Lehed

reede, 9. november 2018

Üdini üldistav ja seksistlik postitus



Mõnikord on nii, et vanast tuttavast, keda pole aastaid näinud jalutad poes ostukärurallit tehes sipsti  mööda ja kogu suhtlus piirdub silmadega tere ütlemisega.
Teinekord jälle läheb pikemaks jutuks, eluseikade lahtinokkimiseks ja suuliste memuaaride õhkuriputamiseks.
Reegleid pole. Lihtsalt kord nii, kord naa.
Paar päeva tagasi läks naa. Seisime ühe kunagise kolleegiga poes, tõenäoliselt olime teiste ostjate arust erilised tropid, kes oma ahtritega pool vahekäiku kinni müürisid.
No aga olgem ausad, kes neid jõulusokke ja -kalendreid siis ikka novembris osta tahab?

Rääkisime mida me iganes rääkisime, aga üks tolle daami kirjeldus tekitas minus korraliku õudu ja rõõmu korraga.
Õudne lugu, õnnelik lõpp.
Tema mees oli endale soetanud enduuro. Sakste vana, temale uus.
Poisikeste värk, pea küll juba hall otsas ja sünniaasta silmapiiri taha vajunud, kuid ega see siis veel küpsust tähenda.
Lõbutses pori pritsides oma karjamaid pidi ja ... mida nende enduurodega kõik veel tehakse, eksole.
Ühel üliõnnetul päeval hakkas mees õuel seisnud pilli garaaži ajama. No see kümme meetrit, ega selle pärast ei panda siis kiivrit pähe. Aga oleks ikka pidanud, kindlasti oleks!
Kümne meetri peal kukkus ta külili. Rangluu, abaluu, seitse roiet ja koljuluude hulgimurd.
Haiglasse jõudis mees teadvusetuna, teda paigati, lapiti, naelutati ja laoti luukildudest mosaiiki ning viidi intensiivravi osakonda, kus ta muutus rahutuks ja hakkas kanüüle ära sikutama ja sidemeid maha kerima. Mida sellise haigega ikka teha - tuleb voodi külge need osavad käed kinni siduda kuniks ta rahuneb.
Ekskolleegi mees toibus öösel, kusagilt ei valutanud, sest morfiin tilkus vist juba ninast välja, aga kibe pissihäda kimbutas küll. Hõikas mis ta hõikas, keegi ei kuulnud. Käed kõvasti kinni seotud, voodist tõusta ei saanud.
Ma olen alati teadnud, et täis põis on stiimul, mis motiveerib inimest uskumatutele kangelastegudele. Näiteks see mees nihverdas jalad üle voodiääre maha ja läks koos sängiga intensiivi kardinate vahelt rataste kõrinal vetsu otsima.
"Võta oma voodi ja kõnni" sai mu fantaasias lavastuslikult täiesti uue kujunduse.
Kui ma tuletan meelde, et näiteks üks eelmistest enesevigastamise lugudest samast inimesest kirjeldas, kuidas ta murtud sõrmeluu ise paika tõmbas ja legoklotsidega lahasesse pani, pidades sellise väikese asja pärast arsti juurde minekut naeruväärseks, siis pole tegelikult ka tolle kempsuotsimise kirjelduse juures midagi uskumatut.
Lihtsalt....
Mis neil arus on? Meestel? Vähemalt osal neist?

***

"Bohemian rhapsody"
Kui midagi väga loota ja oodata ja olla sellesama millegi saamise või saavutamise pärast õhevil, siis juhtub tihti nii, et oodatavast tõllast saab kõrvits ning perudest täkkudest hiired.
Läksin õlimaali vaatama, nägin pliiatsijoonistust. Suurepärast pliiatsiijoonistust, seda küll.
Küllap mu ootused olid liiga kõrgele kruvitud, nii, et oma viga. Või olin lihtsalt liiga väsinud, hilisõhtune seanss ja tööpäev oli emotsionaalselt teerullilaadne. Lamedaks rullitud inimene näebki valesti.
Aga see muusika, see oli õige. Päästis filmi ja päeva.




