neljapäev, 25. detsember 2025
Soovilugu nr x ja x+1
teisipäev, 23. detsember 2025
Keskeakriis: liiga elutark, et unistada ja liiga väsinud, et põgeneda
by W
Kui
ma nädalaid magamata novembri teises pooles perearsti juurde
jõudsin, oli seisund juba üsna huvitav. Kerged lihastõmblused,
higistamine, hingeldamine (mida ma ise ei märganud), värisevad
käed, tahhükardia ja vererõhk 227/106. Muidu stoiline tohtrihärra
vaatas numbreid, ajas selja sirgeks ja ütles “püha püss!” Siis
soovis uuesti mõõta ja palus keskenduda millelegi hästi
positiivsele.
Proovisin.
Mõtlesin palgapäevale... khm, valetan, ma ei mõelnud millelegi, ma
ei olnud mõtlemisvõimeline. Näidud ei läinud oluliselt ilusamaks.
Sain
30 päeva töövõimetuslehte ja hunniku retseptiravimeid.
Stardipaketi, mis peaks mind rahustama, magama panema, vererõhku
normaliseerima ning rabanduste ja äkksurmaohtu vähendama.
Teate
seda magusat masohhismi, kui loed ravimite kõrvaltoimeid? Ou jee,
neist osa on mul puudu, siis oleks jackpot.
Istungi haiguslehel. Põhjuseks insomnia, sõitev katus ja “ealisest iseärasusest tingitud füüsilised vaevused”. Mis võivad olla psühhosomaatilised. Inimkeeli: keha ütles ühel hetkel ajule, et nüüd aitab, ei mingeid “pingutaks veel veidi” läbirääkimisi enam ja läks rikki. Võttis aju kaasa.
Tehti
hulk analüüse: maks, neerud, hormoonid, kilpnääre ja veel asju,
mille väljendamiseks peaks ladina keele kursuse läbima. Ma ei tea,
kas Duolingo pakub seda.
Terviseportaalis
ilutsesid proovide sildid “normis”, “alla normi” ja “üle
normi”. Proovide järgset lubatud telefonikõnet aga ei tulnud.
Kaks krdi nädalat.
Oletasin loogiliselt, et kogu näidikukompott oli selline, et perearstikeskus tegi järelduse, et siin pole enam kellelegi helistada ja kustutas mu nimistust. Maakas arvas, et AI soovitaks mu tulemuste peale hospiitsi poole vaadata. Ma ei hakanud AI-lt ega Googlelt küsima, ma ei soovi järgmised 3 kuud hauakivide ja peielaudade sooduspakkumisi näha.
Eile
võttis
arst lõpuks
ühendust. Veel 30 päeva. Ma ei maga endiselt nagu peaks, vererõhk
sõidab kui pilvelõhkuja lift, enesetunne ja meeleolu ühes sellega.
Pealelõunasel ajal kardan mõni päev kokku kukkuda. Voodis on
turvaline.
Nii et poes käin hommikul.
Lisandus
uus huvitav ravim, mis äkki hoiab ära reklaamipausid unenägudes.
Ei mingeid tuunikalajalakreeme enam... nats kahju.
Nüüd on aeg(a) mõelda. Elu(stiili) muutusele. Sest isegi geeniloto võiduga saab keskeas otsa see füüsiline vastupidavus ja ressurs, mille heaks sa pole seni midagi teinud. Lihtsalt oli. Pidas vastu kõikidele su lollustele ja eksperimentidele. Enam mitte. Nüüd tuleb lisaks hingele ka keha eest hoolt kanda. Ebameeldiv, aga nii on.
Mõelda
tulevikule ja ka tööle. Sissetulekule. Samamoodi edasi minna ei
saa, see hirmutav hoiatus ja äratus ütles, et miski minus on nõus
pigem surema kui nii jätkama. Inimestel on kardinaalsete muudatuste
ees sageli kartus ja instinktiivne vastuseis. Aga... aga...
aga...
