Millal see kevad ükskord tuleb

 

Augusti teine nimi on küpsus. Seened metsas, õunad puus, vili kombaini hammaste vahel ja muld kummardamas adratera ees. Lapsed mängivad meeleheitlikult, hambas tangis, vältides kõiki sõnu, mis algavad k-tähega, Kohustused, kord, kapsasupp, kool. Täiskasvanud teesklevad keset päeva suurt suve, kes lapiti maas päevitades, kes aias äraõitsenud õisi korjates, et pilt liiga karm ei paistaks.

Hommikud on toorelt ausad.  Kaste on jäine, läbi muru käimine jätab maha tumedad rajad.

Nagu läbi sulalume oleks sumbanud.

Sookured. Nemad alustasid sügise loitsimisega juba kevadel, nüüd on nende hääled valjud ja hingetükkivad.

"Sügis!"

Seda nad iga karjatusega kuulutavad. 

Ritsikad oma õmblustöökojaga ei ole nii karmid, aga sõnum on neilgi sama.

Augusti teine nimi on küpsus. 

Aga Augustis on ka poisikest. Seened mängivad metsas peitust, rästad varastavad kõike marjakujulist. August kasvatab vigurtomateid, keerutab porgandid peenras krussi, toksab hajameelsele õunaga vastu pead. 

Kus on sügisel alles Newtoneid, pead õuntest muhkus.  

Kevadeni on enam kui 200 päeva.

Hommikul on esimene käik kanade manu.

Ei tea kui kaua läheb rahunemiseni, paaril viimasel korral võttis mets kanad ära ja praegu on igal hommikul on hing kinni - kas seekord on kõik korras?

Ilmselt ei tule täit rahu niikuinii. 

Aga, noh, naudin kuniks on ja võibolla on kaua.

Kes siis Puškinit ei tea!

 

Või Baskinit, tomat-kardulas, ühed maavitsalised kõik.

Noorem põlvkond, kujutage ette, peaaegu ei teagi!

Kiidjärve kultuuriloo-etendustest on mul nägemata vaid Ada-lugu. Aga, noh, ega see võidu peale mäng pole.

Kui ma eelmisel aastal pirtsutasin, et jube palju tahetakse kangesti lühikese aja jooksul ära rääkida ja see jättis lõpuks põlvekõrguses vees snorgeldamise meki suhu, siis seekordne koomiksi-tüüpi lähenemine sobis nimitegelase elu kujutamiseks väga hästi. Kõik oli veidi ülelusuuruses ja rasvases kirjas, vanamees-Baskin taustal kommenteerimas sündmusi noore iseenda toimetamisi. Arvustamata, hinnanguid andmata. Eri vanuses Ita Everid - ütlemata elusad, Jüri Järvet - paar pliiatsitriipu ja täiesti sama mees.

Kõik oli eelmise aasta "Rohelistel niitudel" justkui sama, aga seekord sobis paremini, hinge pooleks ei lõiganud, aga hea sume tunne jäi sisse.

***

Väike õel remark näidendis läbi särtsatanud üheöö-meeste teemale: mees, kellel on palju, väga palju naisi on lihtsalt oma ...eee ...etteastetes ...eee ...nii vilets, et  teda teiseks korraks ei taheta (naiskodaniku repliik eriti nõukogude-stiilis kohtuprotsessilt: "ausalt öelda ma olin pettunud").

***

Eesti näitlejad laulavad endiselt imeliselt.

Instagram 9

 

Nad on kohal! 

Hommik algas Järva-Jaanist sööda hankimisega ja lõppes Äntus kanade röövim... eee... ostmisega. Kui osta 10, on aasta munenud kana 2.-/tk.

Kukke polnud saada, aga see kompenseeriti Matrooniga. Kui ülejäänud seltskond oli jalgupidi pimedasse pappkasti heitmisest ja transpordist kergelt šokis, kasti põhjas lösakil kui tühjad kartulikotid, siis Matroon otsustas, et teda sellise jamaga jalust maha ei võta. Hari läks sõna otseses mõttes punaseks ning kodukanalas kasti avamisel lajatas Matroon Maakale korraliku nokahoobi ja hüppas esimesna kastist välja. Vaikne ta ka just pole. Ma arvan, et ta ropendas. Häbelik ka pole. Samal ajal kui teised alles mõtlesid, mis nüüd juhtus ja kuhu nad sattusid, hakkas tema juba soolaleiva arbuusi hävitama. Prioriteedid on paigas.

Õhtul, hiljemalt homme, peaks sisekanala remont valmis saama. Siis tuleb õueaedik veel kiskjakindlamaks muuta, sest menüü on juba tehtud. Omlett, klimbisupp, munakaste ja veiseburger praemunaga. Ei tahaks, et keegi selle tuksi keerab. 

