Lehed

pühapäev, 30. aprill 2023

Vahuküla näitetrupi esietendus

 

"Kohtumine kandidaadiga" oli näidendi nimi, autor oli näitetrupi liige. Tõenäoliselt oli too inimene ikka päris mitme misiganes kandidaadi kohtumisi valijatega väisanud, igatahes arengupeetusega kandidaadi ja tema karjäärihimulise abilise kujud olid otse elust enesest (iroonia, sarkasm ja sapipritsmed pärispoliitikute suunas, aga naljakas oli)

Ma pole väga palju just harrastusteatrite etendustel käinud ja seekord oli esimest korda tegemist näidendiga, milles esinejaid ma isiklikult tundsin. Täiesti omamoodi fenomen. Kui tegelaskuju X kärkis tegelaskuju Z-ga tahtsin Z-le hõigata, et ära lase endaga kärada, mis kuningas see X nüüd äkki on...

Kujutan ette külateatrit, kus publikum läheb õigust mõistma ülekohtuse Othello ja valeliku Jago üle. Üks pääseb sinise silmaga, teine saab korraliku ketuka ja Desdemona evakueeritakse turvakodusse.




laupäev, 22. aprill 2023

Folkrokki ka vahele

 

Trad.Attack! on vist korrektne.

Pisike Paide kultuurimaja saal - mitte "pisike" nagu "ah, mis see maakultuurimaja ikka on!", vaid just nimelt väike saal, mitte suur, mis majas ka olemas on ja seal sees muusika, mis linnagi ära ei mahu.

Tavaliselt olen ma sellistel kontsertidel lava ees, seekord kobisin rõdule, sest lava ees olid lapsed. Pensionärid olid rõdul ja hüppajad saali keskel. Nagu igal korralikul rokk-kontserdil oli ka seal üks kohustuslik tuim nui, kes hoolimata tema ümber hüppavast, tantsivast ja huilgavast publikust kõrvugi ei liigutanud. Ei, see polnud mina, minu sisemine vedru lammutas kogu aeg.

Lõpuks ta küll murdus ja - oma silmaga nägin- õõtsus paar korda muusika taktis.

Trad.Attack! on kontserdibänd. Teda PEAB laval nägema! (Ma olen natuke nagu õnnelik praegu või nii.)

Aga nüüd mõneks ajaks aitab. See nädal läks pisut hulluks kätte ära, nüüd võiks kodus ka molutada.

Keset ööd taipasin, et tegelikult on suurem osa inimesi arvatavasti toda bändi AMMU juba laval näinud, mu leius pole midagi uudisväärtuslikku.

Ja mis siis. Minu jaoks on 


reede, 21. aprill 2023

Puuvillaväljade sõsarad

 

Jala kõndimise aega ma enam arvestada ei oska. Aeg-ajalt on valu olnud selline, et saja meetri läbimine mitte ainult ei näi vaid ongi võimatu ning samas kui korralik valuvaigistikrunt all kappan nagu noor sälg. Viimane variant tagab järgmiseks päevaks muidugi korraliku roomamispäeva.

Seega homme rooman. See-eest täna jõudsin Balti jaamast Alexelasse nii armutult vara, et sain Solarise kinos "Savusanna sõsaradki" vabalt ära vaadata.  

Kõik on seda filmi näinud, nüüd nägin minagi. Tsenseerimata lood naistelt ja naistest. Kõige kibedam oli neis lugudes ja kirjeldustes tajuda kui palju teevad naised ise suguõdedele valu. Emad, vanaemad. Ise naised olles ...nad teavad, kuidas haiget teha.

Muide, filmi visuaalselt ilusaim kaader oli mu jaoks pilt saunasuitsus kumavatest suitsusinkidest.