10 kommentaari:

  1. Ma päris nii uhkelt mitte, aga jaa - ma ka ronisin kempsu ammu enne, kui arstid lubasin mul voodist tõusta. Sest kui mul on tõusmine mõttes (ehk ei tundu võimatuna, ma juba mõtlen nii palju selgelt), on mähkmesse teha ikka suht raske mentaalselt.
    No minestasin korra, paar korda kukkusin niisama - vahele ei jäänud, miski paigast ära ei läinud ... ok oli =)

    VastaKustuta
  2. Tegelikult ma mõistan seda olukorda, mähkmed või pardike ei ahvatle vist ühtegi inimest.
    Siiski..niimoodi, tükkis sängiga....

    VastaKustuta
  3. Meil on arus see, et vastassoole meeldivad mehed, kes riskivad. See on evolutsiooniline. Riski saavad endale lubada võimekad tüübid. Järelikult tuleb järglasi saada just nendega. Vt ka "ausate signaalide teooria".

    Iseasi, et mehed riskeerivad ka pärast partneri leidmist ja järglaste saamist. See on meist tõesti narr. Palume vabandust. Järgi ei jäta.

    VastaKustuta
  4. Kaur, siin ei ole ainult suguline valik selles mõttes, et naised valivad, vaid ka teiste meestega kaklemise mõttes. St kui naiste pärast tuleb teiste meestega konkureerida, siis on teatud riskid esiteks paratamatud ja teiseks on demonstratiivsest riskimisest kasu ka display mõttes: siis võib-olla ei pea kaklema, sest teised vaatavad, et see on mingi berserk, ei tasu ära. Kokkuvõttes peab vähem kaklema ja on isegi ohutum.

    Ainult et see ajukeemia töötab ka sellises sootsiumis, kus reaalselt enam eriti palju ei kakelda.

    VastaKustuta
  5. Ehk õpetame poegi lihtsalt?
    Näe vaata, issi sõidab motikaga (porschega), sõida ka!!!

    (Sama küsimus kehtib naista pihta ka. Ehteid kantakse vanusest sõltumata...)

    VastaKustuta
  6. Kaur, sul on ilmselt õigus. Mul käib mõnel nädalavahetusel õues päris hirmuäratav ralli - motikas, bagi ja kart. Üks poiss ja kaks tüdrukut rallitamas, sõiduriistu vahetatakse omavahel usinalt ja kuna siin pole kunagi öeldud, et "tüdrukud nii ei tee", siis riskialtid ja uudishimulikud on nad kõik ühtemoodi.
    Võibolla asi muutub, kui tedremängude iga kätte jõuab.
    Loodan, et mitte.

    VastaKustuta
  7. Oo õudu, keegi internetis ütles, et mul on õigus. Lähen mõtlen kohe järele, mida ma oma käitumises muutma pean.

    VastaKustuta
  8. Mina tõin meie abieluvoodi seljas 5ndale korrusele
    ja lahkusin 25 aastat hiljem piltlikult sama moodi
    ja pleieris mängis Queen - I Want To Break Free :D

    Midagi sa siin ei üldista, voodist rääkimata.
    Mul haigla- ja see... endurakogemus puudub, aga
    üldiseslt toimiks ma samamoodi sellistes oludes.

    VastaKustuta
  9. Ööh... Mina olen siis päris nuur miis veel. Piirdun jalgrattaga. Tõsi, kuna osalt tänu provvale olen avastanud geopeituse, kaalun tõsiselt elukindlustuse vormistamist :D

    VastaKustuta
  10. No ma muutun ka vanemaks saades loo kangelase moodi: ihkan juba neljarattaliselt mönkrilt üle minna kaherattalisele mootortraavlile.
    Tegelikult on selles ihaluses süüdi mu kunagine naabripoiss, kes alailma putitas oma tsiklit, apkreidides seda aina paremaks, kuni talt see lõpuks enne vene kroonusse minekut lihtsalt ärandati, ja kapsaks loetud Roger Zelazny jutustus "Needuste allee" pani lõpliku pitseri.

    Queen'i ma ilmselt laiekraanilt vaatama ei läheks - ma arvan, et miljardite seast oleks leitud Mercuryle sarnasem isend peaossa, kuid praegune on "spoilerite/eeltutvustamiste" põhjal mu meelest niinimetet pühaduse rüvetamine.
    Kui aga Kuiini kontsert kuskil toimuks ja mul vahendeid jaguks, siis kindlasti olen käpp kuulamas.

    VastaKustuta