Tundus, et Hugo sisenedes muutus lusikate klõbin refektooriumis pisut tihedamaks ja tonsuuride hele rida oleks justkui paar nõksu allapoole laskunud, aga see võis tõesti olla meelepete.
Kolm purukslitsutud prussakat Vend Hugo tangupudrul olid seevastu ehtsad mis ehtsad. Hugo kummardus taldriku kohale, kõht oli tõepoolest tühi... mis juhtuks, kui ta need jäänused taldriku servale nihutaks..?
Ah, ka pudrus sees paistsid jalad, tiivad, tundlad. Munk põrkas ootamatusest eemale, kui üks tiibadest äkki abitult ülespooole siputas.
Putukad ei olnud juhus, need ei olnud lohaka koka poolt kogemata pudru sisse keedetud, need olid just tema, Hugo, toidu sisse nimme segatud.
Lusikas värisevas käes püsti, piidles Hugo ettevaatlikult paremale ja vasakule. Ei midagi erilist, sõnadeta vaikuses kostsid ainult aplad söömishelid, keegi ei vaadanud tema poole. Võibolla isegi liiga kramplikult hoiduti sellest. Ainult kloostriülema terav pilk kraapis korraks üle vend Hugo teistest kõrgemale tõusnud näo. Kiiresti langetas ta oma pilgu taldrikusse, üritades mitte näha aeglaselt tõmblevat tiiba ja purukslitstutud putukakesti pudrus. Süüa ta ei proovinudki.
Üks lusikas teise järel langes klõpsatusega lauale. käed tõusid vendade rinnale palvesse ja ajvahemik abti põstitõusmise ja kolmesaja vaikiva munga liikumahakkamise vahel oli vaevutajutav.
Kabelis põlvitasid paarkümmend venda, mõni tundus mõtteis palveid kordavat, sõrmede vahel roosikrantsi helmeid veena voolata lastes, teised olid sügavalt omis mõtteis, nii sügavais, et üksikute vendade lahkumine või juurde tulemine ei paistnud neid häirivat.
Kild veel allesjäänud ilmaliku talumeest Hugo südames oleks seda tukkumiseks nimetanud.
Vend põlvitas üsna ruumi keskele teiste omasuguste munkade vahele.
Kindlasti oli see juhus, et paar tema lähedal palveisse vajunud meest kiiresti tõusid ja lahkusid. No mitte ei lahkunud, mitta päris nii, nad astusid paar sammu edasi ja põvitasid uuesti, kaugemale. Äkki tahtsid nad üksindust... aga võimalik, et ei tahtnud ka, sest kohas kuhu nad oma palveis vajusid olid sama tihedalt vendi täis kui koht, kust nad just lahkusid.
Hugo kehitas pisut nõutult õlgu. Viimasel ajal tundus talle aina sagedamini, et teda nimme välditi, tema lihasuretajalik mungakoiku oli tihti õhtuti vastikult niiske, vesi, mille ta ise kloostriõue kaevust klaasiga aseme kõrvale pani, muutus kiiresti sogaseks, toit oli kas liiga soolane või oli seda ennekuulmatult vähe ja tänane oli küll juba liig mis liig... Aina raskem oli uskuda juhusesse.
Jah, kitsas koiku dormitooriumis õhkas jälle rõskust. Hugo proovis pikali heites seada oma luist keha võimalikult sängiservale seada, nihutades vastikut märga õhukest madratsit tahapoole.
Ebamugavusest hoolimata tuli uni kiiresti.
Sama äkki tõusis munk oma üsna maiste unenägude heinateo suminast ja viimamarjade korjamise lõhnast, mis oli segatud Maria heleda naeru kajaga tagasi kloostrikambri tõelisusesse.
Keegi seisis sealsamas. Hugo avas silmad ja sulges need kiiresti, seejärel uuesti ettevaatlikult laugude vahelt piieldes. Keset tema kongi seisid kaks kloostrivenda, ta teadis neid küll, vähemalt üks neist oli kabelis tema kõrvalt pagenud, ka teist venda oli ta kloostris tihti kohanud... nimed? Milleks, vaikimisvande andnuina ei teadnud siin ju keegi peale ta endaja abti ka tema nime, endalegi hakkas see peaaegu ununema, kui ainult mitte need öised unenäod ja unedes hõiklev Maria seda meeles poleks aidanud pidada.
Vennad tammusid keset tema kambrit, ühel neist käes jupp põlevat küünalt, teisel midagi metalset käes läigatamas. Hugot haaras halvav kabuhirm, vaist käskis pageda, aga keha keeldus tahtele allumast. Äkki pöörasid vennad tema pole, astusid lähemale.. haarasid sängi eest Hugo saapad ja surusid läikiva noatera saapatalla ja pealsete vahele. lühem vendadest kihistas isegi pisut ilmalikku labast naeru...
Hirmukramp andis järele hetkel, mil munk taipas, et mitte tema ihu ei tahetud noaga lõhkuda, vaid tema nappi maist vara. Esimese hooga tundis ta suurt kergendust, kohe lahvas vahkviha hoog tal silme eest tumedaks. Nüüd oli selg, et tõesti ei olnud ei rikutud toit, solgitud vesi ega muud Hugot tabanud vastikud äpardused juhus. Talumees tema südamesopis võttis äkki Hugo mungakeha üle, rusikas maandus lühema munga kartulninal enne veel kui lööja voodist päris püsti sai ja jalahoop pikema munga juba põgenemisele pöördunud taguotsa pihta kiirendas võõra lahkumist lausa ime tasemele. Kloostrile kohaselt ei öelnud keegi neist kolmest sõnagi, rahmimise taustaks olid vaid hoobid ja jooksumadin, hetke pärast seisis Hugo hingeldades keset kongi, berserklik vihahoog veel kõri pigistamas. Pikema venna käest maha kukkunud küünal oli kummalisel kombel kivipõrandal põlema jäänud, munk astus sellel vihaselt pele, nagu oleks tegemist vastiku putukaga, mõne sarnasega, kes õhtul ta pudru sees siples. Soe vaha vajus talla all järelaandlikult laiali.
