Kolmainsus: helid, pildid, füüsika

 Unibet Arena, neiupõlvenimega Saku Suurhall võib uhkustada umbes 5300. istekohaga. Eile oli suurem osa hallist välja müüdud, käsil oli Anne Veski juubeli tähistamine. Käisime Wildiga samuti diivat kaemas. Kunagi kauges tulevikus hea öelda, et näed, sai kohal oldud, Anne Veski ikkagi.

Sellisel kontserdil pole ma veel kunagi käinud. Prouad parteris särasid nagu diskopallid, härrasmehed jõulukuusesuuruste lillekimpudega sättisid end stardipakkudele, noorem rahvas ootas minevikuvaimude ilmumist.

Ja nad ilmusid tõesti. Bänd koosnes suures osas pensioniealistest džentelmenidest, sünnipäevalaps oli elujõudu pealaeni täis, ainult jalad olid natuke vanaks jäänud, pisut tatsav oli see kõnnak, aga ilus proua on ta siiski ning vokaal kiskus lae loperdama.  Keevalisemad kontserdikülastajad lõid viimase kolmandiku ajal tantsu ja laulsid isegi paar silpi kaasa. Ise ma nii suur fänn ei ole, aga on asju, mida peab elus tegema, et mitte hiljem tunda mahamagamise kahetsust. Meeldejääv kogemus oli igatahes, seda igati heas mõttes

Taksojuht, kes neid sealt õhtul ära viis sai loodetavasti hiljem oma vanaema käest jalutuskepiga üle kupli. Miks? Sellepärast, et poolel teel linna tunnistas taksist, et ta vanaema oli samuti seal kontserdil olnud ja palunud oma lapselapsel end koju viia, aga too oli vanaema koju viimise asemel valinud meie kuus eurot ja vanaema jäigi kuhugi ootama. Põrsas, mitte lapselaps.

Korra juba linnas olles tuli aeg kaunite kunstide ja füüsika peale kulutada. Täna sai üle aastate Kumus käidud. Ma olen nüüd nördinud, sest aastaid tagasi oli Köleri "Truu valvur" ühes seinas ja selle kõrvalseinal oli teine Köleri maal "Lorelei needmine munkade poolt". Nüüd on valvur veidra valgusega seinas ja Lorelei vist Reini jõkke uputatud, mina seda maali üles ei leidnud. Urisen.

Mida korrus ülespoole, seda uuema ajastu kunsti meile pakuti kuni viiendal korrusel oli inimeste loodu asemel AI kaasabil tehtud kunst. Vot siin lõi küll kõvasti Kiasmas kohati kogetud "mis kurat see nüüd on?"- tunnet sisse.  Vabandust, aga see AI-näitus on jama.

Isegi Kadrioru pargis mingil salapärasel eesmärgil kokkuriisutud lumekuhjad olid rohkem mõtteid ja fantaasiaid äratavad kui inetud stereopildid ja virtuaallinnad.

Muusika ja kaunid kunstid läbi käidud. Järele jäi teadus, valitud sai Energia Avastuskeskus. Eksponaadid, mida sai näppida, kuulata, vaadata (enamik läätsi oli küll kahjuks nii kulunud nagu oleks need kratsitud jääst tehtud). Proovisime laste kombel kõike, millel nupud või vänt või lihtsalt loksuvad osad küljes, mingil moel reageerima panna. Mõni masin undas, mõni vilkus, tormiimitaator lõpetas kahjuks puhumise enne orkaanituulte kliimaksit ja leidus isegi tabalukke, mille taha me ei näinud. Absoluutselt lastesõbralik asutus, aga muuhulgas ka minuvanusel ei olnud üldse igav. Võibolla ma olengi lapsik. Ja nüüd tahan ma oma koduõue kunstilis-teaduslikku installatsiooni "Punase rattaga must masin". Saagu! 

Kuigi ma nautisin seda nädalavahetust, on silmale kevad linnas kole. Räpased lumejäägid, löga, hall tolm igal pool. Ma olen kodusest akvarellkevadest ära hellitatud. 