No ja seejärel "Puuvillaväljade üksildus". Ma otsisin enne arvustusi, kogemusi, midagigi. Mitte midagi ei leidnud, kehvasti otsisin vist. Leidsin ainult krüptilisi kirjeldusi, millele võis juurde mõelda mis iganes pähe tuleb. Etenduse esimese kümne ...ei, paari minuti jooksul muutus see lugu mu jaoks elust väsinu ja surma omavaheliseks kauplemiseks. Soov, hirm, kahetsus, igatsus, süütunne. Lõpplahendus oli aimatav. Maja võidab alati, kauple kuidas tahad 

Näitlejad? Kes olen mina, et arvustada. Malkovich oli väga veenev, tema rolle vaataks veel ja veel.

Kümne minuti pärast hakkab rong sõitma. Siis veel tund autoga ja enne südaööd olen kodus.




kolmapäev, 19. aprill 2023

Supikukk

 

"Aabitsa kukk" tegelikult.

Ma olen Tõnu Oja mängitut näinud. Nii hea näidend ja nii hea etendus oli.

Nüüd nägin Lauri Liivi Maunot ka.

Nii hea näidend oli. Sedagi arvan tolle pärast, et olen Tõnu Oja Maunot vaadanud. Kui tänane olnuks esimene kord Aabitsa Kukke vaadata, ei arvaks nii.

Kahju. (minust on saamas krooniline vingupill)

Tõnu Oja mängis Mauno lõpuks üsna hirmuäratavaks totukeseks.

Lauri Liivi Mauno oli otsast lõpuni tasapaksult igav.

Kahjukahjukahju...

Lisaks veel mõttetu piinlikustunne noorte kaaslaste ees, kellele näidendit mõõdutundetult ette kiitsin. Näidend muidugi oli sama, ent kui üks kokk teeb etteantud lihast gurmeeprae, siis seekord saime kõrbenud käki, mille küpsetamise sütele jokkis naaber oma plastmasskahvli oli pillanud.



esmaspäev, 17. aprill 2023

Meie igapäevast hädaldamist anna meile...




Kogemus, mille põhjal kujunes mul arvamus, et Viking Line on nagu Kopli tramm ja Tallink nagu ekspressbuss Tartusse on sügavalt subjektiivne. Mul läheb kaua, kuni ma sellest võrdlusest lahti saan.
Kogemus, et Tallink pargib oma laeva keset Soome lahte ja laseb sealt reisijatel mööda plekktoru mitmeid lõputuid kilomeetreid jala mandrile vantsida on samuti subjektiivne. Vähegi kõbusam inimene ei lonkaks järgmisel päeval nagu preihaige setukas. Mina pole piisavalt kõbus, seda enam, et kui seal torus juba hoog sisse sai jõudsin kapates Mere puiestee Viru ringi poolsesse otsa. 
Kuidas? 
Kuidas saab suunda nii valesti arvestada? 
Ja mis linn see ometi on, millest ma läbi trampisin, sellises pole ma olnud? 
Ma olen ikka täiesti maakaks muutunud.


kolmapäev, 12. aprill 2023

Etendus



 "Meie abielu pühaduse nimel panen ma selle patupesa põlema!"

