Jälle pole ma rahul

Miks on meie maal nii palju pahuraid inimesi?
Mina tean!
Ehitusbuum.
Ikka läheb ju vaja naelu ja konkse ja valgusteid ja pirne ja....
Eesti kõige suuremat ehituskaupade osakonda omavas aianduspoes seiklemine on igal juhul üks neist põhjustest, miks mina täna kaane alt auru välja ajama hakkasin.

Kodus on üks seinalamp, milles olev pirn (toru, kui tähenärija olla) on juba pikemat aega läbi põlenud. Ma isegi ei hakka kirjeldama, milliseid alternatiivseid valgustusmeetodeid ma maja ühe tillema ruumi valgustamiseks siiani kasutanud olen, kinnitan vaid, et pole teinud midagi tuleohutuseeskirjade vastast ja päevasel ajal leiab vajalikud sisustuselemendid aknavalgel kätte.

Leidsin poe, leidsin isegi täpselt samasuguse lambi, aga pirni sellesse ei leidnud. Kükitasin, kummardusin, koogutasin, piilusin...pole. "kui asi ikka ei tööta, loe instruktsiooni" = "ehituspoes tuleb see lause tõlkida  "kui ise ei leia, otsi teenindaja".
Leidsin.
Nukrailmeline teenindaja oma kotkapesas.
Kurtsin oma muret nii lühidalt ja arusaadavalt kui oskasin.
"Mul on praegu klient!"
Selge ju, mina olengi...aga ei, prääks, vale arvamus. Oma kliendi oli ta jätnud riiulite vahele uitama, too ilmus välja pool minutit hiljem. Niikaua vaikisime teenindajaga teineteisele näkku, kui ta esimesese kliendi poole pöördus, tegin kannapöörde, et ehk...EHK leidub poes ka ka mõni teine oranžipusamees. Või naine. Kuklasse lendas mokaotsast pobisetud lubadus tulla hiljem.
Jäin sõna otseses mõttes riiuli najale toetudes teenindajat jälgima. Klient sehkendas midagi ja kadus. Siis oli teenindajal mobiilis surfamise aeg. Loodan, et need olid edasilükkamatud tööasjad. Tuli teine klient, kelke ta sujuva käeviipega kuhugi kaugustesse suunas. Mobiil. Komanda küsija eest lippas noormees poe tagaruumidesse. Kindlasti mingeid aktiivseid klienditeeninduslikke asju korraldama. Neljas klient. Seekord pidi teenindaja koguni püsti tõusma ja osta soovijaga riiulite vahele minema. Mobiil. Poe kõlaritest sooviti teenindajat elektrikaupade osakondosakonda, pole aimugi, kes see julge oli. Teenindaja tuli elektrikaupade osakonda, nägi mind, peaaegu teretas ja kuulas veekord mu soovi ära.
Lõpuks nägin ka ta naeratust, see oli päris kena. "Seda pirni meil müügil pole!" Hea, et nii väike asi teda rõõmsaks tegi.

Ma ei tea, kas mul ongi põhjust teenindajat kiruda. Iga asutus on oma juhi nägu. Kui suure ehitusosakonna peale on kaks-kolm näha olevat teenindajat, siis mingil hetkel saab neil mõõt täis, nad ei jaksa enam terve päev traksis ja naksakad olla. Võimalik, et palk, mida nad saavad motiveerib sinna tööle jääma ainult kõige lootusetumat teenindajamaterjali. Võib olla, et nad on ilma jäänud kõige elementaarsemast koolitusest.
Esmapilgul vähemalt see noormees vihkab oma tööd.

See pooltunnike, mil ma teenindajat ootasin nägin perede kaupa ringiloovivaid potentsiaalseid käibetekitajaid/ostjaid, näod peas nagu Shwartzwaldi metsa eksinud Hansukesel ja Gretekesel.  Kalad olid võrgus, võrgusuu pagemiseks lahti, kalamees ninapidi mobiilis.