Ootan toiduretsepte, hädasti vaja, noh

 

Kui midagi kirjutada ei ole, siis tuleb kirjutada kassidest.

Kas te teate, et kassid on loodud inimeste kiusamiseks? Mhm, teate. 

On kasse, kes lükkavad kõikvõimalikke esemeid kõikvõimalikelt pindadelt alla, eelistades sealjuures Mingi-ajastu vaase ja vanaisade tuhka sisaldavaid urne. 

On selliseid, kes varitsevad mööbli all ja ründavad nagu elusad okastraadikerad kõike, mis meenutab toorest inimkudet. 

Olen näinud kasse, kelle omanikud hoiavad keset rokokoostiilis elutuba koletusuurt eriti jäleda disainiga räbalais tugitooli hirmus, et selle väljaviskamisel valib kass järgmiseks kraapimisohvriks kaheksateistkümnenda sajandi diivani.  

Ja nii edasi.

Minu kassid varastavad tekki. Teate ju, kuidas paaridel on teinekord tegemist teki jagamisega. Hommikuks on ühel neist kogu tekk, võimalik, et ka naabri tekk või vähemalt põrandariie, teisel pole midagi. Kassid oskavad seda ka.

Ma ei kannata raasugi loomi voodis, pole kunagi kannatanud. Samal ajal ei saa ma kasse oma kohati ebamugavalt läbikäidavas majas magamistoast eemale hoida. Kassid teavad, et ma neid voodisse magama ei luba ja samal ajal on nad osavalt selgeks õppinud mu unefaasid. Ajal kui mu uni on kohas, kus pärismaailm on sajakuuekümne protsendiliselt asendunud oneirilise svapna-lokaga hiilib üks neist kohale (ilmselt see, kes sel õhtul pikema kõrre tõmbas) ja sätib end mu keha kõrgeimale kohale (per.. kann.. puusale, see on puus) lamama. Kass on paks ja raske, mina pole väga kandiline ja enamasti libiseb see loll-ivanuška tasapisi mu selja taha ja kuna ta üritab tekist kinni hoida vajub ka tekk. Ronib tagasi. Libiseb jälle. Kordus. Kordus. Kordus. 

Kuni tekk saab otsa. Siis ärkan ma selle peale kui kass küüned mu... 

Aaarrrgghhhhhh....

Kas kusagil on kokaraamat, milles on kassiprae retsept?

Eduelamus

 

Viimati teatris käies tegi seltskonnas olnud meeshing pildi kõigest kolmest daamist, kes teda teatrisse lohistasid ja nii uskumatu kui see ka pole on ühel fotol jäädvustunud imeline silmapete - ma näin seltskonna saledaim. 

Milline edu! See kolleeg, kes fotot nähes ütles, et "Aga X seisab ju sinust jupp maad eespool!" võib muru närida. Ma olen temas pettunud ja viin talle homme kaks vastlakuklit.

Vahepeal, et ikka sama teemat jätkata, juhtus imeline digimuundumine ja (kui valida õige) kehamassiindeksi kalkulaator lööb see mulle ette imeilusa rohelise rea: "normaalkaalus". Ma ei pidanud selleks isegi kaalu langetama, uskuge või ei 

Tegelikult ma ei taha tunnistada, et see teeb mind rõõmsamaks kui sünnis. Pisike paks keskealine naine minu pisikeses vanas täissaledas ihus naeratab. Te muidu ikka teate, mida "täissale" tähendab?

Mul kaalu pilti netu, see on mu moraalne kompass, näitab täiesti põhja.

Superstaar Fellinis

  

Kui tahate midagi sellist vaadata, millest pärast teistele piinlik rääkida ei oleks, siis ärge minge. Kui on ükskõik, lihtsalt nagu naerda tahaks natuke ja travestia näib just sobiv huumoriallikas olevat, siis minge. 