Tanel  ja Kruuta istusid juba tund aega hiirvaikselt terrassil ja jälgisid etendust.  Naabrinaine oli mehele vahele jäänud, seekord vist oma massööriga. Või oli see juuksur? 
Midagi kindlat polnud, nii massööri kui juuksurit olid nad näinud naabrite tagauksest tihti edasi-tagasi saalimas. Eelmisel korral olid kahtlusalusteks üks tundmatu suurt kasvu neiu, loomaarsti assistent kõrvaltänavas asuvast kliinikust ja ülimas toonuses musklimees tont teab kustkohast. Naabrinaise puhul oli kõik võimalik, sugu, vanus, kasv - miski polnud kivisse raiutud. 
Mees oli valivam, tema külalised olid eranditult lühikesed pikkade juustega blondiinid. Oli neid üks või käis mitu tütarlast kordamööda oli keeruline aru saada, nii kindel oli naabrimehe maitse.
"Pere au nimel vannun, et selles rüvetatud voodis ei maga enam kunagi mitte keegi!"
Vein oli hea, võibolla natuke liiga magus, kuid selle loosungi kõlades sobis üks korralik lonks võtta igatahes. 
Terrassil istujad teadsid juba, mis tuleb järgmiseks. 
Bensiin.
Eelmine kord oli siiski piiritus mängus olnud, tuli neile meelde. Piiritus oli parem, etendust ei häirinud vastik kirbe hais.
Jah, ka seekord kasutati piiritust.
Sinine leek lahvatas üles, naabrid seisid käsikäes põleva voodi ees ja loitsisid peaaegu sünkroonis "põle, patu kodu, puhasta meie tulevik" või muud midagi sellist. Tanel ja Kruuta ei jälginud enam ammu täpset teksti. Kui nad õigesti mäletasid tegid nad kolmanda korra ajal joomismängu, kus klaasist tuli korralik punnsuutäis võtta iga kord kui kõlas sõna "patt", igatahes sai tookord vein enne otsa kui vaatemäng. 
"Kas sa vannud, et midagi sellist enam ei juhtu?"
Ahhaa, küsija oli naine, seega jäi nüüd vahele mees.
"Vannun, kallis, mitte iial enam!"
"Ma andestan sulle, andestan viimast korda"
Viimase korra kohta tuli teadustus iga kord. Kuues? Seitsmes voodi? Arvepidamine oli sassis. 
"Kallis, ma olen sulle tänulik, mitte iial ei maga  Grista enam meie pühas sängis, patt ei tule enam meie kodusse!"
Hm, kas neid pikajuukselisi blonde oli siis tõepoolest mitu, milline neist oli Grista ja kas too on nüüd sealt reast välja lükatud?
Draama veel niipea lõppu ei saa, see oli nüüd küll kindel.
Leek paisus suureks, madratsist tupruv must pilv oli kõrge nagu vulkaan. Viiendal korral oli toss nii kaugele paistnud, et maanteel sõitnud bussi juht kutsus tuletõrje, pidades nähtut mingiks õnnetuseks. Õnnetusega oli tegu muidugi, kui kõike seonduvat arvesse võtta. Naabritel võttis päris palju aega, kuni nad oma ilukõnelises stiilis pritsumeestele asju selgitasid. Noh, et mees oli koju tulles leidnud naise koos võõra tütarlapsega linu kortsutamas ja et see voodi enam neile kahele ei kõlba ja tegu on ohvrilõkkega, mis puhastab nende abielu ja... Tookordne šõu oli eriline, need olid kõik erilised, kui nüüd hästi järele mõelda. Nagu päev, mil naabrid vesivoodit põletasid, näiteks. See kummik ei läinud normaalselt põlema ja kui lõpuks leegid üles saadi puhus tuul tahma otse naabrite ustest, mis voodi välja vedamisest veel selja peale lahti olid, otse sisse ning hiljem oli spetsiaalsel koristajate brigaadil hulk aega tegemist, et nõge lühtritelt ja vaipadest kätte saada. See oligi vist esimene kord?  Hilisemad olid kõik vedrumadratsid, üks oli isegi suhteliselt odav vahtkummist latakas. 
Vahtkummist ja vesivoodist ei jäänud vähemalt vedrusid.  Ikka jäi mõni kuhugi mulla sisse maha ja tuletas end muruniitja karjete saatel meelde.
Tossu tuli juba vähem, mana läks järjest enam sünkrooni, naabrid olid klammerdunud teineteise ümber ja justkui kasvasid teineteisesse kinni.  
Vein sai ka otsa. 
Ilm polnud kuigi soe, oli aeg tuppa minna. 
Järgmine kord on tõenäoliselt umbes septembris, palju üle viie kuu enamasti ei läinud. Peab vaatama, et selleks ajaks kodus head veini on. Terrassile tuleb mõned soojad tekid panna.



teisipäev, 11. aprill 2023

Ilmad soojad, pea soe

 


Virgutusvõimlemist teate? Meelega ei küsi, kas teete, las see olla teie tilluke saladus.

