Jüri

Mõõk mehe käes ei olnud ühtäkki enam relv, vaid tugi mures kühmu vajunud kehale.
''Anna mulle andeks, ma ei mõelnud seda korralikult läbi...''
Lohe pööras aeglaselt pead. ''Kas sa ei saaks mind lihtsalt vabaks lasta ja öelda, et ma põgenesin?'' Hääles oli imetilluke lootusenoot. Äkki lõpeb siiski kõik hästi?
Jüri ei vaadanud lohele silma.
''Ma lubasin.''
''Aga mina? Sa taltsutasid mind, kuidas sa saad seda nüüd teha?''
Ärevus.
Meeleheide.
Kurbus.
Kõik oli olemas.
''Ma ei uskunud, et nad  seda teevad.. ma ei uskunud, et nad niimoodi,  kõik korraga ristimisega nõus on. Ma pean, anna andeks!''
Halastus.
Seda ei olnud.
Lohe kehast käis läbi ärev värin, korraks tundus, et ta rebib end lahti sellest armetust kütkest ja pageb, kuid ei, liiga taltsaks oli ta muutunud.
Jüri ajas ohates selja sirgu.
Mõõk tõusis.
Mõõk langes.
Kuum ja hingemattev vere lõhn ajas taamal puu külge seotud hobuse rapsima.
Lohe silmad jäid lahti, Jüri ei tahtnud seda näha. Valus.
Ta pööras pea hirmust kangena seisva kuningatütre poole.
''Läheme linna tagasi, ristirahvas ootab,'' ütles ta.
''Kuradi inetu..''
Seda ta ainult mõtles.