Laupäev, 18. mai 2024 (Monte 1, sissejuhatus)

By W

Sel päikelisel õhtupoolikul saabusin toiduhõngudest ning turistide lärmist täitunud Tallinna vanalinna, et kohtuda Maakaga. Maakal ei olnudki ülisuurt kübarat, päikeseprille, põlvini kummikuid ega kollast vihmamantlit. Esimese vajadusest olin ma talle rääkinud kuude kaupa, neid ülejäänusid oletasin lihtsalt maakate komplekti kuuluvat. Aga sellest ei olnud midagi, ta on ka normaalsetes riietes tuvastatav.

Viskasime seljakotid hostelisse ja lonkisime linna peale; Aia tänava Rimisse vett ostma ja Munga Keldrisse õlut lakkuma.

Öö Vene tänava Imaginaarses Hostelis (jah, see on ametlik nimi) oli elamus omaette.
Emakeelse teeninduse puudumine Tallinnas on nagunii normiks saamas, kuid iidsed uksed ja nende hinged olid sama vanad kui hoone ise ning sellest ajast ka õlitamata. Päriselt. Meie tuba oli välisukse lähedal ja mul oli tunne, et ses asutuses areneb uus muusikasuund KUKO: Kriuksuvate Uksehingede Kakofooniline Orkester.

Duširuumis ei läinud vesi alla. Aga see ehk UNESCO pärandi hävitamine, ühes seentega, on vast teenusepakkuja probleem.

Maakat ei tundunud miski morjendavat. Kriuksumisele lisandusid optimistlikud “magan, ära sega!” norsked. Olles mõnda aega musta lage jõllitanud, audiotausta seedinud ja aru saanud, et ma ei naudi seda, otsustasin end jalule ajada ja sööma minna.
McD ja Hesburgeri esised olid täis rämpsu, okseloikusid ja sisesed kodanikke, kes olid eelnevad tekitanud, nii et ma optimeerisin käigu vanalinna 24h Prisma kasuks. Üks lõhevõileib ja lõhewrap kulub öösel ikka ära. Isegi kui need seletamatutel põhjustel kajaka tunde tekitavad. Sõin need käigu pealt, nautides vanalinna (kuhu ma õigupoolest ei ole jalutama sattunud 10+ aastat) ning suundusin tagasi hostelisse. Voodisse sügelema. Magada endiselt ei saanud: need uksed ja end orkestri taustal avastanud karaokelauljad ja ... sa saad, mille eest maksad. E jah, see oli odav, vanalinna kohta. Aga ma olen sellisteks asjadeks liiga vana.
Pool kolm nügisin ka Maakat, et aeg vertikaali tulla ja lennujaama Bolti peale minna. Bolt maandus pisut vales kohas, kuid talutavas raadiuses ning lennujaama saime seiklusvabalt. 

Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka.

... meenus lage jõllitades tahes-tahtmata

Puhkus Mustamäel

Piltide järjekord on nigu on, ehk siis väga polegi teist, teksti kirjutan kodus juurde.

Tara jõe kanjon, Euroopa suurim ja sügavaim, maailma teine. Müstililiselt sinine vesi, peadpööritav kõrgus, tohutult Aasia turiste kes muudkui pildistavad ja pildstavad ja pildistavad.... Haa, ja Montenegro pikim zipline,  mille ma liugu lasin. Fotod liuglevast minust tulid lollakad, mingi uimas nirvaananägu...

Ostrogi klooster. Peadpööritaval kõrgusel kaljuseinal, kaljuseina sees kui täpne olla. sellest veel veidi kõrgemal kaljuseinal on püha rist, mille kohalepanek olevat käinud nii, et teiselt poolt mäge mehed ja hobused sikutasid ja kloostri poolt mäge teised mehed kinnitasid üles tõmmatud risti kalju külge. Palverändurite lemmikkoht regioonis, sattusime sinna just kirikupüha eel ja ajal. Õige palverändur ronib kloostrisse paljajalu, need, kes rännakut eriti isiklikult võtavad hakkavad juba kodunt paljajalu tulema, vajadusel ööbitakse kloostri õuel lageda taeva all, et olla hommikupalvuse ajal traksis ja valmis oma lunastust või tervendust saama. Olin pildistamisega pigem tagasihoidlik, ega palverändurid pole seal nagu eksponaadid. Teekond üles..jah...pisike buss ja serpentiin, millel iga kurvi kohal buss sõitis poolest saadik kurvi sisse, siis tagurdas natuke ja lõpetas kurvi, lõpu poole jäi vaesel masinal võhma väheks ja ta suri paar korda väljagi. Mingi oksekuristiku kohal oli see kogemus vägagi meeldejääv.

