Puu. Tuli. Maha. Saagida.
Ühel korral oli ta juba digimuutunud kolmeharulisest tammest kaheharuliseks tammeks, kolmandik puust kukkus otse elumaja poole. Osaliselt lausa katusele, hoolimata sellest, et katust riivasid vaid ladvaoksad oli hämmastav, kui palju kahju needki teha jõudsid.
Nüüd laienes välgu löödud lõhe kahe allesjäänud haru vahel iga kuuga, juba ammu ei parkinud ma autot tuulise ilmaga õue, vaid põllule ja ei saa salata - mure oli suur, ükskõik kumb neist harudest langenud oleks, jäänuks me igal juhul elektrita. Boonusena oleks kaasnenud laudakatuse hävimine.
Lehteminekuaegset purjede heiskamist poleks tamm enam üle elanud.
Inimene on tõesti vastik olend. Puu oli igal juhul vanem kui ükski hoonetest, vanem kui see talukoht üldse. Rääkimata elektriliinist, mille vedamisest just seda triipu pidi pole möödas paarikümmet aastatki. Aga näe - mitte mina ei ole vallutanud puu eluruumi, vaid hoopis tamm on minul ees.
Olgu, olen paha.
Elektrileviga suhtles poeg, natuke pidi neid veenma, et selle puu tarvis arboristi tellimine kuulub nende vastutusalasse. Ametnikelt tuli lausa pakkumine, et miks me ise puud langetada ei taha. Ma saaks küsimusest aru, kui ametnik ei oleks puud näinud, kuid ettepanek tuli praktiliselt parajasti tollesama tamme tamme all tatsavalt inimeselt....naljatilk.
Eile tegin viimased pildid vanamehest. Pea kogu saagimise aja olin toas, iga kord, kui tõstuki kõrguselt järjekordne paarimeetrine palgijämedune oks langes, värises maja tuntavalt. Juba alguses tegid mehed ise juttu, et äkki jätaks tüveosa püsti, see on allpol liine ja langetamisega tuleksime ka ise toime. Jäigi nii. Laip seisab, kiigeoks õieli küljele sirutatud.
Näis, kaua me seda talume.
Õu on tammepalki täis.
Otsin kohta, kus sellest tehtaks pisut enamat kui halge.
Kuidas küsida... "Teate, mul on siin üks tammelaip, tahate äkki hambatikke nikerdada?"
***
Totaalne teemapööre, hädavajalik hädaldamise hetk:
Esimest korda elus kandsin retuuse. Pool päeva. Pika tuunikaga (et te ei arvaks siin igasuguseid asju...)
Kordamisele see ei tule, ebamugavuselt on see rõivatükk igal juhul esimesel kohal. Seni oli esikoht torumütsi käes.
Postitused
Mis mõõdus tammejupid on? Ma võin teada kedagi, kes võib tahta tammepuust ilusaid asju teha.
VastaKustutaMul jälle kasvab tammevõsa, millega ma ei oska miskit ette võtta. Eestlase käsi ei taha hästi tamme vastu tõusta. Aga... võsa...
VastaKustutaVot jah, kui see nüüd ei oleks päriselt juhtunud, vaid hoopis väljemõeldis, siis imestaks tekstimõju üle - nii päris. Hea et märgatakse, kuigi halb, et saega teiste maa-alale tuleb minna. Blogikülastamine on ka natuke nagu teise hoovi minek, mõnel on kenasti hooldatud aed, mis lume alt välja sulab, teisel korrastatud buduaar. Vaatad, silm puhkab kohe. Kevadet.
VastaKustutaTammevõsa kõlab nagu "deem, külmkapp on kaaviarijama täis, kuhu ma nüüd soolapeki pean panema???"
VastaKustutaAga...jah, kuidagi imelik oleks sellist võpsikut harida küll. Muruniidukiga üle maasikate...
Kena kevadet kõigile!
suskan südame ja hingega kommentaaride vahele oma beibekommi ka: mugavad retuusid on ka olemas. aga neid ei müüda mitte sukkpükste osakonnas, vaid tont teab kus. ma võtsin ükskord ette (mind tabas just see mure, et äkiste mulle enam paksude sukkpükste õmblused ei meeldinud, aga midagi on trennis säärevarjuks vaja) ja proovisin Humanas süstemaatiliselt hunnikute viisi retuuse järjest jalga ja mõni osutus täitsa mugavaks.
VastaKustutamugavad on need retuusid, mis on pigem nagu õhukesed dressipüksid - retuusideks liigitab nad minu jaoks see, et ma ei julgeks ilma tuunika v kleidita nende väel hästi olla. Ühed lemmikretuusid ongi mul ametlikult hoopis põlvpüksid, taskutega ja puha, aga niisama käimiseks kuidagi liiga lirakad. pesu paistab alt läbi.
ja hea materjal on emba-kumba, kas õhuke puuvill või viskoos, kusjuures viskoos on minu arust natuke mugavam, aga läheb rutem katki.
Peale Humana leidsin ühe hea eksemplari ka ühest pesupoest, kus oli mh ka spordiasju. kusjuures suurusnumbreid ei saa üldse uskuda: ühe mudeli XXL ei tulnud mulle korralikult jalga, aga teise mudeli M oli täitsa paras. ma oleks muidu arvanud, et M-suurus oli mulle viimati paras 15-aastaselt.
Sportlandist ostsin.
VastaKustutaVaevalt, et need liibukad kuidagi "valesti tehtud: vms on, lihtsalt kui ma aktiivselt rapsin, siis eelistan, et hetkekski ei tekiks tunnet nagu oleks selg liiga vähe kaetud. Lühidalt: retuusid peakid vist minule meeldimiseks olema nii kõrge värvliga, et ainus asi, mida ma jälgima peaks oleks see, et nad kõri ümbert väga ei pigistaks :D
Mul on sama mure, seepärast tuligi need XXL-id välja praakida. Kõige mõnusamad on hetkel ühed kaltsukast saadud, mulle natuke pikad (kui tahaks, võiks ka varbad kinni katta), aga ilmselt tänu sellele ulatubki värvel nii kõrgele, nagu ma tahan. Vbla on nad ametlikult dressipüksid, ei tea.
VastaKustutateiseks olen ajapikku taibanud, et kõige paremaid kõrge värvliga riideid tehakse rasedatele, nii et ei tasu kaltsukas pükse seepärast veel käest panna, et raseduspükste nime all müüakse.
igal juhul, ega muu ei aita kui proovimine. ja sinna, et proovitud 10 paarist heal juhul 1 sobib, pole vist kah midagi teha.
võsast rääkides: mul on jälle münditaimed laiutama hakanud, vohavad nagu umbrohi ja ronivad peenrast välja. ja samamoodi on kuidagi imelik tunne mõeldagi, et rohiks õige mündi välja. nad on ju nii maitsvad! aga kipuvad muud kultuurid ära lämmatama, mu meliss läks juba nende nahka.
VastaKustutaHalleluuja igapäev on kevad. :)
VastaKustutaNo maitse asi, ma melissi pärast ei põeks, kuni piparmünti jagub😁
VastaKustuta