Karge

 

Täna oli päikest näha.  

I

M

E

L

I

N

E

Kui suvel, sellisel normaalsel suvel, on päike näha iga päev ja pooled ööd sinna otsa ei ole see pooltki nii tore kui päevatera pärast nädalate kaupa pimedas kügelemist, on ju?

Täna, olgu, eile oli reede. Praegu, haiguslehel, pole päevadest suurt vahet. Vast niipalju, et mu manuline läheb enamikel reedeist oma koju ja seega nädalavahetustel eriti kütma ja süüa tegema ei pea. Täieliku allakäigu ära hoidmiseks peksan end mõnikord kodust välja. 

Põhjust ikka leiab. Maakonna ettevõtjate jõulupidu näiteks, täna oli selline võimalus. Pearu Paulus tantsuks, Kait Kall naerutamiseks, söögid-joogid tööandja kulul. Üldse pole piinlik tunnistada, et "ma rohkem nagu veini pärast tulingi". 

Piinlik on see, et juba pärast praadi avastasin, et ma olen selle jama jaoks liiga vana. Pidu pidi kestma kaheni öösel, mul oli kella poole üheksaks kopp ees. Eks oma osa on ka selles, et olgugi mu kolleegid ühed ilmatu toredad inimesed ei ole nad siiski mu südamesõbrad ja suhtlus ammendas end kiiresti, lärmakas tantsumuusika ei aidanud vestlusele eriti ju kaasa ka, eksole. Mu lemmikülemus, kes mind pärast teatud promillitaseme saavutamist tavaliselt tantsule vedada armastas, istus teisel pool saali ja seega polnud suurt lootust ka kehakultuuriga tegelda (Iroonia? Ah, mis te nüüd, kes siis läkuse ülemusega tantsida ei taha!)  Seega kuritarvitasin oma peo toimumispaigaga samas väikelinnas elavat poega ja palusin tal ennast koju viia. Hea laps on mul. Kuulas sõna ja vedas oma purjus ema koju metsa ära.

Täna on virmalised õues.

Jõudsin mina koju, vaatan metsa kohale - sillerdab.

Vaataks meelsasti põhjalikumalt, võibolla teeks piltigi. 

Aga vintis. Mis vintis, natike rohkem kui vintis, põlv pehme ja pilgu fokuseerimine sama hea kui vene mustvalgel telekal. Muide, päris head veini pakuti pidusöögil ja umbsest ballisaalist kargesse õueõhku astumine mõjus... Noh, mõjus.

Ja lakkuge panni, rohkem ma vähemalt praegu kukkuda ei taha.

Tõin köögist tooli, panin keset õue maha, istusin näoga põhja poole ja alguses lihtsalt vaatasin. Seejärel hakkasin telefoniga mängima, üritasin setinguid sättida, pilti teravustada, kaadrit püüda, hetke oodata. Naiivitar, endal oli probleeme tagumiku (hiiglaslik!) sihtimisega toolile (taguotsaga sobivas mõõtkavas!) ja tema loodab siin filigraanseid ööpilte saada. Pange parem elevant klöppelpitsi niplama, on rohkem lootust mingile tulemusele.

No mida sa joodikult ikka tahad. Hea, et telefoni maha ei pillanud. Lakard.

Omaenda kobadus oli korraga naljakas ja kurjakstegev.

Seda kuni hetkeni, mil pillasingi telefoni maha. Katki ei läinud lihtsalt pimedas oli räbal seda jäätunud rohust otsida.

Loobusin pildiponnistusest. Mitte ainult seepärast, et mõistsin oma kohmakust, seda ka muidugi, aga peamiselt seepärast, et...

...mitte kõik ilusad hetked ei pea pildiks saama. 

Ma lihtsalt istusin, silmad taevas ja vaatasin kuidas värvid veiklesid metsa kohal. Keegi krõbistas metsas, roheline valgusmõõk lõikas punasest kardinast läbi, valkjas laine tõmbas neil mõlemal hoo maha, silmanurgast nägin geminiidi veidralt aeglast kukkumist. Lõpuks ei saanud aru kas see toimub päriselt või lisab aju värve juurde.

Külm oli. Talv on siiani olnud nagu kehv jaanipäev, külmatunne oli täiesti harjumatu. Kujutasin ette, kuidas ma istun seal hommikuni, lõpuks on silmamunad härmas ja esimene päästja murrab mul kogemata kõrvalestad küljest. Hm, füsioloogiline lahus külmub umbes 0,5 miinuskraadi juures, kas praegust kargust jagub hommikuni?

Hirm koleda korjuse tekitamise ees ajas mind lõpuks tuppa sängi.

Kõht on täis, pea enam mitte. 

Hakkan virmalisi unes edasi vaatama. Õhtul lähen teatrisse. Pühapäeval magan. Oh, milline kurnav ja keeruline elu.

Ahjaa, pildil on piparkoogimaja, mille tegemine oli nagu vanaks saamine. Algises projekt ja pedantsus, lõpuks tatt, teip ja "Seisab ju püsti? Mida te norite!" Arhitekte siit perest ei tule.