Keegi sajab vihmana...

 ...just praegu mu õue puile. Muidu oleks ehk varemgi üles tõusnud, aga vihma on hea voodist kuulata.

Keeruline, kui eluloonäidendeid tehakse veel elusate inimeste kohta ja neil on sõnaõigus selle tegemisel. Juhus räägitakse müstikaks ja sigausest tehakse elustiil.

Samas - olen lugenud arvustusi kus tollelesamale näidendile heidetakse ette nõukaajast farsi tegemist. Vaatasin ja vaatasin ja leidsin, et tragöödiat on olnud juba nii, et küll saab, olgu siis üks lopsakas farss ka ometi. Lombakas Kortelainen, kerakujuline KGB agent, pidevalt etanoolimürgistuse piiril õõtsuv teletöötaja ja naised, palju naisi kes kukutasid end hulgakaupa polüamoorse promiskuiteetse Tarmo Urbi kaela. Just ülevõlli jaburus tegi näidendi päris heaks.

Inimestena on vendades tohutu sarm ja kuhjaga eemaletõukavust korraga sellises koguses, et kole on olla. Lauljaina on kaks erakordselt hästi kokku kõlavat häält ja oskus tabada publiku närvi otse kohta, mis hiljem veel kaua suriseb. Ainult, et koju jõudes ei olnudki mul soovi nende laule veel kuulata.  Vanaks jäänud, pole enam sihtgrupp ...

"Vihmana ma sajan", Palmses.

Instagram 6

Seenelotoga näkkas paremini kui ahvenatega. Viimased lendasid kaarega vette tagasi, et järgmiseks korraks oma suuremad sugulased kohale kutsuks. Kukeseentega on aga nii, et mõned päevad vihma ja võib ilmselt jackpoti järele minna. 

Arimatta, a ikkagist inemine

Varakevadest, et mitte öelda talvest saadik lugesin Mikita "Lingvistilist metsa" 

 Nii hädiselt olen siiani ainult "Plekktrummi" veerinud. Pööran lehte ja juba on meelest mis eelmine lause oli, kogu loost rääkimata. 

Siis äkki läksid tšakrad lahti, suur valgusesammas sööstis taeva poole ja ma kugistasin tolle raamatu paari päevaga alla. 

 Targemaks ei saanud, lõppmulje oli nagu jooksnuks tossava tõrvikuga teejuht ees ja selle asemel, et õiget teed näidata hõikab vennike ebakorrapäraste vahemike järel "Nägid, kui toredad tossurõngad tõrvikust kolm kiltsa tagasi tulid? ja see auk, mis eelmise kurvi taga oli, see oli ju äge?" 

 No ja siis ma kukun käpuli ja veeren mingist lollakast mäest alla, sest tee jälgimise asemel nikastab aju ennast tossurõngaste meenutamisega. 

Asi pole kindlasti raamatus, mina olen tõenäoliselt loll. 

 A jube peen oli nii õilsat raamatut näpu vahel hoida, nagu prillidega pärdik, teate küll.

(Lähen loen oma Miki-koomiksit edasi)

Mitu mustikat mahub ämbrisse...

 

...ja kui raske on inimesel, kes loeb mustikaid, teistega samasse maailma sobituda.

Urmas Sisaski lugu jääb selles suves Linnuteena särama. Nukker teekond mille üle sai kohati rõkkavalt naerda ning mille lõpus nohisesid mõnedki lõõrid pisaraid üles kiskuda. Pimedas oli hea ninasügamist teeselda, käeselg põskedele soolast märga laiali pühkimas.

Tasustamata näitlejad - kohalikud lärmakad varblased ja naabrite kirglikud kuked - olid nii omal kohal, et hakka või arvama, et nad olid etendusse sisse kirjutatud.

Akustika eest hoolitsejad on ses näidendis imetegijad. Ei mäleta lähiajast sellist umbehead helikvaliteeti. NUKU koori iga paus oli kui viisi sisse lõigatud kuristik.

Aitäh, igatahes, jah, onju, muidugi!

Virsiku etteaste

 

Te ju teate, kes on Virsik? 

See on ju hobune, kes mängib Dorat. Dora, muide, on samuti täiesti juhuslikult hobune, üks peategelasi näidendis "Dora Mia" 

Näidendi lõpp oli veidi läbi filtrite lavastatud, nii, et seda, kas Dorast muuhulgas ka mõrtsukhobune sai tuleb vaatajal endal otsustada.

Näidend "Dora Mia". Pere, kes pärast peretütrele korraldatud inimröövi(katset) loobub tsivilisatsioonist ning otsib meelerahu elektri ja telefonilevita kõrvetalust. 

"Oo, siin on meil aega laste jaoks, elame loomulikult, loodusega ühes!", kiire tõlge: "Peseme end kord nädalas ja sööme ainult mune"

Pereema hakkab läbi põlema, pereisa punnitav optimism on õõnes ja kõmisev ning siis leiab minevik neid üles.  Mees, endine IT kunn, on oodatud firmasse mis tegeleb inimeste unenägudega manipuleeriva AI-golemi väljatöötamisega.

Inimese hing on pehme, sellesse on kerge kalleid unistusi sisse suruda.

Dora aitab otsustada. Sadulas istuva kiusaja laup kohtub uksepiidaga. Näidendis ei saanud ükski uksepiit viga.

Hea näidend, tore etendus, lõpp jäi õhku hõljuma ning seda mitte pahas mõttes.