Tuleb leida jõud, et üritada unistused, mis olid enne elutarkust, teostada.
laupäev, 20. detsember 2025
Kolmanda lapse sündroom
Hm, näib, et ma siiski isegi läheks ka teine kord mõnele samalaadsele kontserdile. Ma väga palun järgmiseks korraks linasemat õhkkonda. Hea algus seegi, kui saal vähem tossune oleks.
pühapäev, 14. detsember 2025
Lühkarid
Üleeilse peo järgne öö oli hirmus, uni tuli alles kell viis hommikul ja kadus uuesti juba üheksa paiku. Päevased tukastamiskatsed olid nagu puuksutava imiku uni - kolm sekundit und, veerand tundi vingumist.
Aga teatrisse pidi ju minema! Kultuur ja puha ning ehk saab kusagil niimoodi süüa ka, et ise ei pea keetma. Mõlemat sai.
"Lühkarid" sedapuhku, reklaami peale ostetud piletid, et te teaksite.
Viiesest seltskonnast kahele meeldis väga, kaks ei osanud oma seisukohta välja öelda, nende puhul tähendas see pettumust, sest niipalju ma seda seltskonda tunnen ja mina olin ning olen siiani segaduses. Kohati oli metsikult lahe ja kohati ei saanud ma tegevusele pihta ning pisike hetk möödus mõttega "no täielik..." Mu meelest see ongi hea asja tunnus, et kõik korraga on olemas, "..." sealjuures.
Seekord oli võlliks jõuluaeg. Saalist publiku seast kuuske mängima kutsutud tütarlaps keset publiku interaktiivsel sekkumisel kokku pandud sketši, poll, mille põhjal saalis olev publik skanneeriti ja lahterdati õnnelikest õnnetuteni, tegusatest passiivseteni, lühkaritel mitmeid kordi käinutest esmakordsete üllatunuteni, nutisõltlastest telefoni mitte omavateni (see vastus jättis õhku küsimuse, et kuidas nad pollile vastasid, mis tööriistaga?), etenduse ajal tänavalt "kinni püütud" paar, kes kinnisilmsetena lavale toodi ja keda siis aplausiga ehmatati. Mitmekordselt ühe inimese poolt linti loetud lõik "Kolmest õest", kuhu viimase kihina jooksis peale sarkastiline tänapäevane närimine...
Ma ei ütleks, et jube naljakas oli. Kohati oli küll, aga pigem sellisel mõtlemapaneval ja muigama ajaval moel. Isegi etenduse lõpus puhkenud jõuluvanade mäss ei olnud kontrollimatud hirnumist esile kutsuv möll, mul isiklikult oli neist habemikest näiteks kahju. Etenduse trupp mängis nad lihtsalt nii elusaks ja oma olukorraga siiralt mitte rahul olevateks. Naljakas oli see, et tollesse sketši kaasati pool rõdutäit publikut, mõni tundis end laval nagu kala vees.
Äh, vanaks jäänud, palju lobisema hakanud. Mul on väga hea meel, et "Lühkareid" vaatama sattusin, see oli ju puhas juhus. Edaspidi peaks teadlikumalt midagi mässulist oma kalendrisse sokutama.
laupäev, 13. detsember 2025
Karge
Täna oli päikest näha.
I
M
E
L
I
N
E
Kui suvel, sellisel normaalsel suvel, on päike näha iga päev ja pooled ööd sinna otsa ei ole see pooltki nii tore kui päevatera pärast nädalate kaupa pimedas kügelemist, on ju?
Täna, olgu, eile oli reede. Praegu, haiguslehel, pole päevadest suurt vahet. Vast niipalju, et mu manuline läheb enamikel reedeist oma koju ja seega nädalavahetustel eriti kütma ja süüa tegema ei pea. Täieliku allakäigu ära hoidmiseks peksan end mõnikord kodust välja.
Põhjust ikka leiab. Maakonna ettevõtjate jõulupidu näiteks, täna oli selline võimalus. Pearu Paulus tantsuks, Kait Kall naerutamiseks, söögid-joogid tööandja kulul. Üldse pole piinlik tunnistada, et "ma rohkem nagu veini pärast tulingi".