Ida-võlumaast ja vingutujust

 On hommikuid, mil ärkan silmade särades, rullin kõigist kellel pole õnne mu eest õigel hetkel pageda üle nagu optimismist lõhkema hakkav okassiga jättes enda järgi maha lamavatest inimestest koosneva oigava sillutise ja lahendan maailma jaoks olulisi probleeme ühe käega ning lauldes. See viimane tekitab oigava sillutise ka vasakule ja paremale, kõrvavalu, kui mäletate, on hirmus asi.

Ja siis on täna.

Hommikul mil pean olema õnnelik kui tööle jõudes ei näe ma välja nagu supermän, trussikud seeliku peal ja koju unustatud läpakas on pisim mu muredest. 

Kalale pole ammu jõudnud, seeni on nii vähe, et metsas käies on parme ka enam kui seeni. Mustikad...on ka kusagil.

Nii hea on viriseda, jess.

Muide. homme on reede. 

Mul on veerendsaja euro eest välja võtmata lotovõite, kõik puha kaheeurosed pudinad, üks viieeurone ka sekka. Kus mu miljon on, küsin ma?

Niuniuniu.

Peaks naistepuna teed jooma, suvelõpu nukrus kiusab.

Praegu teen töölaua taga nägu, et mul on käsil mingi ülioluline teema.  Kõrvaklapid peas, aga sealt ei tule midagi, mõnus vaikus. 

Lõuna ajal teen põike Norra allikale, lähen toidan parmusid. Keegi peab ju nende peale ka mõtlema.

Kuidas teie hakkama saate, kui hinges on madalrõhkkond ja peas vilistab tuisk?

Äh, mõtlesin, et ehk läheb vingutuju üle, aga no ei lähe. 

Lugesin uudist Viivikonna asunduse lammutamisest. 

On neid, kes on poolt ja neid, kes vastu. 

Olen seal käinud ekskursioonijuhiga, kellel see lammutamine raasugi ei meeldi. Talle ei meeldinud ka tanki äraviimine. Kui ikka teenistus sõltub taoliste konfliktarhitektuursete kohtade olemasolust võib isegi Tšernobõli elamiskõlblikuks muutumise üle jaurata. Koonduslaagrite sulgemist võib ju ka vaatamisväärsuse kadumisena esitada, toosama ekskursioonijuht tegi isegi Ivangorodi võidupühast omale rahapõrsa. 

No ma ei teeeaaaa...

Selleks, et kõik korralikult ära rääkida 3...

 

Käisime suurel osturetkel

St tegime Rakvere ümber tiire, mis motiveerisid mind juhiloa tervisetõendit uuendama. 

Lidl, Magaziin, A1000 Market, Puumarket, Bauhof ja siis veel Väike-Maarja Coopi ehituspood ka. Viimane põhjusel, et Maakas suutis Rakveres kanala uksehinged poes ostukärusse unustada. Mis oli lõpeks täitsa hea, sest Coopis maksis 2 hinge sama palju kui Bauhofis 1 ning lisaks leidus võimalus kanade elujärge parandada. Kanade talveõrnad kohad olla harjad, lotid ja varbad. Viimasest saan ma hästi aru. Seega sai kanadele õrreks võetud 2m pikk 12mm keermelatt ja 2m toruisolatsioon. See "pool noodle", mis ei tohiks väga vett sisse võtta. 

Söögivaru järgmise pandeemia üle elamiseks on olemas, eriti Matildal ja Mahvaldal, ja omandatud on ka uus eluline oskus. Saematerjali vedamine Toyota Yarisega. Kusjuures 3m prussid ja lauad mahuvad sinna peaaegu sisse, mis mind üllatas. See masin on seest suurem kui väljast. 

A tähtsaim projekt oli hoopis Sigudik: Kiir mõisavalitsejaks, Sigudik lepatriinuks

Bauhofist tuli kaasa punane dekoratiivkile. Kodus ootasid must "täpiteip", krimbliteks vajalikud kaablisidemed, "silmad", tööstusföön, spaatel, noad, paar uudishimulikku kassi ja veidi valget veini. 

Sigudik sai õues koomasse viidud, suurem pori maha lükatud ja siis süles kööki toodud. Töö algas. 

Aega läks, veini kulus, roppe sõnu lendas, aga tulemus on nüüd kõige ägedam robotniiduk siinpool Elbe ja Reini jõge. Seal teisel pool nad niikuinii enam ei niida. Seal lihtsalt põleb.

Sigudik aga võib homseni toas vaibal lösutada. Ja me oleme endiga väga rahul. Lihtsad, lapsikud ja siirad rõõmud, noh. Neid on vahel krdi hädasti vaja, et üldse mõistuse juurde jääda. 

Kui endale ka lepatriinut, kilpkonna, rohutirtsu või sootuks kamuflaažeksemplari  soovite, võite aparaadi siia tuua. Hind on materjalikulu + pudel valget veini.