Lehed

kolmapäev, 27. detsember 2017

Pühad läbi, aasta otsas



Keegi on mu silmad sohu unustanud
Ega vist kõrb olla poleks sugugi parem, aga praegu ei oska võrrelda.
Või, noh, soo see pind ehk pole, kus mu silmad pilguvad, pigem on hing ja süda õhupalli sisse topitud oasis, vett piripardani täis. Astub kergi kergelt südame serva peale nõriseb kohe vesi ripsmetesse, lajatab keegi kurikaga hinge - sest ta lihtsalt saab! - voolab vett ja tatti üle lõua kaelale ja põue.
Teate, kui sant on niimoodi autoga sõita? Mitte pillimise pärast, vaid see rõve tatt..? Oleks siis põhjused löristamiseks mingid eepilised sündmused või tunded,  ei, maailma mõõtkavas on tegemist prügiga. Isegi kahe aasta taguse minu mõõtkavas on tegemist tavalise elu tavaliste nüketega (kui see kurikakasutaja, kes lihtsalt naudib haiget tegemist, võrrandist välja võtta).
Muidu on elu lill.

Mõtlesin (teraapiline kirjutamine, no andke andeks, on tõeline isase veise väljaheide, on mu veendumus peale seda "mõtet"), et paneks oma aasta kuu-kuult, miks mitte nädahaaval kirja. Olgu või ainult endale.
Ei tule välja.
Aasta on nagu vanatüdruku voodilina.
"See oli juba mu vanaema oma, emalt sain ja kestab veel minu elu lõpuni nagu uus!"
Paigatud, nõelutud, eri jämedusega niidid, eri kangast paigad, tuvastatavad pleegitatud plekid, tuvastamatud valgendatud laigud, ühendamas kanga ultusäär ja palistused, needki kohati katkenud. Kuidas midagi sellist kirjeldada?
Jätan vahele. Võibolla kunagi kuuekümne aasta pärast ehk siis ei iial.

***

Lugesin seda.
Meelde tuli jutt Siberi eitedest, kes läksid talvel, kirves põues, metsa, sest mees oli sõjas ja tares oli kuus suud, kes kogu aeg süüa tahtsid. Metsas oli magav karu. Kusagil. Karu tuli leida enne kui kohalik metsavaht leidus kirvega eide. Salakütt ju, kohest surma väärt. Enne kui lapsed tares nälga surid. Enne kui tare maha põles, sest lapsed ju... Enne, kui külm küti hange tarretas, enne kui...
Enne sadat võimalust untsu minna.
Kui õnnestus, oli lootust vähemalt mõnda oma last suureks kasvamas näha.
Kui veel enam õnne oli, saabus suvi, mil mees sõjast naases. Suvi. Soe päike, peenramaalt korjatud juurikad, kitsepiim ja kondiste kanade munad olid laste, nende allesjäänute, põsed priskeks pressinud, eidel oli puhas hame ja kasitud tare ette näidata, mehele-kallikesele kanti marjapirukaid ja piimasuppi lauda ning kuulati tardunud pilguga põrandat puurides küsimusi "Mida sina siin aaastaid teinud oled, mina, näed, võitsin sõja, aga sina õgisid mune ja õunu, lapsigi ei mõistnud elus hoida?"


***


Tööpäev.
Narva, ma tulen!
(Veel parem: tooge see pagana Narva kuidagi siiasamasse, lähedale...)




10 kommentaari:

  1. Ei, ma pean siiski oma kaevud ja redelid ritta saama. Uut juttu ei kirjuta, kommentaarina tundub see nimekiri kuidagi eemalolevam. Kuupäevi ei märgi samuti ära, need on meeles niigi, no usun, et järgmised poolsada aastat kindlasti.
    Seega.
    Aasta algus oli ootuspärane.
    Edasi läks elu segaseks.
    Mehe haigus.
    Täna terve, homme haige, ülehomme koomas. Kaks ja pool kuud lootust ja kuu aega lootusetust, pea igapäevane voodi ääres istumine ja inimese haihtumise nägemine.
    Ema infarkt, mis ajaliselt kattus Peremehe surma ajaga. Peitusemäng emaga, et ta uut lööki ei saaks. Ta aimas siiski.
    Raamat. Miks minu osa raamatust nii kehv tuli? Nõuanne kõigile kirjanduse debütantidele: ärge tegelege oma loodu väljaandmisega, kui suurema osa jutuajamistest toimetajaga peate pidama haigla ees parklas, ajal, mil kogute ennast, et üldse suudaks autoga sõitma hakata. Ma ei kahetse siiski, kogemus on hindamatu.
    Tol ajal ma ei rääkinud oma elust teistega. Kes küsis, sai vastuse, kes tajus, ulatas abikäe. Selliseid inimesi oli palju.
    Hüvastijätt, matused. Need matused muutsid Tallinna mu jaoks surnuaedade linnaks.
    Tütre pulmapidu. Ometi üks rõõmus sündmus.
    Endise naabrnaise surm. Katkes kolmkümmend aastat kestnud sõprus. Ta oli vapram kui mina, kahetsen, et ei suutnud talle haiglasse lõpuks küllagi minna. Seda viga ei saa enam parandada.
    Must aasta oli.
    Paari hõbedase täpiga.
    Hea, et lapsed on olemas.

    VastaKustuta
  2. Niikuinii on midagi meelest läinud.
    Head asjad tulevad hiljem meelde, halvad mingu koos aastaga...

    VastaKustuta
  3. Sebra on ikka vöödiline, mitte paari hõbedase täpiga mustal põhjal!
    On sul kuskilt kassi võtta? See jutt, et 2/3 raamatu mahust kehv on, pista selle kassi kahuse hänna alla. Ilma sinuta poleks seda debüüti olnudki, sa tead küll!
    Mis juhtus, kui konn koorepütti kukkus? Võid sai, vaat mis, hakka aga ujuma! Pealegi on laktoosivannid naisterahvale kasulikud:D

    VastaKustuta
  4. Ei hakka mina kassi proktoloogiliste liialdustega kiusama. Ega tema siis süüdi pole.

    Vaata, Konn, sinu osa on kirjutatud loogiliselt, haarava ühemehešõuna, Armandi elegantse soolona.
    Mina tekitasin eklektilise kaose. Ma ise olengi kaos, aga no tõesti...
    Kui taldrikusse panna korraga moosi ja suppi ja kiluvõileiba, siis saab kokk peksa.
    Nüüd oskaks juba paremini, aga selle raamatu avaldamist ei kahetse üldse. Aitäh!

    Üks eraeluline koomiline seik kaasneb raamatuga ka: üsna mitu pooltuttavat peavad mind nüüd sügavalt uskupöördunuks. Oh seda inimeste fantaasiat...
    (Minu sebra toibub endiselt keemiaravist, zooloogiaspetsialistid väidavad, et sebra on must loom valgete triipudega. Valge kasvab kunagi tagasi. Vist.)

    VastaKustuta
  5. See aasta on olnud väga kirju, on olnud toredaid hetki ja väga-väga ränki läbielamusi. Hoia pea püsti,sa oled väga tubli tütar ja väga hea ema!Oma ema pärast pole vaja muretseda,ta on ju madu,ta vingerdab alati hullust olukorrast välja. Uus aasta tuleb parem! Ole enda üle uhke!

    VastaKustuta
  6. Khm, ema, see, et sa oled mao aastal sünndinud, ei tee veel sinust madu 😁 Ega mina ka päris rott pole, mis siis, et juustu armastan...

    VastaKustuta
  7. Jah, raamatu koha pealt ehk lisaks, et ei tasu liiga kriitiline ka olla.

    VastaKustuta
  8. Ingvar, eks see on natuke nagu suhe lastega: ema ise võib öelda mida tahab, aga teised ei tohi torkida! 😃
    Äh, see on nali.
    Lihtsalt praegu oskaks paremini....

    VastaKustuta
  9. Olgu, olgu. Pärast kõike, mida juba kirjanduses on tehtud, söandan tsiteerida ühe luuletaja sönu: kirjuta, kui julged!
    Kena aastat, kordaminekuid ja meeldivat enedeteostust.

    VastaKustuta
  10. Ikka - sõnu ja eneseteostust. Kirjavigad:)

    VastaKustuta