Ma olen natuke segaduses: eilne, esmaspäevane virgutusvõimlemine - kas seda kusagilt uuesti kuulata saab? Tegelikult ei peagi uuesti kuulama kui keegi lihtsalt mäletab, mis muusikat pianist kepslemise taustaks mängis?

No oli ju "Internatsionaal" või olen ma puhta totu?

Edit pärast totude välimäärajaga tutvumist: puhta totu. Viis oli küll revolutsiooniline, kuid mitte NII revolutsiooniline. "Julgesti, vennad, nüüd tööle!" taktis käis tööstusvõimlemine.

See teine võimalus pole absoluutselt välistatud, sest perekooli ajaviiteks lugemisest ma loobusin mõneks ajaks kui olin ühes pealkirjas olevat sõna "lapseisu" korduvalt lugenud kui "laoseisud". 






neljapäev, 6. aprill 2023

Sigudik

 

Õudne.

Ma pidin täna hambaarsti juurde minemiseks uue pluusi ostma ja selle ooteruumi kemmergus selga vahetama, sest seljasolevale lödistasin hiiglasliku mahlamedali rinnale.

Nüüd pole kahtlust, et lapsed, keda ma mõned aastakümned tagasi alevi vahel enne juuksurikülastust küünelakieemaldiga kuusevaigust puhtaks pesin on minu omad. 

Ende põrsapõli, minu emi.....

Vuih.




reede, 31. märts 2023

Öökull

 

Ärge pange pahaks kui ma nüüd mõnda aega aina vingun ja virisen. Oma blogi, teen mis tahan.

Tulin, näedsa, jälle kurtma. 

No ei maga. Kaks (leebet) unerohutabletti sees, teoreetiliselt peaksin ilma nendetagi olema väsinud nagu Lõunanaba vallutama võetud kelgukoer,  aga und pole. Pikemat aega juba pole. Hommikuks on kokku lepitud võrdlemisi varased toimetamised kuhu ma ilmselgelt jõuan vastu põlvi plaksuvate silmaaluste kottidega. Jälle.

Oleks siis, et ärkvel olles tahaks midagi kasulikku teha. Lugeda, võimelda, uusi oskusi omandada.... Täitsa mõtlesin selle peale. Paraku, paraku - esimeste asjadena tulid meelde kunstpeeretamine ja/või täpsussülitamine, nii, et jätan vahele.

Lapsena ootasin imelist aega "kui ma suur olen".

Praegu ootan aega "kui ma välja olen maganud".

Pfff. See esimene tärmin pole veel kätte saadud, ei jõua teinegi kohale.

Nagu tähele panin pole ma oma mures üksi. Mitte, et ma selle pärast rõõmustaks, aga ma vähemalt tean, et keegi on ses öös samuti ärkvel. Kollid, kassid ja unetud. Olge tervitatud!

Aju sumiseb.


neljapäev, 30. märts 2023

Sula




Mul on järgmise kahe kuu peal kolm teatriskäiku plaanis, üks pilet oli küll ammu juba olemas. 
Kas ma saan mina või ei oli piletit ostes väga, väga lahtine. 
Mh, inimesed tulevad oma kaotustega erineval moel toime. 
Tühjuse täitmine. 
Arvaku muuilm mida tahab, minu maailm on selline. 
*
Eile nägin jälle, et mul on imelised lapsed. 
Ma tahan, et nad oleksid õnnelikud, aga imelisus ei taga alati õnne. 
Soovida võib ikka, eksole. Äkki see siiski aitab. 
*
Kevad on käes. 
Kõik sulab lahti. 
Milline talv see oli? 
Leidsin ühe aastatetaguse foto, mis annab möödunud talve olemuse väga täpselt edasi. 
Vastik julm irvitaja. 
Kevade vastu ei saa temagi.