Minek

„Hakkame nüüd minema.“
Gerda hääles oli korraga nii kannatamatus kui leebe soojus.
Lastega räägitakse niimood, mõtles Vilma pisut solvunult, kuid hakkas ennast ikkagi järilt aeglaselt üles upitama.
Anna käsi… ma…“ Gerda sirutas ülespoole pööratud peopesaga käe Vilma poole, memm haaras lapselapse soojadest sõrmedest . Tõepoolest oli nii kergam.
„Lähme.“
Läbematus oli häälest hajunud, kutse kõlas ohkena. Viimane minek. Rohkem ei jäänud sellesse külla enam kedagi.
Vilma astus sammu ukse poole, peatus hetkeks ja vaatas üle õla tagasi.
„Mäletad, kuidas sa siin talvel laua ääres pannkooke ootasid, ise teki sisse keeratud nagu ussike?
Mõlema naise nägu riivas põgus naeratus.
Gerdale tuli meelde, kuidas teki seest välja ulatunud jalad olid hoolimata kohinal pliidi alla põlenud puudest külmetanud. Kummaline meenutus, hea ja halb korraga.
Elu ongi ju selline. Hea ja halb.
Tunnid tagataoas, lõnga kerialua pealt kerasse sikutades. Oi kui ilusad olid keritud pehmed pallid ja kui vastik oli villase lõnga lõhn sõrmedel, mitu päeva ei saanud sellest lahti. Koolis oli tunne, et kõik tunnevad seda loomarasva haisu.
Lõngakerad olid ikkagi ilusad.
Või siis need tunnid porgandivagudes, päike selga kütmas ja parmud puremas. Üks vastikumaid mälestusi üldse.. aga seelikusabasse puhtaks tõmmatud rotisaba moodi noore porgandi maitsest paremat ei olnud, isegi hapude karvaste karusmarjade mekk ei olnud nii selgelt meeles.
Naised astusid vaikides majast välja. Pakkimine oli omajagu aega võtnud ja lõpuks oli vanaema soovinud tühjaks jäänud tubade põrandad üle pesta.
See oli küll ülearune, mõtles Gerda.
Hea, et põrandad pestud sai, mõtles Vilma.

Muru oli pikavõitu, kõrred kõditasid sääri.
Kolijate masin oli juba tunnike varem õuelt läinud, Gerda pisike roheline auto sulas hämaruses sirelipõõsastega kokku.
Kusagil kriiksus rääk.
Roostes, mõtles Vilma.
Aidauks, mõtles Gerda.
Gerda vaatas naabrite poole. Või pigem ikkagi sinnapoole, kus varem elasid naabrid. Helmi oli ülemöödunud talvel surnud, sellest saadik ei olnud selle maja akendes tuli põlenud.
„Mäletad Helmit?“
Gerda mäletas.
„Ma ei ole kunagi näinud, et keegi nii palju lobiseks kui tema,“ muigas ta, „ja ma mäletan, et selle jutu vahele juba sõna öelda ei saanud. Nii kui ta nägi, et ma suu lahti tegin, läks jutt kohe paar tooni valjemaks ja kui kiiresti need sõnad tal tulid!“ Gerda hääles oli isegi pisut imetlust.
„Ma tunnen temaga räägitud juttudest puudust,“ ohkas Vilma.
„Mis juttudest, ega ta sinuga teisit ei kõnelenud, samamoodi tema lobises ja sina lihtsalt olid vait..?“
„Just.“
Gerdale tuli meelde, kuidas vanaema sealsamas maja ees pingil istudes igavleva näoga üle põllu vaadates kindlas rütmis noogutanud oli ja Helmi tema kõrval istudes samamoodi põllu poole vaadates oli vahetpidamata vadistanud.
Muigama ajas.
Kui hea oli Helmi lobisemise ajal oma mõtteid sirgeks kammida, meenutas Vilma. Helmi ei saanud niikuinii kunagi aru, kas teda kuulati või istuti niisama ta kõrval.. peaasi, et elus hing ligi oli, vanapiiga asi…

„Istu ette, seal on jalgadele rohkem ruumi“
Gerda kohendas vanaema seelikuserva ukse vahelt üles. Poolvillase seeliku kare lõim tuletas sõrmedele meelde vanas riidekapis reas rippunud rõivaste read.
„Sa oma leerikleidi võtsid kaasa?“
„Ikka“
Kuidas siis kleiti ei võta..
„Ma tahan, et mind selles maetakse!“
„Tean. Ära kiirusta selle asjaga.“ Gerda hääles oli pisike tõredusnoot.
„Parem, kui on öeldud…“
Mõlemad ohkasid korraga.
„Nad unustavad niikuini“
„Ta on seda nii mitu korda juba öelnud“
Gerda pani autoukse klõpsuga kinni. Tagurdava auto tuled valgusasid hoovist välja keerates maja treppi, kuuriseina ja sirelihekki, pisike välgatus säras üle naabermaja akende.
„Ma olen viimane, tead, eks?“
„Siin külas tõesti“

Auto keerutas metsa vahel, tee oli kevadel metsaveoautode poolt pahasti rööpasse aetud. Vanaema haaras käega ukse käepidemest nagu oleks ta tahtnud sõidu pealt välja astuda.. ah, lihtsalt autos loksutas, ega ta siis kuhugi minna kavatsenud.
„Me tuleme sügisel tagasi, kui su tervis paremaks läheb!“
„Jah.“
Naised vaikisid kogu ülejäänud sõidu aja.
Kas vanaema teab, mida arst tema neerude kohta ütles? Gerda ei julgenud seda mõeldes Vilma poole vaadata.
Kas nad teavad, mida arst mulle neerude kohta ütles? Vilma vaatas pimedas vaevumärgatavat teeperve.

Rääk krääksus põllul peaaegu hommikuni.
Sirelite lõhn voolas udus laiali nagu sulav jää.