnne siiski ei saabund.
VastaKustutaJuulius käes, aga vist säästu-Juulius, sest tuju on ikka kehv.
"Ma loodan siiski, et küll teiegi paha tuju paraneb ja te leiate endale lõpuks oma vanapoisi ehk onu Juliuse"
See soovitus on aastast 2018...
VastaKustutaJa üldse, miks peaks Majasokku huvitama Juuliuse tuju :)
Ja keegi ei märganud, kuidas Majasokk aja jooksul arenes ja muutus?!
VastaKustutaIibis, eks me oleme kindlasti Majasoku suhtes ebaõiglased, aga selleks, et ta arengut näha peaks ma Karlssoni-raamatu nüüd uuesti läbi lugema. Kahjuks on nimitegelane mulle siiani üsna ebasümpaatne ja lugemine oleks sama, mis naasmine nässuläinud peole, millelt on lollaka propellerpükstega ülbitseja pärast põgenetud, sest "äkki see valjuhäälne tädi vasakul lauaservas muutub talutavamaks".
VastaKustutaAga igaks juhuks siia punkti ei pane, kunagi võtan end kokku ja loen tolle raamatu siiski veelkord läbi 😁
Ma võtan praeguses vanuses Karlssonit üldiselt nagu Pätut ehk Väikevenna alter ego, kes on kuidagi alati selle eest vastutav, kui mingi pahandus juhtub.
VastaKustutaLindgren tõmbab küll ühel hetkel sellel kontseptsioonil vaiba alt ära, aga ma arvan, et ta tegi seda lihtsalt lugeja juhtme kokkuajamiseks, et liiga lihtne ei oleks. Et üks ja sama tegelane saaks korraga olla illusoorne ja tegelik, nii on justkui kaks tegelast ühe hoobiga.
Ja võimalus võtta teda päristegelasena annab tulemuseks ühe üpris sünge lugemisvõimaluse: mida kõike on üks väike laps valmis välja kannatama, et tal keegi oleks.
Lühidalt - ma arvan, et hea raamat, kuigi neil põhjustel väikese lapse jaoks liiga sünge.
Langen oma lemmikteemasse, kui pakun, et läbi Väikevenna kirjeldas Lindgren üksildust ja Pipi abil näidati meile üksindust, need kaks on nii erinevad.
VastaKustutaMa arvan, et sellised vanemad ehk räägivad lilledest ja liblikatest, aga suremise juttu ignoreerivad/väldivad lootusrikkalt, kuni keegi teine lasteaias/koolis/tänaval valgustab. No see loogika, et "olgu nad nii kaua süütud ja naiivsed, kui võimalik".
VastaKustutaMa ei mäleta, millal sain surmast teadlikuks. Tõenäoliselt aasta-paari vanuselt hiirelaipu lõksu vahel silitades. Surm on lihtsalt alati olemas olnud.
VastaKustutaNäärivana? Viiesena nägin lasteaia peol näärivana habemeservast nööri paistmas. Ei mäleta, et see oleks mingi traagika olnud. Lihtsalt tõdemus, et ahah, selge.
Kardan, et ei nad räägi midagi. Ja vorst on küll lihast tehtud, aga liha tuleb poest.
VastaKustutaLoodan, et see on kõigest mu loomupärane pessimism, mis siin välja lööb 😀
VastaKustuta