Pagana mulgid

 

Tänane küsimus raadiokuulajatele on "Kas riik peaks mingil moel kompenseerima  Viljandi elanike ootamatult mitmekordistunud küttearveid?"

Võtame vastu telefonikõne... Milline on teie arvamus?

Viljandi? Mitte mingil juhul, aastaid olid nende arved väga väikesed, maksku nüüd nagu eestlased maksavad!

Aitäh teie arvamuse eest, võtame järgmise helistaja...

Ei, mina pole nõus, et minu raha läheks nende toetuseks, tehku tööd, siis jõuavad maksta!

Ahah, aitäh, võtame järgmise helistaja. Mida teie arvate, kas peaks...

Viljandis ei kompenseeriks ma mitte midagi, kui maksta ei jõua mingu üle silla, seal on kõik odav!

***

Oi, ups, raadiosaade ei rääkinud Viljandist, jutt käis ikka Narvast.

Te teate seda anekdooti mehest, kes loomaaias lapse krokodilli eest ära tõmbas?

 ***

Misse märksõna oligi...krüptiline kirjatükk või miskit. 

Mitu päeva tagasi kuulsin poole kõrvaga saadet kus see küsimus esitati. Narvas on küttehinnad lakke läinud ja inimesed hädas, linnavalitsusel nüüd käed-jalad tööd täis, et nurisevaid kodanikke rahustada.  Raadiokuulajatelt küsiti, kas nende meelest võiks riik appi tulla. Pea ükski vastus polnud mingi abi poolt, vastustest kumas kohati läbi sapist parastamist.  

Ei tea nüüd küll kindel olla, aga kui Narva asemel oleks olnud Vana-Vigala või Viljandi oleks suhtumine vist törts teine olnud...

Kui neid kommentaaridest võetud lauseid lugeda, siis kas kujutate ette, et mõne teise Eesti linna kohta (jätame Maardu välja) oleks sama suhtumisega lauseid tulnud? 

Niimoodi antakse oma maa jupphaaval käest.

Kunagi oli Rentsi juures tol hetkel koomiline kommentaar, vastus küsimusele "kuhu peale ülikooli tööle minna, et oleks eksootiline ja mitte maailma teises otsas?"

"Mine Narva, see on Eestile piisavalt lähedal, aga eksootikat on nii, et küll saab"

See nali on nüüd lihaks saamas. 

 

Bitcoin külmiku küljesahtlis

 
by W

Mul on apelsinidega selline kummaline suhe, et ma olen neile veidi allergiline. Ei midagi dramaatilist, aga on olnud piisavalt ebamugavaid kogemusi, et apelsine mitte süüa. Greip ja pomel on nagunii paremad. 

Aga...
... apelsinimahl! 

Sellele ma mõnikord lihtsalt ei suuda vastu panna ja võtan klaasikese, pilk juba ette süümekatest hägune. "Ah, lähen riskile, joon ainult natuke," ütlen endale, kujutlustes juba keerlemas SEE MAITSE, see päikene minu klaasis, see puhas elurõõm! 

Ühest sortsust jääb enamasti väheks, lonksan veel veidi. Ja hääl mu peas ütleb: "Kuule, lõpeta oma naljad, kas sa tahad end tunda kui kipitav kärntõves kährik?" 

Ega eriti ei taha, aga ma suudan end tagasi hoida samavõrd kui need opakad Ladina-Ameerika seebikates. Need seal teavad ka, et keelatud kepp armastus lõppeb pahasti, aga mingil hetkel tundub jama kokku keeramine kõiki tagajärgi niiiiii väärt ja ...
Elu ongi riskide võtmine. 

No nii.
See postituse esimene pool kajastas minu isiklikku tragöödiat, ma tänan lugemast, kaasa elamast ja kommenteerimast, ja ärge siis unustage laiki panna. 

Aga edasi läheme poolt inimkonda puudutava kurbmänguga poeriiuli ees. 

See graafik ei ole bitcoin. See on apelsinimahla konsentraat. Futuur.

Apelsinimahl on ametlikult röögatult kallis luksuskaup.
Ma joon ainult kindlat mahla, Rynkeby God Morgon. Ja selle hind on selline, et hakkad mõtlema, kas see on ikka mahla eest või mingi Tesla esmane sissemakse. Aga ühele neist riigi poolt toetust ei pakuta.
Selveris on mu mahl nüüd 7.99. COOP-is on kuu lõpuni kampaaniahind 4.39, aga peale hinnasildi ei ole riiulis midagi. Tarneauk. 

"Teen ise kodus mahla, säästan raha!” Hah, kena unistus. Odavaim mahlaapelsin on kusagil 2.-€ kg. Võtad kolm kilo apelsine, jep, 3kg,  ja tulemus? Napilt liiter mahla. Lisaks apelsinidele oled ikkagi ka rahakoti tühjaks pressinud.
Tundub, et lähitulevikus on apelsinimahl nagu šampanja - ainult erilise tähtpäeva puhul.