Piinlik on see, et juba pärast praadi avastasin, et ma olen selle jama jaoks liiga vana. Pidu pidi kestma kaheni öösel, mul oli kella poole üheksaks kopp ees. Eks oma osa on ka selles, et olgugi mu kolleegid ühed ilmatu toredad inimesed ei ole nad siiski mu südamesõbrad ja suhtlus ammendas end kiiresti, lärmakas tantsumuusika ei aidanud vestlusele eriti ju kaasa ka, eksole. Mu lemmikülemus, kes mind pärast teatud promillitaseme saavutamist tavaliselt tantsule vedada armastas, istus teisel pool saali ja seega polnud suurt lootust ka kehakultuuriga tegelda (Iroonia? Ah, mis te nüüd, kes siis läkuse ülemusega tantsida ei taha!) Seega kuritarvitasin oma peo toimumispaigaga samas väikelinnas elavat poega ja palusin tal ennast koju viia. Hea laps on mul. Kuulas sõna ja vedas oma purjus ema koju metsa ära.
Täna on virmalised õues.
Jõudsin mina koju, vaatan metsa kohale - sillerdab.
Vaataks meelsasti põhjalikumalt, võibolla teeks piltigi.
Aga vintis. Mis vintis, natike rohkem kui vintis, põlv pehme ja pilgu fokuseerimine sama hea kui vene mustvalgel telekal. Muide, päris head veini pakuti pidusöögil ja umbsest ballisaalist kargesse õueõhku astumine mõjus... Noh, mõjus.
Ja lakkuge panni, rohkem ma vähemalt praegu kukkuda ei taha.
Tõin köögist tooli, panin keset õue maha, istusin näoga põhja poole ja alguses lihtsalt vaatasin. Seejärel hakkasin telefoniga mängima, üritasin setinguid sättida, pilti teravustada, kaadrit püüda, hetke oodata. Naiivitar, endal oli probleeme tagumiku (hiiglaslik!) sihtimisega toolile (taguotsaga sobivas mõõtkavas!) ja tema loodab siin filigraanseid ööpilte saada. Pange parem elevant klöppelpitsi niplama, on rohkem lootust mingile tulemusele.
No mida sa joodikult ikka tahad. Hea, et telefoni maha ei pillanud. Lakard.
Omaenda kobadus oli korraga naljakas ja kurjakstegev.
Seda kuni hetkeni, mil pillasingi telefoni maha. Katki ei läinud lihtsalt pimedas oli räbal seda jäätunud rohust otsida.
Loobusin pildiponnistusest. Mitte ainult seepärast, et mõistsin oma kohmakust, seda ka muidugi, aga peamiselt seepärast, et...
...mitte kõik ilusad hetked ei pea pildiks saama.
Ma lihtsalt istusin, silmad taevas ja vaatasin kuidas värvid veiklesid metsa kohal. Keegi krõbistas metsas, roheline valgusmõõk lõikas punasest kardinast läbi, valkjas laine tõmbas neil mõlemal hoo maha, silmanurgast nägin geminiidi veidralt aeglast kukkumist. Lõpuks ei saanud aru kas see toimub päriselt või lisab aju värve juurde.
Külm oli. Talv on siiani olnud nagu kehv jaanipäev, külmatunne oli täiesti harjumatu. Kujutasin ette, kuidas ma istun seal hommikuni, lõpuks on silmamunad härmas ja esimene päästja murrab mul kogemata kõrvalestad küljest. Hm, füsioloogiline lahus külmub umbes 0,5 miinuskraadi juures, kas praegust kargust jagub hommikuni?
Hirm koleda korjuse tekitamise ees ajas mind lõpuks tuppa sängi.
Kõht on täis, pea enam mitte.
Hakkan virmalisi unes edasi vaatama. Õhtul lähen teatrisse. Pühapäeval magan. Oh, milline kurnav ja keeruline elu.
Ahjaa, pildil on piparkoogimaja, mille tegemine oli nagu vanaks saamine. Algises projekt ja pedantsus, lõpuks tatt, teip ja "Seisab ju püsti? Mida te norite!" Arhitekte siit perest ei tule.