Und ei tulnud enam hommikuni.
Hommikumissa lõppedes jäi Hugo kirikusse kauemaks. Öine sündmus oli jäänud hinge painama ja paar lisapalvet ei tundunud halva mõttena. Vend Hugo astus altarile lähemale, otse ambo ette ja seisis seal langetatud peaga, lastes tunnetel endast läbi voolata. Meenus öine unenägu, henateo pebrekõdi, viinamarjakorjamise lõhn, Maria hääl üle selle kõige. Meenus päev, mil vend, ta oma lihane vend tuli ja teatas talle silmade särades, et Maria oli talle oma jah-sõna andnud, meenus Maria silmanurgast heidetud kõrvalpilk venna laulatuse ajal, hetkel, kui kõlas tegelikult vennale mõeldud truudusevanne...
Jah, samal hetkel oli ta otsustanud minna ära, vaikida elu lõpuni, elada palves ja lihasuretamises, sest ta sai aru - Maria tegi vea mille eest maksma peab Hugo.
Kui kaua sellest oli juba möödas? Viis aastat? Kümme.. ei, kaksteist aastat vaikimist. Tosin aastat ootamist, millal ta ometi jõuab meelepuhtuse ja andestuseni, millal vabaneb talupojast oma südames.
Ja nüüd.. eilne öö. Nüüd ta teadis, et ta oli ooodanud ilmasjata, õndsust, seisundit mida ta ootas ei olnud olemas. Oli ainilt mask, terve ta keha oli muutunud maskiks, mille eest tõmbamiseks piisas paarist lapsikust ja häbematust kloosterivennast ja nende ilmalikest kiusakatest sigadustest.
Mõttetu, kõik oli mõttetu.
Maha visatud aastad.. Hugo tundis, kuidas soe pisar jooksis mööda ninajuurt alla. Üks, teine... ta löristas nagu poisike ja puhkes siis ulgudes nutma, mehelikult, inetult, möirates.. see ei olnud ilus pilt.
Hetkel, mil abti käsi ta õlga puudutas võpatas Hugo end vait, pööras järsult ringi ja jäi kloostriülema kortsulisse näkku vaatama. Hetkeks tundus, et abt voolib oma keelel sõnu, kuid ei, vaid käsi tõusis õnnistamiseks ja teine käsi näitas kirikuukse poole. Kiirustades, peaaegu põgenedes tormas munk kirikust välja, peatus pilguks keset kloostriõue ja tormas refektooriumisse, kus teised kloostrivennad juba hommikusöögi kallal nahistasid.
Vend Hugo lõi ukse hooga lahti, sellise hooga, et sööjad tõstsid lubamatu, ennekuulmatu lärmi peale järsult pilgud oma nina eest ja keerasid pead ukse poole.
''Te olete kari tobedaid kloune''
Hääl, mida ei olnud kasutatud tosin aastat, endiselt tugev, ehk ainult pisut katkendlik.
''Te olete kari tobedaid kloune, kes ei vääri isegi seda vaikust, mida te ise siin peate. Mõtted on teil räpased ja teod sama ropud. Sel moel jätkates saate hukka, kui mitte kohe, siis peale maist elu ikka ja paras teile!''
Hugo pööras usel ringi vaikust jäi lõhestama ainult tema sammude kõmin kloostrikoridori kivipõrandal.
Mõni munk hakkas kohe edasi sööma... mõni mõtles veel pikalt, lusikas püsti peos... tavaline sümmetriline rütm söögisaalis oli rikutud, lõpuks lahkusid vennad lauast kes millal juhtus, sest ka abti ei olnud oma tavapärasel kohal laua otsas tempot dikteerimas.
Abt seisis oma kongi akna alla, pilk suunatud küla poole viivale teele. Lahkuv Hugo paistis seal järjest pisema täpina, kahanes Ja kadus lõpuks möödasõitva vankri poolt üleskeerutatud tolmu sisse. Alles siis istus abt oma laua taha, avas sellell olnud käsikirja poolikult lehelt ja kirjutas hoolikalt tähti maalides uue rea:''vend Hugo jõudis valgustatuseni ja lahkus meie hulgast issanda aastal...''
***
Korjan vanad asjad siia siiski kokku, sorteerimine või nii.
Vabandust, et ma olemas olen
2 tundi tagasi
Ma olen alati Vana tänanud selle eest, et ta mind säästnud on
VastaKustutaigasugu elu jamadest kui ma oma iseloomu olen näidanud jms...
ja mulle seejärel ust on näidatud...
Midagi hullu polegi järgnenud, pigem on asjad paremini sujunud?!
Päeva lõpus olen kirjutanud kalendrisse. "Vana hoiab mind!!!"
See Vana on olnud kõige lihtsalt seletus minu elus olemisele.
Nüüd siis lõpuks taipasin, mida olen terve oma elu alateadnud,
et on Vanad, keda me sel eluhetkel üldse ei hinda, või vihkame,
aga kes kirjutavad meist positiivse soovituse järgnevaks eluks.
Ma pole niimoodi mõelda mõistnud.
VastaKustutaHuvitav...tasub omette seedida seda vaatenurka...
See oli täiega hea lugu, aitäh, aitäh, aitäh.
VastaKustuta