Lipa koobas. Klaustrofoobiline visiit jahedasse niiskesse loomulikus olekus pimedasse maailma. Maailma eest kümneid tuhandeid aastaid varjatud ilu on nüüd ka meile vaadata. Sellise imelise koha kohta on infot riigisiseselt hämmastavalt vähe ja ma ei tea kas see on hea, sest pole vaja inimmasse sellisesse haprasse keskkonda (giidita õnneks ei saa) või paha, sest NII ILUS JUU!

Mäed. Lihtsalt mäed. 

Kaatrisõit Kotori linnast läbi mitme põneva koha helesinise merekoopani. Kaatrisõit oli enam kui elamus, sabakont küsis veel paar päeva, et milleks ometi, aga hing oli ja on tänulik mis hirmus. Kotori linna oleks tahtnud rohkem näha, aga mu selg otsustas sel päeval tõbras olla ja mitte kaasa mängida. 

Ujuda öises Vahemeres (ok, ok, Aadria meres) 

Midagi senikogematut mida varem pole tehtud igas päevas

See pilt on meelega selline,  Stockholmi-reisi peegeldus.

Budva vanalinn. Väga kodune tunne, kui aus olla. Paekivi ja kitsad uulitsad.

  

Keset kiskjaid, mägedes.

Jee.

JEE.

J.E.E.!

Alkoholi kasulikkusest ööelus

 

Pealkiri on provokatiivne, ma tean. Tegelikult on tegu lihtlabase kroonikaga tuleviku dementsele minale.

Juttu tuleb kahest ööst ja ühest päevast, see kõlab nagu kesise filmi peakiri.

"Jutt kahest ööst ja ühest päevast"

Ööd on alkoholilisandiga, moel ja teisel. Päev on nende järelkaja, loogiline muidugi.

Esimene öö oli virmalisene. Normaalne mina oleks maganud, lõug lõunas, hommikul natuke juukseid katkunud ja käega löönud - no olid virmalised siis olid, mis teha, jäid nägemata. Töömina viibis kollektiivi vabatahtlik-kohustuslikul eelkirjelduse järgi ontlikul üritusel, mis läks lappama nii, et olin lõpuks vabatahtlikult kaine autojuht. Teate, igav oli. Puhtalt igavusest käisin muudkui õue vahet ja hoppaa! virmalised!

Uskumatu hulk mitte väga kindla käega kolleege tuli ka õue pilti tegema ja pean häbistatult tunnistama, et võrreldes mõne seina najale toetunud pidulise piltidega on minu omad nagu kartulitrükk. 

See polegi oluline. Oluline on meeldejäänu. 

Teine öö oli eurovisioonine. Kamp häid tuttavaid kutsus end koos järelkärutäie söögiga mulle külla ja sundis eurovisiooni vaatama. Vägivalda ei pruugitud, vein oli minu poolt nagu eurobingo piletidki. Kui see mäng oleks käinud raha peale poleks ühtegi võitjat olnud - "Suurbritannia saab 12 punkti" ja "Suurbritannia ületab 50. punkti piiri" - kes need küsimused sinna pani, kas ta seda laulu enne üldse kuulas? Amatöör, ma ütlen.

Aga jah...vein oli hea ja seda oli palju ning öö läks häbematult pikale. Laulud olid, ei salga, põhiliselt taustaks. Võitja ei meeldinud väga kellelegi ja Eesti olnuks enamat väärt. 

Lõpuks päev. Pühapäev voodis. Presidendi kõnet ei vaadanud, kontserti pärast seda vaatasin küll. Mu lapselastest veerand esines seal, see oli väga armas vaatamine tõesti.