Et noh, mina, kellelegi peale iseenda liiga tegemata, perekondi purustamata ja sohilapsi kellelegi kasvatamata jätmata, tahaks kõigest paar lonksu mahla, aga poes hakkab peas keerlema fakt, et mahlapaki raha eest saab 20kg kartuleid. 

Eile ja üleeile sõin kartuliputru. Täna on kavas praekartulid. Siis tulevad ilmselt keedukartulid, kartulipannkoogid, kartulisalat, kartuligratään, friikartulid, mulgipuder, ahjukartulid, kartulivorm, küüslaugukartulid, kartuliomlett jne. 

Nõuan inimõigusi! Ja puhkust, puhkust kõigepealt!

 

Aasta on alles alanud ja ma juba ei jõua puhkust ära oodata. 

Töötegemise asemel venitan,  teen nimekirju tegemata asjadest, liigutan neid tähtaja, tähtsuse ja keerukuse järgi eraldi järjekordadesse ja... saate aru küll.

Sama kodus. Magama poen kohe kui pimedaks läheb, magan pool tundi, ärkan ja panen taaskord asju, seekord koduseid, järjekorda. Unistan kuidas ma homme hakkan heaks ja kõik on taas kirsid ja vahukoor.

Niimoodi rallit ei sõida. 

Mul on õpilane. Tööl muidugi, kodus peab ikka ise hakkama saama. Kangesti tubli inimene, innukas ja terane, ilma naljata.

Aga ma pean nüüd suhtlema. Möödas on päevad mil ma istusin oma töökoopas päev otsa ja tegin mitu tundi jutti tuima tööd nii, et õhtuks oli konkreetne hunnik ette näidata. Ma killustun praegu, jagan end laiali ja ma pole selles eriti tugev. Õnneks on õpilane selline inimene, et temaga suhtlemine on kerge ja isegi lõbus, kuid, nuuks, mu rutiin on nässus. On asju, mida tema teeb teisiti kui mina ja ma arvestan sellega, sest oi kui õudne kui me teeksime kõike ühtemoodi, kuid ma kannatan selle all... tedretähed, teate küll. Nende all peab ju kannatama?

Vähemalt ametinimetus on mul nüüd ilus. Õpilane mõtles välja, enne olin Quality Specialist, nüüd oleme kahekesi Bullshit Handlerid. 

Niisiis, nagu näete, ei tee ma oma tööd korralikult. See kirjatükk on probleemi elav tõestus.

Tahan puhkust! Juba eilseks!

Miks ma kiriku asemel tööle lähen

by W

Päev on veel noor, kuid minu mõtted on juba kõikjal.
Ma siin hommikul kohvi larpides ja unise peaga istusin ja mõtlesin kui vastik oli kunagi puust suuski ja alumiiniumist suusakeppe pakkida, et nendega bussi saada. Koolis olid suusatunnid.

Ja vanades raamatutes kirjutatakse, kuidas hobuse ja saaniga jõulude paiku kirikusse sõideti. Mõned ka pühapäeviti. 

 Kuhu see kõik jäi? Kliimamuutused? Ju vist, hakkan juba uskuma. 

 ... ja selles kõiges on süüdi vanurid, sead ja peldikupaber.  

Füüsika või midagi...

Internet on imeline.

Mul on meeletult hea meel, et ma ei pea reaalelus tundma kõiki inimesi kes internetis elavad ja mul on päris suur hirm, et ma siiski tean nii mõndagi neist.

Surfan mõnikord lehtedel kus kummaliste inimeste kontsentratsioon on tunduvalt kõrgem kui ehk mujal. Või, noh, kus kummalised inimesed on oma pea oma kappidest välja pistnud ja jagavad omi tõdesid ainuõigete pähe. 

Jah, ma tean, see on halb harjumus, aga ma tahan mõnikord tunda end targana ja see on lihtsaim võimalus. Lapsi, kellega suheldes end kohevaks ajada pole ju enam käepärast.

Et te ka valgustatud saaksite: füüsika on nõrkadele. 

Päikeseküünal on märk sellest, et meid mürgitatakse. Vabandust, neid mürgitatakse. Sihilikult, otse neile sihituna. Neid pole kunagi varem olnud.

Pärlmutterpilved... oh, ma parem ei räägi. Neid pole kunagi varem olnud.

Punased loojangud, ruskavad koidikud - õudus, sest neid pole kunagi varem olnud. Soome meremeeste "Iltarusko hyvä rusko, aamurusko paskarusko!" on mingi globalistide vale.

Virmalised on ebaloomulik taevanähtus, sest neid pole kunagi varem olnud.

Päikesekoerad on ebaloomulik ilmastikunähtus, sest neid pole kunagi varem olnud.  Miks halod on alati ümmargused, see on kahtlane?

Ma ootan, ma väga ootan küsimust "miks vikerkaar on alati ümmargune?"

Taevas on tegelikult imeline. 

Internet on...meh.

Ma nüüd natuke aega ei lase end sellest häirida. Ennast teades: varsti leian midagi muud sama jaburat millega end erutada.