Mul oli terve esimese vaatuse ajal tunne, et olen sattunud kütuse-kalle valimisüritusele. Labase jandi ja poliitilise dokumentaalfilmi piir on eluski teinekord hoomamatu. Mida kauem näidend kestis, seda enam oli tegu mannavahuga hapukapsasupi peal, selliseid nalju, mille üle naerdes häbenesin, et nende üle naersin, oli kuhjaga.

Aga, noh....jah. Mhm. Mis teha. Las see siis olla. Latt oli vastu põrandat, aga vähemalt ei roomatud selle alt läbi.

Rott

Need ei olnud enam tema käed, nägu, mida väikesed näritud küüntega rusikad tagusid ei olnud inimese nägu, keha, mis tema all viskles ei olnud üldse inimese keha. 

 Löök. Löök. Löök.

 Üks käsi hoidis all sipleja kaela, teine sihtis laupa, põski, lõuga. 

Alguses olid mõlemad vait, kuidagi korraga hakkasid nad häälitsema. Lööja hakkas nutma. Valjusti, inetult, tatt üle lõua voolamas, suu kõver ja pärani. Löödav lihtsalt karjus, sõnadeta, valulikult nagu auto alla jäänud koer. Lööja oli näinud, kuidas koer auto alla jääb, kuidas loom alguses kiljatas ja hiljem koledat häält tehes asfaldil viskles ja ulgus natuke aega enne kui ta vait jäi ja ikka veel verd pursates liikumatult lamas. Kuidas autojuht autost välja astudes kõigepealt vaatas, kas auto kuidagi kahju sai ja siis valjusti sajatades koera jalaga lõi. 

Välgatus mälus oli ere. 

Lööja tõusis püsti, nuttes ja hingeldades, teine tüdruk lükkas end küünarnukkidele üles ja taganes ussikesena vingerdades end eemale. 

Korraks vaatasid nad teineteisele otsa. 

Lööja keeras selja ja jooksis minema. 

Alles kodus, tekk üle pea tõmmatud ja padi kõrva peal jäi nutt järele. 

 ***

 "Tule vaata, vesirott on siin!" 

Vesirott oli suur, see, kui kiiresti ta ujus oli tõeliselt muljetavaldav. Oleks rott nende poole ujunud oleksid tüdrukud vist minema jooksnud. 

"Ilusasti ujub," 

"Ilusasti? See on rott, vaata milline värdjas loom see on. Ahjaa, sinust on ta ilusam, sina oled sihuke küürakas värdjas, muidugi on rott sinu arust ilus"

"On küll ilus" Tüdruku hääl kõlas ükskõikselt. Öeldus ei olnud midagi erilist, tavaline teisipäev. See, mis talle ilus näis ei olnud seda enamasti teiste silmis. No ja ta ju oligi ju kole. Luine, selg äkilise pikaks kasvamise ehmatuse pärast kühmus, lootuses, et see vähendab latiks ja kaelkirjakuks nimetamisi, jalanumber sündmatult suur. Isegi see jäi inimestele silma. 

"Läheme vaatame tiigi äärde! Seal peaks triitonid olema, eelmine kord juba olid" 

"Kallas on pehme. Aa, sina oma suuskadel muidugi saad lähedale, normaalsed inimesed vajuvad mutta sisse," 

Nii oligi, ka jalanumber segas teisi. 

"Ärme lähe siis. Vaatame õige kuhu see rott läks" 

Tüdrukud loovisid mätaste vahel sinnapoole kuhu olid näinud rotti pagemas. Ilm oli jäine, mõlemal olid kindad märjad, aga sellest ei olnud midagi. Tüdrukul oli hea meel, et teine temaga kaasa tuli, oli too ju ainus klassiõde kes temaga suhelda tahtis. Tõsi küll, mitte koolis, mitte siis kui teised nägid, sest temasuguse väärakaga ei tahtnud end keegi koos näidata, aga mõnikord pärast kooli käisid nad koos linna taga metsas kolamas. Ükskord olid nad koguni jänest näinud - "Vaata, jänes, vaata mis moodi ta mokk lõdiseb, sul teeb samamoodi kui sa nutad" 

Seda kuidas ta nutab olid paljud näinud, ta ei suutnud nuttu tagasi hoida isegi kui ta oli otsustanud, et täna ta ei nuta. Ta oleks pidanud oleme juba harjunud narrimistega. Isegi ema ja isa ütlesid talle kui ta kord proovis neile seletada miks ta pluusi rinnaesine jälle tatiplekke täis oli, et harjugu ära, elu ongi selline. 