Kummitustest

 

Järvakandi mõisas tehakse täiskuuöödel visiite kummituste manu. Keldrid ja kabelid ja raagus vesine mets, üle mõisaõue lendav öökull, lindistatud sabasulesibinale samaga vastav tikutaja pimedas lepikus ja jääkeldris vedelev kondi-Robert.

Juba peahoone ise on kummitus mis kummitus ja seda varsti juba sada kakskümmend aastat.

Kuidas sama hoone varem välja nägi  võib Wikist vaadata. 

Külalisi läbi öö juhatanud praegune mõisaproua oli välimuselt stiilne ja olemiselt hästi soe, oskas ajaloost huvitavaid nükkeid välja tuua. Enim elevust tekitas tõsiasi, et mõisa ehitas endale koduks mees, kelle amet oli, kui valemist kõik ülearune koondada, õpetaja. Lühike vulgaarajalooline tuletis: pole see õpetaja elu nii nigel midagi.

Nali naljaks, aga ehitada osati. Keldrid, mis vanusest hoolimata veel praegugi kasutada passiksid, mõisa triiphoone kütmiseks kasutatud hoone, mis nägi esmapilgul välja nagu raudteejaama elekrialajaam, kuid millega seotud lood sobinuks pigem mingisugustesse tõsielu-mõrtsukalugudesse, mõisa kalmistu kabel rüüstatud haudadega ja jutuga karbitäiest luudest, mis praegu kusagil sahvris uuesti matmist ootavad, lõpetuseks jääkelder veel peaaegu soojade väga heade kaneelisaiakeste ja sooja joogiga. 

Kahju, et mõisaparki kui sellist alles pole. Pinnavormid on olemas niipalju kui taolises sileda maa peale ehitatud mõisas üldse olla saab, aga parki pole, mõisnik olla selle kunagi maha võtta lasknud ja väärispuiduna ära müünud. Ühepäevaperemehe mõtteviis pole tänane leiutis ja sellise peremehe omanduses olnud vara peabki olema kummituslugudest vaevatud.

Väike hoiatus: ülielava kujutlusvõimega lapsi ma kaasa ei võtaks, mõni kirjeldus kaugest ja mitte nii väga kaugest ajaloost oli päris brutaalne. 

Mul on selgelt liiga palju vaba aega või olen lihtsalt laisk...

 

...muidu ma sellisteks jamadeks aega ei leiaks, vaid rügaks tööd teha.

Te ikka teate, et tänasest võib palja peega maa peale istuda? Mõnel pool on küll reegel, et enne peputamist peab esimese äikese ära ootama, aga Jüripäevast alates on tegevus siiski juba legaalne.

Väga ei isuta, kui aus olla. Ja lumest on ka päris tõsiselt villand. 

Eelmise nädala keskel kadus osa väikeseid linde ära ja isegi sookured olid põllul emigreerumishõigetega parvlemas. Ilmateatega kursis olles arvan siiani, et nad lihtsalt läksid mõneks ajaks lõuna poole tagasi. Mõistlik. Kui ma oleks karu, läheks ma praegu talveunne tagasi. 

Täna ei tohi külas käia ja kellelegi midagi laenata polevat ka tark tegu. Laenamine on üldse üks riskantne tegevus.

Jüripäeval leitud hobuseraud olla eriti hea edu tagaja. Tänapäeval on hobustega veidi kitsas, aga traditsioonid arenevad koos inimkonnaga ja seega teeks õige nii, et auto ilukilbid ajavad hobuseraudade asemel asja ära? Tänase libedaga peaks lausa värskeid helkurpostide juurest leidma või kuidas?

Põllutööd jätke täna vahele.

Õmblemine on samuti vaja edasi lükata.

Ja kolistamine - see on ka paha enne.

Ühesõnaga: minge tagasi magama!

Aga nagu ikka on naised need, kes rahvakalendri tähtpäevadel koore riisuvad. Muudkui kõrtsi jälle ja pidu püsti! Vabanduseks olgu kas lüpsikute turrutamine (et piim lüpsi ajal pragudest maha ei lödiseks) või tänapäeval siis kasvõi autode põristamine, et õli tilkuma ei hakkaks. Vaadake, naised, et tel selle jaoks ikka kaine sohver käepärast oleks, onju?