"Sa oled alati nii räpane" 

"Vaata oma käsi, küüned näritud, pihupesad pastakaga koos, niimoodi sa küll mehele ei saa" 

"Jälle oled sa pastaka otsa ära närinud, kustkohast see raha võetakse, et iga nädal uus pastakas osta!"

"Aja selg sirgeks, niimoodi oled sa nagu küürakas! Issand kui jube pikk sa oled, jälle on käised lühikesed." 

Kodus oligi ta juba harjunud. Nutta ei tohtinud, selle eest võis peksa saada. 

 "Mida sa ulud, kere peale pole ammu saanud, siis oleks põhjust ulguda. Issand kui koledaks su nägu läheb, kui edasi töinad siis jäädki selliseks." 

Jah, kodus ei tohtinud. Koolis ka ei tohtinud 

 Sinna ei olnud midagi teha, tema enda süü. 

Hommikuti kooli minnes lootis ta kogu aeg, et ta kellelegi silma ei jääks, et teistel oleks midagi muud toredat teha. Mõnikord tal vedas, kellelgi oli uus telefon või äsjalakitud eriti ilusad küüned või midagi muud toredate inimestega seotut juhtis tähelepanu temalt eemale. Oli ka teistsuguseid päevi. Selliseid, kus kooliõde alustas pikalt venitades:"Vääärdjaaas...", teised naersid ja seejärel ei lõppenud sõnadega loopimine enne kui tüdruk jälle nuttis, tatt üle näo voolamas ja nägu pundunud. Tema enda süü, seda ütlesid kõik. Mis ta siis oli selline. 

Vähemalt metsas oli huvitav. 

Tüdrukud jõudsid endalegi üllatuseks rotile järele. 

"Vaata, seal ujub!" 

Kaaslane astus äkki tüdrukust pika sammuga mööda, ta oli mingil hetkel pika oksa üles korjanud ja proovis sellega rotti lüüa. Tüdruk ei näinud kas rott sai pihta või ei, suunda loom igatahes muutis ja hakkas tagasi,. tüdrukute poole ujuma. kiirustades materdas teine tüdruk vett edasi, rott sukeldus ja kadus mättaserva alla. 

"Raisk, kas sain talle pihta?" 

"Miks sa seda tegid, mida ta sulle tegi. .." 

Tüdruk ahmis õhku, sõnad takerdusid, katkendlikult paiskas ta oma pahameele teisele näkku. Too seisis arusaamatuses, siis hakkas ootamatult naerma 

 "Mida sa kokutad, sellise värdja looma pärast nüüd sihuke kisa? Rott ju, rotte peabki tapma, need on kahjulikud ja koledad, hea küll, sinust on ilusamad muidugi, aga nii koledaid elukaid peab tapma, ma olen kogu aeg rääkinud..." 

"Et kui on kole, siis tohib niisama peksta ja ära tappa või?" 

"Muidugi,. issand küll, mingi loll oled või?" 

Teine kukkus esimese lükkamise peale selili, selge, et ta ei osanud seda oodata. 

Tüdruk hüppas talle kaksiratsi otsa, näritud küüntega sõrmed tõmbusid rusikasse. 

 Roti eest. enda eest. 

 Selg kühmus teise kohal, pisarad ja tatt kukkusid nii enda rinnale kui all lamavale sõbrale otse näkku. Enda eest, roti eest. 

Roti eest. 

 Teine tüdruk hakkas loomana ulguma. 

Peksja tõusis nuttes püsti. 

Mõlema hääl oli kole nagu auto alla jäänud koeral.